Koduloomad ja -linnud
Taluellu kuulusid koduloomad ja -linnud: härjad, lehmad, lambad, hobused, sead, kassid-koerad, mõnikord ka eesel. Lindudeks olid kuked-kanad ning ka koduhaned ja -pardid. Inimestel oli taluloomadega lähedane suhe – neist paljudel olid oma nimed ja isiksused. Koduloomi õpiti lähedalt tundma juba lapsena karjas käies.
Loomade heaolu ja sigimine kindlustas ka inimesele toidu ja jõukuse. Loomi märgati, nende tundeid väljendati naljatlevates loomahäälte tõlgendustes kui muudes lauludes. Kui neiu abiellumisel kodunt lahkus, siis pulmalaulude sõnul jäid teda taga nutma kodu, ema-isa ja lehmad, kelle eest ta oli hoolt kandnud.
Koduloomadega oli suhe ka mõneti keeruline, sest inimesed vaevasid neid rasketel töödel, - nii nagu ka iseendid - ning kasvatasid neid müügiks ja söögiks. Põhjamaal oleks raske olnud ilma töö- ja kariloomateta ära elada. Loomatapmine oli tookordse elu vältimatu osa, kuid öelgem, et inimene tegi seda vastutustundega. Raske sündmus oli seatapp ja sellega seotud tunnete kohta ütleb mõndagi väljend, „vennaihu sööma“. Oma pere siga ei tapetud ise, vaid selleks kutsuti külast keegi teine, ning peeti kinni vastavast kombestikust. Kõik saadused kasutati hoolikalt ära ning minema ei visatud ühtki toiduraasukest.
Eriline koht on kukel, kellel arvati olevat võim kurjade vaimude üle. Kukk mõõdab oma kiremisega aega ja kuulutab koidu saabumist, ning kolmanda kukelaulu ajal peavad kurjad vaimud põgenema. Lõuna-Eesti kirikutornide otsas on risti asemel kukk. Sarnaselt metslindudega võib kukk olla tark ja anda inimesele nõu. Tänapäeval on kukelaulu mõõtmistega avastatud, et kukk on tõesti suurepärane kell, kes laulab kindlate ajavahemike järel. Seega ettekujutus kuke ebatavalistest võimetest pole liialdus.
Maagilist jõudu on omistatud munadele, mis on olnud rituaalseks toiduks lihavõttepühadel, jüripäeval, karjalaskepäeval, ja mida on pakutud kosilasele. Kuid mune on maetud ka lambalauta lambaõnne saamiseks.
Mitmetes rahvajuttudes kaitsevad taluloomad ja -linnud end koos metsloomade vastu, sümboliseerides niiviisi pere ühtehoidmist.
Taive Särg
Seto
Ennemuistõ eläs vaenõlats´. Nii jah. Vaenõlats´ abiellu ja temäl sai latsõkõnõ ja mehekene kuuli är ja sis tema jäi uma latsõkesega maahha. Ja sis vanapakan tahtsõ tuud last är hindäle võttaq. Ja nii siis tuu noorigõkõnõ siis naass´, pagõsi siis, olõ-s kostki inäp api otsiq ja läts´ sis kikka mano.
Ja siis tä [vanapakan] naass´ kikkakõsõlõ laulma:
Toda küsse vanapakan jo kikka käest. A valgõ kikas ütel´ niimuudu et: „Mineq kirivä kikka mano!“
Laul´ jal, et:
„A verevä kikka orrõ all om!"
Nii laul´ jal õt:
„A musta kikka orrõ alla läts´ olõ-õi inäp mu orrõ all."
[Kikka kirgminõ]: „quq qu,uq, quuuu!“
Nii vaenõlats´ pässi säält ärq, vanatikõ ahela lätsi katski, ja jäi noorik uma latsõkõsõga ello.
Ennemuiste elas vaeslaps. Nii jah. Vaeslaps abiellus ja temale sündis lapsekene ja mehekene suri ära ja siis tema jäi oma lapsekesega maha. Siis vanapagan tahtis seda last endale võtta. Ja nii see noorikuke siis hakkas põgenema, polnud enam kuskilt enam abi otsida, ja läks siis kuke juurde.
Ja vanapagan hakkas siis kukekesele laulma et:
Valge kikas, minu vader, kas näed noort noorikut?
Seda küsis vanapagan ju kikka käest. Aga valge kikas ütles niimoodi et: „Mine kireva kikka juurde!“
Laulis jälle, et:
Kirev kikas, minu vend, kas näed noort noorikut?
„Aga ta on vereva1 kikka õrre all.“
Nii vanapagan laulis jälle, et
Verev kikas, minu vend, kas näed noort noorikut?
„Aga ta läks ära musta kikka õrre alla, ei ole enam minu õrre all.“
Must kikas, minu murdja, kas näed noort noorikut?
[Kukk kireb]: „quq qu,uq, quuuu!“
Nii pääses vaenelaps sealt ära, vanatigeda ahelad läksid katki ja noorik jäi oma lapsekesega ellu.
1 punase