Metsad, niidud
Lapsi keelati maad peksmast, sest maal ju samuti vaim sees nagu meilgi, ega ta muidu ennast ehi ega muuda. Rohtu ei tohtinud kiskuda ega asjata maasse auku puurida.
Valitud keelel puudub tõlge.
Vanasti olid meie metsa puud kõik kõnelenud, nagu rahvalaulu sõna ütleb: „Ennemuiste vanal aal, kuusekära sõja aal.” Kord läks vanamees metsa puid raiuma. Kask kohe vastu paluma:
„Ära mind raiu, minust saab riistapuud.”
Kuusk ütles: „Ära mind raiu, minust saab palgipuud.”
Haab ütles: „Ära mind raiu, minust saab ojapuud.”
Sarapuu ütles: „Ära mind raiu, minust saab vitsapuud.”
Ja nii edasi. Nõnda palusid kõik puud vastu ja vanamehe hale süda ei lasknud teda ühtegi puud maha raiuda. Viimaks läksid metsapuud juba nõnda ülekäte, et nad kõik saladused välja lobisesid, mis iganes metsas peidus pidi olema.
Nõnda olid puud kord ka metsakuninga varanduse peidupaigast inimestele kõnelenud ja selle inimestele kätte juhatanud. See pahandas metsakuningat väga ja ta segas sellepärast puude keele nõnda ära, et sellest enam keegi aru ei pidanud saama ja et puud ka enam oma eest ei võinud paluda, kui neid raiuda tahetakse. Inimesed kuulevad küll veel puude kohinat, aga ei mõista enam, mis nad sellega öelda tahavad. Ehk kahetsevad ja nutavad nad taga oma ilusat kõnekõla.
In the old days, the trees of our forest all spoke, just like the folk song goes: “Long ago in olden times, in times of firs’ clamour and war.” Once, an old man went into the forest to cut down trees. Birch pleaded right away:
“Don’t cut me down, I can be a tool.”
Fir said: “Don’t cut me down, I can be a log.”
Aspen said: “Don’t cut me down, I can be a dugout.”
Hazelnut said: “Don’t cut me down, I can be a barrel hoop.”
And so on. In this way, all the trees pleaded not to be felled, and the old man’s tender heart wouldn’t let him cut down a single tree. In the end, the trees got so out of hand that they started giving up all the secrets of things that might be hidden in the forest.
So, as time passed, the trees even told humans where the Forest King’s treasure was hidden and guided them to it. This enraged the Forest King, and as a consequence, he jumbled up the trees’ language so that no one may understand it anymore, and so the trees cannot plead for their lives when someone wants to cut them down. People do still hear the trees’ rustling, but can no longer understand what they are trying to say. Perhaps they are regretting and lamenting the loss of their beautiful chatter.
Ennemuiste oli ühel isal emaga kaks last. Üks oli tütar, see oli vanem, aga poeg oli noorem laps. Ühel päeval läksid isa emaga tööle, aga lapsed jäid koju. Isa emaga ütlesid vanemale lapsele:
„Ära sa mine lapse juurest kuhugi küla peale teiste laste juurde mängima, mängi oma lapse juures!“
Ja ema pani poja õuele halja heina peale istuma ja andis pojale kuldse muna kätte. Hakkasid lapsed õue peal mängima. Isa emaga läksid tööle. Lapsed mängisid kui kaua mängisid, ja vanem laps läks ikkagi ära külla teiste laste juurde mängima. Jättiski oma vennakese üksinda õuele, kuldne muna käes. Vahepeal lendasid kured ja viisid pojakese kõige kuldmunaga õuelt ära. Jooksis tüdrukuke koju ja vaatab: ei olegi enam vennakest õue peal. Vaatab, et kured lendavad ja tema vennakene on kurgede käes. Tüdruk hakkas kurgedele järgi jooksma, sinnapoole, kuhu kured lendasid. Jooskis, jooksis, juhtus õunapuu vastu.
„Kulla õunapuukene, juhata mulle, kummale poole kurekesed lendasid!“
„Jookse aga edasi!“
Tüdruk jälle jooksis, jooksis, juhtus vaher vastu.
