Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Oma ema ja võõrasema ootavad koju

Minna Kokk Hargla (1957)

Võõras õks emä, võhlu emä,
võõras võhluarmuline,
nägi õks kauõst tulõvat,
vällä müüdä välküvät,
pand õks kivi kirstu pääle,
kannu kaasõ nulga pääle:
“Jo-p jo tulõ suuri süüjä,
suuri süüjä, suuri juuja –
vällä ta süü härjäsöögi,
vällä juu härjäjoogi.
Taalõ õks toogõt tuubriga,
kandkõp paari pangõga!”

Uma õks imä, armu imä,
uma heldearmuline,
nägi õks kauõst tulõvat,
vällä müüdä välkuvat,
võtt õks kivi kirstu päält,
kannu kaase nulga päält:
“Jo-p jo tulõ tütärene,
jo-p jo kallus´ kanassõnõ!”
Pand õks piimä peesünemmä,
lihakõsõ löügenemmä:
“Taalõ õks toogõt toobiga,
kandkõ ka kanniga!”

Imä õks viidi tarõst vällä,
armu astõ üle läve,
imä õks viidi teede möödä,
armu tii viirt müüdä,
imä õks viidi matussõdõ,
armu astõ üle aia,
imäle hauda kaavõti,
armu man karõli,
imä õks hauda pan´ti,
armu alal lammõsi.

“Tõsõ no üles, imäkene,
kargaq üles, kasvataja,
tulõ õks teedä näitämaie,
radasida rajamaie!”
“Ei või tõustat, tütrekene,
karadaki, kanasõkõnõ –
rist om raske rindu pääl,
kääbäs rassõ käs´si pääl,
sinelihe silmäp pistvä,
jahelihe jalaq pitsitässeq.”

Olõs ma-ks tiidnüt Tooni tarõ,
tiidnüt Tooni tarõläve,
ussõ ma-lõs toonuq uma imä,
ussõq kandanu kasvataja,
lipõ ma-lõs tennü luuakudõ,
mugla musta mollikudõ,
mant ma-lõs mõskõnu maahaisu,
suu mant surmahaisu,
käs´si mant kääpä haisu,
rindu mant risti haisu,
pistü ma-lõs pandunu pirrutuka nõalõ,
saisu saina najalõ.
Tuu os´ minu kutsunu kullakõsõs,
hõiganuki hõpõkõsõs.
Nom minu kutsutas kuratis,
manitas maajoosikus.

Võõrasema, õel ema,
võõras õelaarmuline,
nägi kaugelt tulevat,
välja mööda välkuvat,
pani kivi kirstu peale,
kännu kaane nurga peale:
“Juba ju tuleb suur sööja,
suur sööja, suur jooja –
ära ta sööb härjasöögi,
ära joob härjajoogi.
Sellele tooge toobriga,
kandke paari pangega!”

Oma ema, armu ema,
oma heldearmuline,
nägi kaugelt tulevat,
välja mööda välkuvat,
võttis kivi kirstu pealt,
kännu kaane nurga pealt:
“Juba ju tuleb tütrekene,
juba ju kaldub kanapojakene!”
Pani piima soojenema,
lihakese leigenema:
“Sellele tooge toobiga,
kandke ka kannuga!”

Ema viidi majast välja,
arm astus üle läve,
ema viidi teed mööda,
arm [läks] teeveert mööda,
ema viidi surnuaeda,
arm astus üle aia,
emale kaevati hauda,
arm kargles juures,
ema pandi hauda,
arm langes alla.

“Tõuse üles, emakene,
karga üles kasvataja,
tule teed näitama,
radasid rajama!” –
“Ei või tõusta, tütrekene,
karatagi, kanapojakene –
rist on raske rindade peal,
hauaküngas raske käte peal,
sinilehed pistavad silmad,
jahelehed pitsitavad jalad.”

Oleks ma teanud Surma maja,
teadnud Surma majaläve,
uksest [välja] ma oleks toonud oma ema,
uksest [välja] kandnud kasvataja,
leelise ma oleks teinud liuda,
musta seebipära molli,
juurest ma oleks pesnud maalõhna,
suu juurest surmalõhna,
kätelt kääpa lõhna,
rindadelt risti lõhna,
püsti ma oleks pannud pirruotsa najale,
seisma seina najale.
See oleks mind kutsunud kullakeseks,
hõiganudki hõbedakeseks.
Nüüd mind kutsutakse kuradiks,
noomitakse maajooksikuks.

RKM, Mgn. II 72 a < Antsla raj., Mõniste kn. (Hargla khk.) – H. Tampere, O. Niinemägi Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil 1957. a. < Minna Kokk, 64-a.
[LP V c 2; CD2-13]. Simmermann 2002