Koduloomad ja -linnud
Taluellu kuulusid koduloomad ja -linnud: härjad, lehmad, lambad, hobused, sead, kassid-koerad, mõnikord ka eesel. Lindudeks olid kuked-kanad ning ka koduhaned ja -pardid. Inimestel oli taluloomadega lähedane suhe – neist paljudel olid oma nimed ja isiksused. Koduloomi õpiti lähedalt tundma juba lapsena karjas käies.
Loomade heaolu ja sigimine kindlustas ka inimesele toidu ja jõukuse. Loomi märgati, nende tundeid väljendati naljatlevates loomahäälte tõlgendustes kui muudes lauludes. Kui neiu abiellumisel kodunt lahkus, siis pulmalaulude sõnul jäid teda taga nutma kodu, ema-isa ja lehmad, kelle eest ta oli hoolt kandnud.
Koduloomadega oli suhe ka mõneti keeruline, sest inimesed vaevasid neid rasketel töödel, - nii nagu ka iseendid - ning kasvatasid neid müügiks ja söögiks. Põhjamaal oleks raske olnud ilma töö- ja kariloomateta ära elada. Loomatapmine oli tookordse elu vältimatu osa, kuid öelgem, et inimene tegi seda vastutustundega. Raske sündmus oli seatapp ja sellega seotud tunnete kohta ütleb mõndagi väljend, „vennaihu sööma“. Oma pere siga ei tapetud ise, vaid selleks kutsuti külast keegi teine, ning peeti kinni vastavast kombestikust. Kõik saadused kasutati hoolikalt ära ning minema ei visatud ühtki toiduraasukest.
Eriline koht on kukel, kellel arvati olevat võim kurjade vaimude üle. Kukk mõõdab oma kiremisega aega ja kuulutab koidu saabumist, ning kolmanda kukelaulu ajal peavad kurjad vaimud põgenema. Lõuna-Eesti kirikutornide otsas on risti asemel kukk. Sarnaselt metslindudega võib kukk olla tark ja anda inimesele nõu. Tänapäeval on kukelaulu mõõtmistega avastatud, et kukk on tõesti suurepärane kell, kes laulab kindlate ajavahemike järel. Seega ettekujutus kuke ebatavalistest võimetest pole liialdus.
Maagilist jõudu on omistatud munadele, mis on olnud rituaalseks toiduks lihavõttepühadel, jüripäeval, karjalaskepäeval, ja mida on pakutud kosilasele. Kuid mune on maetud ka lambalauta lambaõnne saamiseks.
Mitmetes rahvajuttudes kaitsevad taluloomad ja -linnud end koos metsloomade vastu, sümboliseerides niiviisi pere ühtehoidmist.
Taive Särg
Kaa-kaa-kaa kaks muna!
Toot-toot-toot. [Suure ja väikse munaga kanad.]
Tark kana ka kõrvetab nõgestes taguotsa ära.
Tark kana ka nõgõsih palotas perse äraq.
Kuke kiremise jäljendus "rüäpillil".
Rooster's crow imitation on the rye instrument.
Naabri kukk laulis ...
The neighbours' roosters sang...
Naabrite kuked laulsid.