„Kulla vahtrakene, juhata, kummale poole kured lendasid!“
„Jookse aga edasi!“
Jälle hakkas tüdruk jooksma. Jookseb, jookseb ja juhtub oja vastu. Küsib oja käest:
„Kulla ojakene, juhata mulle, kummale poole kurekesed lendasid!“
„Jookse aga edasi!“
Jälle jooksis tüdruk edasi ja sai ühe maja juurde. Vaatab: akna peal tema oma vennakene muudkui mängib kuldmunaga. Tüdruk vaatab: kes selles majas elab? Ei näinud muud kedagi kui ühte eidekest. Aga pojad olid ära läinud jällegi rändama. Lõi siis tüdruk akna katki, haaras akna pealt oma vennakese sülle ja hakkas kodu poole jooksma. Sai ta kui kaua sai joosta ja lendasid kured ning hakkasid teda peksma. Tahtsid last käest ära võtta.
Jõudis ojakese juurde ja hakkas paluma:
„Kulla ojakene, peida mind ära! Kured tahavad mind päris ära tappa.“
Ojakene ütles: „Maitse mu kaldaid, siis peidan sind ära!“
Tüdruk maitses oja pervi ja ojakene peitis tüdruku ära oma kallaste sisse. Kured lendlevad, lendlevad oja kohal, aga tüdrukut lapsega ei näe kuskil. Ja lendasidki ära. Kured olid ära lennanud ning tüdruk tuli perve seest välja ja hakkas jälle kodu poole jooksma. Jooksis, jooksis ja lendasid jälle kured ja hakkasid jälle tüdrukut peksma.Tuli vaher vastu.
„Kulla vahtrakene, peida mind ära! Kured tahavad mind päris ära tappa.“
„Raputa mul lehed maha, siis ma peidan su ära!“
Tüdrukuke raputas siis vahtral lehekesed maha ja vaher peitiski ta ära oma suurte lehtede alla. Kured lendlevad, lendlevad vahtra kohal, aga tüdrukut lapsega ei näe kuskil. Ja lendasidki ära. Olid kured ära lennanud, tuli tüdruk lehtede seest välja ja pani kodu poole pakku.
Jooksis, jooksis ja lendasid jälle kured ja hakkasid tüdrukut peksma. Tuli õunapuu vastu.
„Kulla õunapuuke, peida mind ära! Kured tapavad mu päris ära.“
„Kui raputad mu õunakesed maha, siis ma peidan su ära!“
Tüdruk raputas õunapuult õunakesed maha ja õunapuu peitis tüdruku õunte sisse ära. Kured lendlevad, lendlevad õunapuu kohal, aga kuskil ei näinud tüdrukut. Ja lendasid kured jälle ära. Kui kured olid ära lennanud, siis tuli tüdruk oma vennakesega õunte seest välja ja panid kodu poole pakku. Lendasid jälle kured ja hakkasid tüdrukut peksma. Sai suure hädaga kurgede käest koju ja pani venna läbi akna tuppa, aga ise põgenes uksest tuppa. Kured lendasid, lendasid ümber maja ja läksid oma teed. Sealsamas tulid isa emaga koju ja tütar jutustas neile oma häda ära. Siis oli emal tütre üle hea meel ja andis talle peasuuruse kuldse muna kingituseks, et see poja kurgede käest ära päästis.
Mustõh oll'e ütel esäl imäga kats last. Üts oll'e tütär, tuu oll'e vanõmb, a poig oll'e noorõmb lats. Ütel pääväl lätsiq esä imäga tüühü, a latsõq jäieq kodo. Esä imäga ütliq vanõbalõ latsõlõ:
„Ar sa mingu-i latsõ mant kohe külä sisse tõisi latsi mano mässämä, mässäq sa uma latsõ man!“
Ja imä pand poja moro pääle halja haina pääle istma ja and' kulladsõ muna pojalõ kätte. Naksiq latsõq moro pääl mässämä. Esä imäga lätsiq tüühü. Latsõq mässiq ku kavva mässiq, ni vanõmb lats läts arki külä sisse tõisi latsi mano mässämä. Jätt'ki uma velekese ütsindä moro pääle, kullanõ muna käeh. Tuuvaihtõ lintsiq kurõq ni veieq arki pojakõsõ moro päält kõõ kulladsõ munaga. Juusk' tüdr'ökene kodo ni kaes: olõki-i inäb umma velekeist moro pääl. Kaes, ku kurõq lindasõq ja timä velekene kurgi käeh. Tüdr'ökene kuril takah juuskma, kualõ poolõ kurõq lindsiq. Juusk', juusk', puttu uibos vasta.
