Õhk ja tiivulised
Õhuvalda ja taevast saab teineteisest eristada kui maale lähemat ja temast kaugemat-kõrgemat ilmaruumi, taevakehade asupaika. Need eri taevaalad on eesti rahvapärimuse põhjal pigem aimatavad kui kindlalt piiritletud. Eristame neid tinglikult, nii nagu tehakse vahet atmosfääril ja kosmosel.
Eelkristlikus maailmapildis on õhk ja vesi ning selle elanikud lähedases seoses teiste ilmadega, sellal kui maa on peamine „siinpoolsus“ - maisete olendite elupaik. Õhus lendavad tiivulised olendid: linnud, putukad. Võibolla on tiivad ka tuulel – vähemalt öeldakse kiire liikumise kohta „nagu tuule tiivul“.
Linde ja putukaid arvati lendavat eri ilmade vahel, tõustes läbi õhu kõrgele taevasse. Linnud puutusid kokku ülemise ilmaga ja tundusid ka muudel põhjustel - oma lennu- ja lauluoskuse tõttu, näiliselt elututest munadest sündimise tõttu, rännete ajaks kadumise tõttu, - veidi üleloomulikud. Erinevad sedalaadi uskumused ilmnevad nii eesti folklooris kui väga paljude teiste rahvaste pärimuses.
Eestlased kui maainimesed tundsid hästi lindude eluviisi ja häälitsusi, kuid nende rändamise kohta oli vähem teada, mistõttu arvati neid talveks uinuvat või muunduvat.
Nii rahvusvahelises kui eesti usundis on linde seostatud inimhinge rännuga, neid on peetud inimhinge sümboliteks või hingedeks endiks, kes lendasid taevasse pärast surma. Eri rahvaste mütoloogias kohtab rohkesti üleloomulikke ja austatud linde, samuti lugusid lindude muundumisest inimeseks ja vastupidi. Näiteks keltide pärimuses druiidid said mõnikord muutuda sulgedega olenditeks ja tõusta taevasse. Samuti on hästituntud arvamus, et inimese hing saabub sündimiseks linnu kujul, näiteks on nii Eestis kui mujal on levinud arvamus, et kurg toob lapsi. Eesti folklooris, eriti Seto traditsioonis on lauludega muinaslugusid, kus tapetud tüdruk muutub käoks. Mõnes regilaulus tuleb aga vaeslast lohutama lind, kelle laulus ta nagu kuulis ema häält. Seto regilaulus, tüübist Ema haual, igatseb vanemateta neiu kohata oma ema, arvates teda tulevat linnu, liblika või kärbsena.
Eesti ja soome-ugri kosmogoonilises müüdis on maailma loojaks lind. Samuti on mitmete kaugemate rahvaste usundis linnud loomismüüdi peategelased. Eestlaste lähisugulaste, läänemere rahvaste aladelt leitud kaljujoonistel on palju veelindude kujutisi.
Metsikud linnud ja nende munad olid tähtsad inimese toidulaual, kuid nende küttimist korrastasid tavad. Liiga ohtra küttimise või valel ajal küttimise eest võis karistada metshaldjas, nagu jutustavad pärimused. Tõenäoliselt on väga iidsed need lood, mis räägivad üleloomuliku linnu kujul ilmunud metsavaimust. Teisalt, lindude pesitsusrahu kevadel ja suvel üldiselt ei häiritud, sest metsatööde periood oli talvel.
Linnumunale omistati erilist maagilist jõudu ja see on üldtuntud viljakussümbol. Kivitaoline, kõva koorega muna, millest sünnib tibu, kehastab üht suurimat imet – elu tekkimist elutuna näivast algest. Eestis, nagu väga paljudel maadel, on munade värvimine seotud kevadpühade ning looduse ärkamisega kommetega ja viljakustavadega; värvitud mune tõid tüdrukud kiigele ja kinkisid poistele. Setomaal, õigeusu aladel, aga näiteks ka Inglismaal, mängiti munade kallakust alla veeretamist.
Lindude side taevaga pani arvama, et nad puutuvad kokku kõrgel elavate jumalike olenditega või on koguni inimeste ja jumalate vahendajad, teavad saladusi ja tarkusi ning toovad ennustusi ja sõnumeid. Sageli ennustatakse lindude käitumise järgi ilma, kuid linnukeelte oskaja võis kuulda mitmeid muidki saladusi ning nende abil elus edasi jõuda. Eesti pärimus osutab palju lindudele kui sõnumitoojatele, näiteks usunditeadete põhjal on linnu koputus aknale või käo kukkumine maja juures surmaenne. Mustad linnud – kaarnad, rongad – toovad halbu sõnumeid, regilauludes on need sageli sõjasõnumeid. Neilgi ideedel on laiem sotsiaalne ja kultuuriline taust – nimetagem siin võrdluseks, et keldi ja iiri sõjajumalannasid arvati ilmuvat ronga ja varese kujul – sest need linnud olid raipesööjad ja kogunesid lahinguväljadele. Regilaulus tuleb ette, et kurjale mehele kositud naine heidab lindudele ette, et need ei hoiatanud teda õigeaegselt. Loomamuinasjuttudes esindavad linnud enamasti tarkust ja kavaldavad üle isegi üldtuntud nutika looma, rebase.
Eesti kõige tuntum loits on haiguste saatmine mustadele lindudele: „Kiirmus, kaarmus, harakul haigus, varesel valu…“. Idee põhineb uskumusel, et halba on raske maailmast päriselt kaotada, kuid seda saab enda juurest ära saata. Arvestades aga seda, et raipesööjad linnud puhastavad maailma nakkushaiguste pisikutest, peitub selles kujundis omamoodi tõde.
Linnud on palju mõjutanud ka rahvaluule kujundikeelt ja nad esinevad sageli regilaulu metafoorides. Kõige rohkem esineb linnunimetusi, eriti kana, neiu poeetilise sünonüümina. Pulmalaulude tsüklisse kuulub neiu otsimine sõnadega „Siit on läinud sirgujäljed…“ Linnuks, eelkõige kulliks või kukeks, nimetatakse lauludes ka noormeest, ning kirjeldus kulli ründamisest võib kujutada hoopiski noorte omavahelist suhet. Omaette žanri arvukate näidetega moodustavad linnuhäälte poeetilised jäljendused.
Põhjapoolsed maad, nende seas ka Eesti, on putukarohked, mis on rändlindudele hea põhjus tulla siia suveks. Putukate arvukatest liikidest esinevad folklooris sagedamini peamiselt inimesele vajalikud ja imetlusväärsed (mesilased, sipelgad), tülikad (sääsed, kärbsed) või silmatorkavad (lepatriinu, liblikad, rohutirts) liigid. Siinses alajaotuses puudutatakse lendavaid putukaid, kelle hulka kuuluvad tinglikult ka sipelgad; sellal kui inimese majakaaslased ja parasiidid on "Kodu" osas.
Vanemas pärimuses on putukatel side hingega ja üleloomuliku sfääriga, mille kujukaks näiteks on uskumus, et inimese hing võib magamise ajal ringi lennata putuka kujul.
Allikad: Loorits 1990; Hiiemäe 2016. (Peamiselt samu allikaid on kasutatud ka sisu vahetekstides, kus neid uuesti ei mainita.)
Taive Särg