Meil rikas rahvas! ---
Naabrite kuke laalveq
Meil rikka rahvas! ---
Elasid taat ja eit. Neil oli kolm musta kanakest. Nad elasid metsa servas. Ja hunt nägi, et neil on kanakesed. Tuli õhtul akna alla ja laulis:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Ja ei lähe ära, muudkui laulab. Nad andsid ühe kanakese hundile ära. Hunt läks metsa, sõi kana ära. Teisel õhtul tuleb jälle, laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Nad andsid teise kanakese ka hundile ära. Hunt läks metsa, sõi ära. Tuli kolmas õhtu, hunt jälle tuleb, jälle laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Andsid nad kolmanda kanakese ka ära, rohkem kanu ei jäänud. Mõtlesid, et nüüd hunt enam ei tule. Aga hunt tuleb jälle! Jälle laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Midagi ei ole neil enam anda. Oli kass, suur kass. Panid kassi kotti ning andsid kassi. Hunt läks metsa, võttis koti lahti – vaatas, nüüd on see raskem, saak on suurem – ja kass hüppas kotist välja ning hundil küünistega silmi kraapima. Kui hunt hakkas käpaga silmi puhastama, põgenes kass puu otsa. Ja hunt ei saanudki kätte. Aga hundil läks olemine paremaks ja ta tuli taadi-eide juurde jälle, ning laulis ikka:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Neil ei olnud mitte kui midagi enam anda. Eit pages pliidi alla, aga taat pages küna alla. No aga vanasusi, see murdis ukse maha, tuli tarre, nuusutas – kuskil ei ole. Kuhu taat küll eidega ennast ära peitnud? Taadil tuli piibu isu, vaja piip põlema panna. Tõmbas tikku seal küna põhja all. Hunt kuulis, pööras küna põhja ümber, sai taadi kätte. „Noh, miks peitsid ära? Kus eit on?” – „Ma ei tea, kus eit on.” Aga eidel seal tuha sees pliidi all läks tolm ninna, ta hakkas aevastama. Hunt kuulis jälle ära, kiskus sabapidi eide ka pliidi alt välja – et anna veel midagi. Ei ole neil enam midagi anda. Aga neil oli suur nui tares. Taat siis võttis ning andis hundile selgroogu mööda: „Muud mul ei ole anda, kui seda sulle.” Ja siis hunt põgenes metsa, taat jäi eidega elama.
Once, there lived an old man and an old woman. They had three little black hens. They lived on the edge of the forest. And Wolf saw they had little hens. He came to their window one night and sang:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
And he wouldn’t leave, but just kept singing. They gave one of the hens to Wolf. Wolf went into the forest and ate up the chicken. The next night, he comes again, and sings again:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They gave Wolf a second hen, too. Wolf went into the forest and ate it. Then came the third night, Wolf comes again, and sings again:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They gave their third hen away, too there were no more chickens left. They reckoned Wolf wouldn’t come anymore now. But Wolf comes again! Again, he sings:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They had nothing left to give. There was a cat, a big cat. They stuffed the cat into a sack and gave Wolf the cat. Wolf went into the forest – feeling the sack was heavier this time, figured he’d gotten a bigger prize – opened the sack, and the cat jumped out of the sack and started clawing at Wolf’s eyes. When Wolf started wiping his eyes with his paw, the cat fled to the top of a tree. And Wolf couldn’t get to it. But Wolf started feeling better and he went back to the old man and woman’s house, and sang as always:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They had nothing left to give. The old woman hid under the stove while the old man hid under a trough. Well, that old fang-tooth, he broke down the door, came into the house, sniffed – nowhere to be found. Now, where had the old man hid himself and his wife? The old man got a hankering for his pipe and needed to light it. He struck a match there under the trough, Wolf heard it, flipped over the trough right away and got a hold of the old man. “Well, why’d you hide yourself? Where’s the old woman?” – “I don’t know where she is.” But there in the ashes underneath the stove, the old woman got dust in her nose and started sneezing. Wolf heard her too, pulled the old woman out from under the stove by her behind – and said, give me something more. They had nothing left to give. But they had a big club in the house. The old man picked it up then, and started laying it across Wolf’s spine: “I’ve got nothing left to give you but this.” And then Wolf fled into the forest; the old man and woman survived.
Elasid kord kana, kass ja kukk sõbralikus peres. Töö oli jaotatud nii, et kass ja kukk käisid väljas tööl, tegid metsas puid, et talvel soe oleks, kanakene keetis kodus süüa. Ükskord tuleb kanakese akna taha rebane:
„Kuule, nii head söögilõhna tuleb! Anna mulle ka natukene maitsta!“ – „Ei saa! Mul kass ja kukk isegi tulevad koju sööma. Mul ei ole sulle midagi anda!“ – „Anna natukenegi! Ma palju ei tahagi! Tead, ma sõidutan sind ümber maja! Kolm korda sõidutan oma reekesega!“ Kanakene tahtis ka sõita, tal oli hea meel ja andis siis seda leemekest rebasele.