„Kull'a uibokõnõ, juhadaq mullõ, kualõ poolõ kurõkõsõq lindsiq!“
„Joosõq edesi õnnõ!“
Tüdr'ökene jal juusk', juusk', puttu vaher vasta.
„Kull'a vahtrõkõnõ, juhadaq, kualõ poolõ kurõq lindsiq!“
„Joosõq edesi õnnõ!“
Jal nakas tüdr'ökene juuskma. Juusk, juusk, ni putus oja vasta.
Küsüs oja käest: „Kull'a ojakõnõ, juhadaq mullõ, kualõ poolõ kurõkõsõq lindsiq!“
„Joosõq edesi õnnõ!“
Jal juusk' tüdr'ökene edesi, ni saie üte maja mano. Kaes: akna pääl uma velekene mässäs pääle kulladsõ munaga. Tüdr'ökene kaes: kes tah tarõh eläs? Näe-s muid ku üte paabakõist. A pojaq oll'eq lännüq arõ jal käuma. Leie sis tüdr'ökene akna hukka, haard' uma velekese akna päält üskä ja nakas' kodo poolõ juuskma. Saie, ku kavva saie joostaq, ni lindsiq kurõq ja naksiq timmä pessmä. Tahtsõq last käest arõ võttaq.
Saie ojakõsõ mano ni nakas' pallõma:
„Kull'a ojakõnõ, käkiq no minno arõ! Kurõq tahtvaq otsani minno arõ tappaq.“
Ojakõnõ ütel': „Maidsaq mu pervi, sis käki sinno arõ!“
Tüdr'ökene maits' oja pervi, ni ojakõnõ käkke arki tüdr'ökese ummi pervi sisse. Kurõq lindõlõsõq, lindõlõsõq oja kottal, a tüdr'ökeist näe-i kohki latsõga. Ni lindsiq arki. Kurõq oll'eq arõ linnanuq, ni tull'e tüdr'ökene pervi seest vällä ja nakas' jal kodo poolõ juuskma. Juusk', juusk', ni lindsiq jal kurõq ja naksiq pessmä jal tüdr'ökeist.
Tull'e vaher vasta. „Kull'a vahtrõkõnõ, käkiq no minno arõ! Kurõq tahtvaq minno otsanist arõ tappa.“
„Rapudaq mul leheq maalõ, sis ma käki su arõ!“
Tüdr'ökene rap’t' sis vahtral lehekeseq maalõ, ni vaher käkke arki ummi suuri lehti ala. Kurõq lindõlõsõq, lindõlõsõq vahtrõ kotsil, a tüdr'ökeist näe-i kostki latsõga. Ni lindasõq arki. Oll'eq kurõq linnanuq arõ, tull'e tüdr'ökene lehti seest vällä ja kodo poolõ pakku. Juusk', juusk', niq lindsiq jal kurõq ja naksiq tüdr'ökeist pessmä. Tull'e uibos vasta.
„Kull'a uibokõnõ, käkiq no minno arõ! Kurõ tapvaq mu otsanist arõ.“
„Raputat mu ubinakõsõq arõ maalõ, sis ma käki su arõ!“
Tüdr'ökene raput' uibost ubinakõsõq maalõ, ni uibokõnõ käkke arki tüdr'ökese ubindõ sisse. Kurõq lindõlõsõq, lindõlõsõq uibo kottal, a kohki näe-s tüdrökeist. Ni lindsiq jal kurõq arõ. Kurõq oll'eq linnanuq arõ, ni tull'e tüdr'ökene uma velekesega ubindõ seest vällä ja naksiq kodo poolõ pakku. Lindsiq jal kurõq ja naksiq tüdr'ökeist pessmä. Saie suurõ hädäga kurgi käest kodo, ni pand' jo läbi akna uma vele arõ tarrõ, a esi pagõsi ussõst tarrõ. Kurõq lindõliq, lindõliq ümbre maja, ni lätsiq umma tiid. Tull'eq säälsamah esä ka imäga kodo, ni tütär selet' näile uma hädä üles. Sis saie imäl hüä miil tütrest, ja and' tälle uma pää suuru kulladsõ muna kingitüsest, õt arõ poja tõie kurgi käest.