Ja rebane võttis ta ree peale, sõitis ühe korra ümber maja, aga teisel korral ei läinudki enam ümber maja, vaid sõitis juba metsa poole, et oma urgu viia. Kanakene hädaldab:
Kukekene! Kassikene!
Mind viiakse ära! Tulge ruttu appi!
Kukekene kassikesega kuulevad, tulevad kiiresti appi, päästavad ja siis ütlevad kanale: „Me ütlesime sulle, et sa kedagi sisse ei laseks! Miks sa lasid sisse?“ – „Ma ei lasknudki sisse, ma andsin talle läbi ukse süüa.“ – „No kust ta sind siis kätte sai?“ – „Ta kutsus mind sõitma. Ma tahtsin sõita!“ – „Vaata, et järgmisel korral enam ei taha sõita!“ – „Ei taha jah! Ma ei lase enam meelitada!“
Kassikene kukekesega on jälle metsas ja kana keedab jälle rooga. Jälle rebane akna taga: „Kanakene, kanakene! Nii head söögilõhna tuleb! Anna natukenegi! Mul on kõht väga tühi! Ma tänan sind selle eest.“ – „Ei taha ma tänu ega midagi, ma ei anna süüa kah!“ – „Kanakene! No kuidas sa siis ei anna mulle! Anna ikka! Ma sõidutan sind!“ – „Ma ei taha! Sa viid ära!“ – „Ei vii ma sind kuhugi! Ega ma ei ole see halb rebane, ma olen hea rebane! Ei vii ma sind kuhugi!“ Kanakene andis taas leemekest ja läks välja, istus peale. Sõit algas jälle peale. Küll siis kanakene hädaldas:
Kassikene, kukekene!
Mind viiakse ära! Tulge ruttu!
Kassikene! Kukekene!
Tulge ruttu!
Kassikene kukekesega ei kuulnud. Rebane viiski kana ära oma urgu. Kukk kassiga tulevad koju. Uksed pärani, maja kõik suitsu täis, söök pliidi peal üle ajanud ja kanakest ei kusagil! „Mis nüüd saab? Jaah! Rebane on ära viinud. Mis me teeme?“ Aga see oli sellel ajal, kui metsloomad pidasid soolast lugu. Ja siis ütles kukk: „Tead! Pane kotti tuhka ja ma võtan siit selle nuia, lähme kanakest otsima!“
Ja läksidki. Kassikesel oli tuhakott üle õla, kukel suur puunui üle õla. Ja nõnda läksid rebase juurde: „Tere, rebaserahvas! Tulge soola ostma! Meil on head soola!“ Rebane tulebki välja. Kukk andis puunuiaga vastu pead, kass viskas tuhka näkku ja rebane on valmis. Nii! Viivad ära põõsasse, sealt kaugemale. Jälle: „Tere, rebaserahvas! Tulge soola võtma! Meil on väga head soola!“ – „Aga ühed juba käisid! Rebane või keegi teine läks ja ei tulnudki tagasi! Kuhu te ta panite?“ – „Ei, meie tea. Kui meie tulime, ei näinud me kedagi! Me tulime alles praegu.“ Rebane tuleb jälle välja soola võtma. Jälle kopsas kukk tokiga ja kass viskas tuhaga ja see rebane ka valmis. Viisid ta ära kaugemale põõsasse ja hüüdsid uuesti, aga kedagi enam ei tulnud. Kanakene üksipäini ütles: „Rebased läksid kõik ära! Ma olen siin üksinda!“ No ja siis kukk hüüdis teda: „Tule välja! Me tulime sulle järele!“ Nii said siis kanakese kätte ja kanakene keedab neile siiani süüa.
Eläsid kord kana, kass ja kikas sõbralikus peres. Töö oli jaotatud nii, et kass ja kikas käveq välistöödele, teiväq mõtsah puid, et talvel lämmi olessi, kanakõnõ kiit' kotoh süvvä. Ja korra tulõ kanakõsõlõ akna taadõ rebäne.
„Kuulõq, no nii hääd ruvvalõhna tulõ! Annaq no mulle ka maitsaq veidikese!“ – „Ei saa! Mul kass kikkaga tulõvaq esiki kodo ja nuuq sööväq. Mul ole-i kostki sullõ andaq!“ – „No annaq no veidikese! Ma pall'o tahaki-i! Tiiät, ma sõiduda sinno ümbre maja! Kolm kõrda sõida uma riikesega!“ Kanakõnõ taht' ka sõita, hää miil, ja and' sis toda ruvvaleemekest rebäsele. Ja rebäne võtt' sis rii pääle, sõit' üte kõrra ümbre maja. A tõsõ kõrra inämb es lääki ümbre maja, vaid lätt' juba mõtsa poolõ, et umma urgu viiäq. Kanakõnõ tänitäs:
Kikkakõnõ! Kassikõnõ!
Minno viiäs! Tulkõq ruttu appi!!
Kikkakõnõ kassikõsõga kuuldvaq, tulõvaq ruttu appi, pästväq ja sis ütleseq kanalõ: „Võt, mi ütliq sullõ, et sa kedägi sisse ei lasõ! No mille sa lasit jäll sisse?“ – „Ma õs laseki sisse, ma anni tälle õnnõ läbi ussõ.“ – „No kost tä sinno kätte sai?“ – „No tä kuts' minno sõitma! Ma tahtsõ sõita!“ – „Kaeq, et tõõnõkõrd inäp ei tahaq sõita kah!“ – „Ei tahaq jah! Ei lasõq ma inäp!“
No ommaq sis jäll mõtsan kassikõnõ kikkakõsõga ja kana jäll kiit ruuga. Jäll repän akna takan: „Kanakõnõ, kanakõnõ! Nii hääd ruvvalõhna tulõ! No annaq no veid'okõsõgi! Mul on ka kõtt nii tühi! Mä kitä sinno.“ – „Ei taha ma kitmist, ei mitte midägi, ma-i annaq ruuga kah!“ – „Kanakõnõ! No kuis sa sis anna-i mullõ sukugi! No annaq noh! Ma sõida sinno!“ – „Ei tahaq ma! Sa viit är.“ – „Ei viiq ma sinno kohegi! Ega ma tuu halb rebäne ei olõq! Ma ole hää rebäne! Ei viiq ma sinno kohegi!“ Kanakene jäll and' är tuu ruvvaleemekese ja lätt vällä, istus pääle. Jälle sõit algas! Küll sis kanakõnõ tänt':
Kass'kõnõ! Kikkakõnõ!
Minno viiäs! Tulkõq ruttu!
Kass'kõnõ! Kanakõnõ!
Tulkõq ruttu!
Kass'kõnõ kikkakõsõga es kuulõki. Rebäne ärki vei umma urgu. Kikas kassiga tulõvaq kodo. Ussõq vallalõ, tarõ kõik suitsu täüs, ruug kõik üle ajanu pliidi pääl ja kanakõst ei kohki! „No kos, mis nüüd saa? Jaah. Ja rebäne om ärä veenü. Mis mi tii?“ A tuu oll' tuulaiga, kui mõts- eläjäq hinnässiväq väegä suula. Ja sis kikas ütel': „Tiiät! Panõq saq tuhka kotti ja ma võta seo nuia ja läkeq kanakõist otsma!“
Ja lätsikiq. Kasskõsõl oll' sis tuhakott üle ola, kikkal suur puunui üle ola jäll. Ja nii lätsiq rebäseselle mano: „Tere, rebäserahvas! Tulkõq suula ostma! Meil om hääd suula!“ Rebäne tulõgi vällä. Kikas and' puunuiaga vastu pääd, s'oo kass viskas' tuhka näkku ja rebäne om valmis. Nii. Saavaq tuu, veeväq är puhma, kavvõmbahe sinnä. Jäll: „Tere, rebäserahvas! Tulkõq suula võtma! Meil om väegä hääd suula!“ – „A üteq jo käveq! Rebäne läts vai tõnõ taa läts ja es tulõki tagasi! Kohe tiq panniq?“ – „Ei, mi ei tiiäq. Mi tulli, mi näe-s kedägi! Mi tulli inne praegu.“ Jäll tulõ rebäne vällä suula võtma. Jäll kikas kopsas' tokiga ja kass viskas' tuhaga ja tuu rebäne kah valmis. Veeväq tuu kah är kavvõmbahe puhma ja hõiksivaq vahtsõst, aga kedägi inäp es tulõ. Kanakõnõ jo ütsindä jo tekk', et: „Rebäseq lätsiq kõik är! Ma olõ ütsindä siin!“ No ja sis kikas hõigas' sis sedä ka: „Tulõq saq ka vällä! Mi olemigi sul peräh!“ Nii saivaq sis kanakõsõ kätte ja kanakõnõ kiit ruuga neile jäll seniaoni.