„Karussaare“ õue all on üks koht, kuhu inimene päise päeva ajal ära eksib, papa isegi olevat mitu korda eksinud. Mina hakkasin ka ükskord tulema ja äkki hõreda aaviku sees lähevad silmad kirjuks ja olingi eksinud. Vaatan, nagu linnas – suured majad, vabrikud, kõrged tornid. Siis tulid meelde, et papa rääkis, ta olevat lugenud Issameiet, kui ta ära eksinud. Lugesin ka Issameiet ja kui sain öeldud, et "anna andeks meie võlad", kadus kõik ja nägin, et olin „Teste“ õue all. Olin käinud nagu hobune ringi, suur see ring polnud. Kui silmad lahti läksid, siis istusin maas.
Ühe halja oksa peal,
Refr: üks ja kaks ja kolm,
laulsivad kaks linnukeist.
Refr: üks ja kaks ja kolm.
Seal, kus jättis peiu neiut,
jättis peiu neiut,
laulis laulja linnuke.
Refr: üks ja kaks ja kolm (2x).
Enne kui sind maha jätan,1
peavad kivid sulama,
kuldsed tähed mustaks mingu,
taevas kukub kalju peal’.
Enne kui sind maha jätan,
kukub kuusik kummuli,
jõed jooksmast seisma jäägu,
järved ära kuivagu.
Ühe halja oksa peal
laulsivad kaks linnukeist.
Seal, kus jättis peiu neiut,
laulis laulja linnuke.
1 Salmi struktuur ja refräänid on välja kirjutatud ainult esimese salmi kohta, need korduvad sarnaselt järgmistes salmides.
Valitud keelel puudub tõlge.
Vigalas olnud vanasti org. Iga neljapäeva õhtul käinud jõesuudmest välja kolm hiit ja läinud orgu suure tamme alla mängima. Seda näinud Vigala parun Uexküll ja pannud selle orule nimeks hiite järgi Hiieorg.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui oled kuskile metsa ära eksinud, siis mine juba käidud teest üle - siis pääsevad silmad lahti.
Ku kohegi arq olõt essünüq, käänäq käütüst tiist üle – päseseq silmäq vallalõ.
Kui keegi ära eksib, siis ajagu püksid maha ja vaadaku harude vahelt, küll siis õige tee üles leiab.
Kui kiigi ära essus, siis aeagu püksid maha ja vahtiku vahelt arude, küll siis õige tee üles leiab.
Kui keegi on ära eksinud ja ei tunne enam seda kohtagi ära, kus ta on, siis võtku vasak jalg paljaks, siis saab aru, kus ta on ja oskab õige tee peale minna.
Kui kiäki om äräq essünüq ja inämb kottustki ei tunnõq, kos ta om, võtguq kura jalg valla, sis saavet aru, kos ta on ja mõistvat õigõ tii pääle minnä.
Kui mõni inimeselaps (või ka täiskasvanu) on kodust ära eksinud, siis puista tema jälgede peale soola, siis ta jääb sinna seisma, kus ta sel hetkel on, kui sa soola puistad. Võibolla on ta libahundiks läinud, siis ta muidu ei jääkski seisma.
Kui üts inemise lats´ kotost äräq om essinüq, (ehk ka suur inemine), sõs puista suula tema jälgi pääle, sis jääs sinnä saisma, kon ta sel korral om, kui suula puistat. Võip olla on ta soendis lännüq, ja sis ta muido saisma ei jääkski.
Kui inimene kusagil eksinut olevat, siis olla tarvis müts tagurpidi päha panna, kolm korda „Isa meie“ lugeda, siis saavat õige tee kätte.
Valitud keelel puudub tõlge.
Korra tulnud Savi Jaan läbi Kõulaane kodu poole. Ta tulnud nimelt Tilga kõrtsist. Läinud, läinud, jõudnud Mihkli niiduni ja korraga olnud Tilga kõrtsi ees tagasi. Käinud niiviisi kolm korda. Ikka saanud kuni Mihkli niiduni ja säält Tilga kõrtsi ette tagasi, aga koju pole jõudnud.
Valitud keelel puudub tõlge.
Mees eksinud metsa ära, Käinud kogu päeva mööda metsa, tee mis tahad, välja ei pääse. Viimaks tulnud mehele meelde, et vanad inimesed rääkinud, metsas ära eksides vaja riided pahempidi selga panna. Mees käänanud riided ümber, pannud pahempidi selga. Kohe läinud mehe silmad lahti, tunnud ära tuttava koha, pääsnud varsti metsast välja.
Valitud keelel puudub tõlge.