Seto
Ennemuistõ eläs vaenõlats´. Nii jah. Vaenõlats´ abiellu ja temäl sai latsõkõnõ ja mehekene kuuli är ja sis tema jäi uma latsõkesega maahha. Ja sis vanapakan tahtsõ tuud last är hindäle võttaq. Ja nii siis tuu noorigõkõnõ siis naass´, pagõsi siis, olõ-s kostki inäp api otsiq ja läts´ sis kikka mano.
Ja siis tä [vanapakan] naass´ kikkakõsõlõ laulma:
Toda küsse vanapakan jo kikka käest. A valgõ kikas ütel´ niimuudu et: „Mineq kirivä kikka mano!“
Laul´ jal, et:
„A verevä kikka orrõ all om!"
Nii laul´ jal õt:
„A musta kikka orrõ alla läts´ olõ-õi inäp mu orrõ all."
[Kikka kirgminõ]: „quq qu,uq, quuuu!“
Nii vaenõlats´ pässi säält ärq, vanatikõ ahela lätsi katski, ja jäi noorik uma latsõkõsõga ello.
Ennemuiste elas vaeslaps. Nii jah. Vaeslaps abiellus ja temale sündis lapsekene ja mehekene suri ära ja siis tema jäi oma lapsekesega maha. Siis vanapagan tahtis seda last endale võtta. Ja nii see noorikuke siis hakkas põgenema, polnud enam kuskilt enam abi otsida, ja läks siis kuke juurde.
Ja vanapagan hakkas siis kukekesele laulma et:
Valge kikas, minu vader, kas näed noort noorikut?
Seda küsis vanapagan ju kikka käest. Aga valge kikas ütles niimoodi et: „Mine kireva kikka juurde!“
Laulis jälle, et:
Kirev kikas, minu vend, kas näed noort noorikut?
„Aga ta on vereva1 kikka õrre all.“
Nii vanapagan laulis jälle, et
Verev kikas, minu vend, kas näed noort noorikut?
„Aga ta läks ära musta kikka õrre alla, ei ole enam minu õrre all.“
Must kikas, minu murdja, kas näed noort noorikut?
[Kukk kireb]: „quq qu,uq, quuuu!“
Nii pääses vaenelaps sealt ära, vanatigeda ahelad läksid katki ja noorik jäi oma lapsekesega ellu.
1 punase
Kukuruu!
Karga uppa!
Üks uba1 sulle, tõine mulle,
kolmas koti pidäjälle!
Herbert Tampere: Aga võtke veel üks kord!
Kukuruu!
Karga uppa!
Üks oakene sulle, tõine mulle,
kolmas koti pidäjälle!
Valitud keelel puudub tõlge.
Siis alles tehakse aed ümber, ku hunt haned ära sõi.
The fence is made only when wolf has eaten up geese.
Kui kari esimest korda välja läks, võeti vits, käidi kolm korda ümber karja, löödi igat looma kolm korda vitsaga, visati see vits lauda uksest sisse, et loomad kodu tuleksid.
Animals were whipped three times. When the herd went out for the first time, a twig was taken and the herdsman walked three times around the herd. He struck each animal with the twig three times and the twig was thrown through the door of the stable to make the animals come home.
Elasid kord siga, härg, hani ja kana kukega. Härg ütles seale: „Hakkame maja ehitama!“ Siga ütles: „Minust nüüd saab majaehitajat! Talvel lähen sohu sambla sisse magama, hea ja soe.“ Härg läks siis hane juurde ja ütles: „Lähme maja ehitama!“ „Oh, minust nüüd saab majaehitajat! Ma lähen talvel suure kuuse otsa magama, hea ja soe!“
Härg läks kana ja kuke juurde ning ütles: „Lähme maja ehitama!“ „Me mõlemad läheme suure puu otsa magama, paneme peagi tiiva alla. Sööme urvakesi.“
No mis teha! Härg läks metsa, võttis kirve ja hakkas palke raiuma. Tassis palgid koju. Hakkas kive koju vedama. Ta ehitas kaks või kolm nädalat ja maja sai valmis. Küttis toa soojaks ja kandis laastud toanurka. Suvel tõi härg heinakuhjagi õue peale.
Mõne aja pärast kuuleb härg, et siga tuleb: „Öh, öh, härg, lase sisse!“ Härg ütles: „Kui ma kutsusin sind maja ehitama, siis sa ütlesid, et lähed sohu magama, on hea ja soe.“ Siga ütles: „Kui sa sisse ei lase, siis ma songin alumise palgi välja, nii et sa külmud majja ära!“ Härg hakkaski kartma, et siga songibki palgi välja, ning lasi ta sisse.
Mõne aja pärast tuli hani: „Härg, lase sisse!“ Härg ütles: „Kui ma kutsusin sind maja ehitama, ütlesid sa, et lähed suure puu otsa magama, kus on soe ja hea.“ „Kui sa sisse ei lase, siis ma toksin nokaga sambla seina vahelt välja, nii et sa majja ära külmud.“ Lasi hane ka siis sisse.
Mõne aja pärast tulid kana ja kukk: „Kõõ, kõõ, kõõ! Härg, lase sisse!“ „Kui ma teid kutsusin maja ehitama, ütlesite, et lähete mõlemad puu otsa magma, on soe ja hea.“ Kana ja kukk ütlesid: „Kui sa sisse ei lase, siis me läheme maja peale, siblime mulla lae pealt maha, nii et külmud majja ära!“ Lasi kana ja kuke ka sisse.
Ühel päeval ilmus suure mäe otsa kari hunte. Kõnelevad isekeskis, et ei tea, kes seal elavad, vaja vaatama minna. Üks vana hunt ütles: „Ma lähen vaatan, kes seal elavad.“ Vana hunt läks vaatama. Läks akna alla ja vaatas, et kõik on puha söögikraam – härg kõige ees, siga, siis hani. Vana hunt läks tagasi ja rääkis teistele ka. Ei tea, kuidas majja saada. Vana hunt ütles: „Ma lähen ja küsin, ehk lastakse majja.“
Läkski küsima. Läks ukse taha ja hakkas pärima: „Kulla härg, lase tuppa, käpaotsad külmetavad!“ „Rumal, kas sind tohib tuppa lasta, sa sööd meid kõiki ära!“ „Rumaluke, ei söö ma kedagi ära! Lase esikäpadki tuppa sooja ja löö uks kinni!“ Härg lõigi ukse kinni ja hunt jäi ukse vahele. „Löö pead pidi ukse vahele!“ Härg lõi pead pidi ukse vahele. „Löö keret pidi ukse vahele!“ Härg lõi keret pidi ukse vahele. „Löö tagakäppasid pidi ukse vahele!“ Härg lõi tagakäppasid pidi ukse vahele. „Lase tervenisti tuppa!“ Härg laskis tervenisti tuppa.
Hunt seisis ja passis pisut ukse juures. Siis kargas härjale turja ja hammustas suure tüki välja. Teised nägid, et härg on hädas, ja jooksid talle appi. Siga jooksis oma kihvadega, hani hakkas nokaga peksma ja tagumikku taguma. Hunt vaatas, et siin ei saa midagi, tuleb uksest välja joosta. Kui ta ukse juurde jõudis, hüüdsid kana ja kukk tagant järele: „Kuku, kuku, tooge meie kätte!“ Kui hunt neid hääli kuulis, ei hakanud ta enam midagi ootama.
Vana hunt jõudis teiste huntide juurde. Jõudis nende juurde ja ütles neile: „Ilmaski ärge minge uut maja uudistama!“ Hundid pidasid aru ja otsustasid põgeneda. Härjal oli hea meel ja teistel oli kah. Kui härg pole ära surnud, siis elavad nad seal tänase päevani.
Ütevoori elliq tsiga, härg, hani ja kana kikkakõsõga. Härg ütel' tsialõ, õt: „Naakõq tarrõ tegemä!“ Tsiga ütel', õt: „Must noh saa tarõtegijät! Talvõl lää ar suusamblõ sisse, maka pääle, lämmi niq hüä.“
Härg läts sis hani mano ja ütel ́: „Läkkq tarrõ tegemä!“ – „Oo, must no saa tarrõtegijat! Ma lää talvõl suurtõ kuusõ, maka pääle, lämmi niq hüä!“
Härg läts kanalõ, kikkalõ mano ja ütel': „Läkkq tarrõ tegemä!“ – „Miiq mõlõmbaq lää suurtõ puuhu, maka pääle, panõ pääqki siibo ala. Süü ka mõtsa urbakõisi.“
No mis tetäq! Läts härg mõtsa ja võtt' kirvõ, nakas' palkõ maalõ ragoma. Kand' kodo palgiq. Nakas'kivve vidämä nöörä pääl kodo. Timä tekk' kats vai kolq nädälät ja sai tarõ val'ms. Kütt' tarõ lämmäst niq lastuq kand' tarõnulka arq. Suvõl joq tõiõ härg hainaruagi moro pääle.
Veid'okõsõ ao pääle kuuld' härg, õt tsiga tulõ: „Öh, öh, härg, lasq sisse!“ Härg ütel', õt: „Ku ma kutsi sinno tarrõ tegemä, saq ütliq, õt „ma lää suuhõqmagama, om lämmi niq hüä“.“ Tsiga ütel': „Ku sisse lasõ-i, sis tsungi muldhirre vällä niq eiski külmät tarrõ arq!“ Härg nakas' pelgämä, õt timä tsung ka muldhirre vällä, niq lask' õks tsia sisse arq .
Veid ́okõsõ ao pääle tulõ hani: „Härg, lasq sisse!“ Härg ütel': „Ku ma kutsi sinno tarrõ tegemä, saq ütliq „ma lää suurtõ puuhu kuustõ, maka, lämmi niq hüä“.“ – „Ku sisse lasõ-i, sis ma ts'auni samblõ vasaraga saina vaihõlt välla, niq sa eiski külmät tarrõ arq.“ No õks lask ́ hani ka sisse arq.
Veid ́okõsõ ao pääle tulõ kana kikkaga: „Kõõ, kõõ, kõõ. Härg, lasq sisse!“ – „Ku ma teid kutsi tarrõ tegemä: „miiq lää mõlõmbaq pikäh puuhtõ, maka, lämmi niq hüä“.“ Kana kikkaga ütliq: „Ku sisse lasõ-i, sis lää tarõ pääle, savitsõ maa päält arq niq eiski külmät tarrõ.“ No õks lask' kana kikkakõsõga arq sisse.
Ütel pääväl ilmu suurõ mäe otsa park sussi. Kõnõlasõq hindä vaihõl, õt tiiä-i, kes näq eläseq, vaja kaema minnäq. Üts vana susi ütel: „Ma lää kae, kes tuu sääl eläseq.“ Vana susi läts kaema. Timä läts paja ala niq kai, õt kõik söögikraam – härg kõkõ iih, tsiga, sis hani. Vana susi läts tagasi ja kõnõlõs tõisilõ kaq. Tiiä-i, kuis saas' tarrõ minnäq. Vanasusi ütel, õt: „Ma lää küüsü tarrõ, vast laskvaq.“
No läts kaq küüsümä, läts ussõ taadõ ja nakas ́ küüsümä: „Kull'a härg, lasq tarrõ, käpäotsaq arq külmäseq otsani.“ – „Ull', sinno no võit tarrõ laskõ, sa süüt meid kõiki arq.“ – „Ull', süü-i ma teid kedägi arq. Lasq noh edekäpäkeseq tarrõ ja lüüq uss kinni!“ Härg leigi ussõ kinni ja susi jäigi ussõ vaihõlõ. „Lüüq no pääd pite ussõ vaihõlõ!“ Härg lei pääd pite ussõ vaihõlõ. „Lüüq no kihhä pite ussõ vaihõlõ!“ Härg lei kihhä pite ussõ vaihõlõ. „Lüüq no tagakäppi pite ussõ vaihõlõ!“ Härg lei tagakäppi pite ussõ vaihõlõ. „Lasq no otsani tarrõ!“ Härg lask' otsani arq tarrõ.
Veid'okõsõ sais' susi ja kai ussõ man. Susi karas' häräle sälgä niq kaksas' suurõ kilda üles. Tõõsõq näiq, õt häral hädä oll ́, ja joos'q appi. Tsiga ummi kihvuga juusk ́, hani nakas' orra palotama ja persehe pesmä. Susi kai, sii’ kõrda saa-i, nigu ussõst saas' vällä paedaq. Ku vana susi ussõ mano sai, kana kikkaga tänitiq takast: „Kuku, kuku, toogõq mi kätte!“ Ku susi kuuld' nuid hääli, sis läpe-s midägi kaiaq.
Vana susi sai tõisi sussõ mano. Ku vana susi näide mano sai, sis ütel' näile: „Ilmahki mingu-i vahtsõt maia kaema.“ Soeq märgeq, märgeq ja naksiq pagõhõma. Häräl sai hüä miil ja tõisil oll ́ ka hüä miil. Ku härg arq olõ-i lõpnu, sis eläseq täämbatseni pääväni.
Välitööd ei tähenda alati rahvaluulekogumist – helilindistaja Ain Urbel muldab Liivati pere kartuleid.
Fieldwork does not always mean collecting folk poetry - sound recording artist Ain Urbel is digging the Liivat family's potatoes.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui härg läheb libedale teele, siis kukub.
Ku härg nilbõ pääle käümä lätt, sis maaha pillus.
Valitud keelel puudub tõlge.
Valitud keelel puudub tõlge.
Valitud keelel puudub tõlge.
Ei see koer jänest too, mis vägise viiakse metsa.
A dog will bring no hare when forced to go to forest.
Mees siis koera ei sööda, kui ta jahti läheb.
A man doesn't feed a dog when he goes to hunt.
Taluperenaine lehma lüpsmas. Osa piima koera suhu, osa – lüpsikusse.
A peasant woman milking a cow. Part of the milk in the dog's mouth, part – in the milking pail.
Valitud keelel puudub tõlge.
Moto: Kodo kulla karakõne.
Moto: Go home, dear cattle.
Valitud keelel puudub tõlge.
Valitud keelel puudub tõlge.
Vanasti läinud koer Jumala juurde küsima, mida ta võib süüa ja kus magada. Jumal lubanud villavakas magada ja kukuleiba1 süüa. Koju minnes koer unustanud ära, mis Jumal lubanud, öelnud oma peremehele, et Jumal lubanud teda haohunnikus magada ja paamõskmeid2 süüa. Nii on tänapäevani.
1 arvatavasti kakuleib – karask
2 paamõskmed – riismed pajapõhjast
Valitud keelel puudub tõlge.