Koduloomad ja -linnud
Taluellu kuulusid koduloomad ja -linnud: härjad, lehmad, lambad, hobused, sead, kassid-koerad, mõnikord ka eesel. Lindudeks olid kuked-kanad ning ka koduhaned ja -pardid. Inimestel oli taluloomadega lähedane suhe – neist paljudel olid oma nimed ja isiksused. Koduloomi õpiti lähedalt tundma juba lapsena karjas käies.
Loomade heaolu ja sigimine kindlustas ka inimesele toidu ja jõukuse. Loomi märgati, nende tundeid väljendati naljatlevates loomahäälte tõlgendustes kui muudes lauludes. Kui neiu abiellumisel kodunt lahkus, siis pulmalaulude sõnul jäid teda taga nutma kodu, ema-isa ja lehmad, kelle eest ta oli hoolt kandnud.
Koduloomadega oli suhe ka mõneti keeruline, sest inimesed vaevasid neid rasketel töödel, - nii nagu ka iseendid - ning kasvatasid neid müügiks ja söögiks. Põhjamaal oleks raske olnud ilma töö- ja kariloomateta ära elada. Loomatapmine oli tookordse elu vältimatu osa, kuid öelgem, et inimene tegi seda vastutustundega. Raske sündmus oli seatapp ja sellega seotud tunnete kohta ütleb mõndagi väljend, „vennaihu sööma“. Oma pere siga ei tapetud ise, vaid selleks kutsuti külast keegi teine, ning peeti kinni vastavast kombestikust. Kõik saadused kasutati hoolikalt ära ning minema ei visatud ühtki toiduraasukest.
Eriline koht on kukel, kellel arvati olevat võim kurjade vaimude üle. Kukk mõõdab oma kiremisega aega ja kuulutab koidu saabumist, ning kolmanda kukelaulu ajal peavad kurjad vaimud põgenema. Lõuna-Eesti kirikutornide otsas on risti asemel kukk. Sarnaselt metslindudega võib kukk olla tark ja anda inimesele nõu. Tänapäeval on kukelaulu mõõtmistega avastatud, et kukk on tõesti suurepärane kell, kes laulab kindlate ajavahemike järel. Seega ettekujutus kuke ebatavalistest võimetest pole liialdus.
Maagilist jõudu on omistatud munadele, mis on olnud rituaalseks toiduks lihavõttepühadel, jüripäeval, karjalaskepäeval, ja mida on pakutud kosilasele. Kuid mune on maetud ka lambalauta lambaõnne saamiseks.
Mitmetes rahvajuttudes kaitsevad taluloomad ja -linnud end koos metsloomade vastu, sümboliseerides niiviisi pere ühtehoidmist.
Taive Särg
Kaa-kaa-kaa kaks muna!
Toot-toot-toot. [Suure ja väikse munaga kanad.]
Kuke kiremise jäljendus "rüäpillil".
Rooster's crow imitation on the rye instrument.
Naabri kukk laulis ...
The neighbours' roosters sang...
Naabrite kuked laulsid.
Meil rikas rahvas! ---
Naabrite kuke laalveq
Meil rikka rahvas! ---
Elasid taat ja eit. Neil oli kolm musta kanakest. Nad elasid metsa servas. Ja hunt nägi, et neil on kanakesed. Tuli õhtul akna alla ja laulis:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Ja ei lähe ära, muudkui laulab. Nad andsid ühe kanakese hundile ära. Hunt läks metsa, sõi kana ära. Teisel õhtul tuleb jälle, laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Nad andsid teise kanakese ka hundile ära. Hunt läks metsa, sõi ära. Tuli kolmas õhtu, hunt jälle tuleb, jälle laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Andsid nad kolmanda kanakese ka ära, rohkem kanu ei jäänud. Mõtlesid, et nüüd hunt enam ei tule. Aga hunt tuleb jälle! Jälle laulab:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Midagi ei ole neil enam anda. Oli kass, suur kass. Panid kassi kotti ning andsid kassi. Hunt läks metsa, võttis koti lahti – vaatas, nüüd on see raskem, saak on suurem – ja kass hüppas kotist välja ning hundil küünistega silmi kraapima. Kui hunt hakkas käpaga silmi puhastama, põgenes kass puu otsa. Ja hunt ei saanudki kätte. Aga hundil läks olemine paremaks ja ta tuli taadi-eide juurde jälle, ning laulis ikka:
Tsootski-rootski, taat magab eidega,
akna all, patju all!
Neil ei olnud mitte kui midagi enam anda. Eit pages pliidi alla, aga taat pages küna alla. No aga vanasusi, see murdis ukse maha, tuli tarre, nuusutas – kuskil ei ole. Kuhu taat küll eidega ennast ära peitnud? Taadil tuli piibu isu, vaja piip põlema panna. Tõmbas tikku seal küna põhja all. Hunt kuulis, pööras küna põhja ümber, sai taadi kätte. „Noh, miks peitsid ära? Kus eit on?” – „Ma ei tea, kus eit on.” Aga eidel seal tuha sees pliidi all läks tolm ninna, ta hakkas aevastama. Hunt kuulis jälle ära, kiskus sabapidi eide ka pliidi alt välja – et anna veel midagi. Ei ole neil enam midagi anda. Aga neil oli suur nui tares. Taat siis võttis ning andis hundile selgroogu mööda: „Muud mul ei ole anda, kui seda sulle.” Ja siis hunt põgenes metsa, taat jäi eidega elama.
Once, there lived an old man and an old woman. They had three little black hens. They lived on the edge of the forest. And Wolf saw they had little hens. He came to their window one night and sang:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
And he wouldn’t leave, but just kept singing. They gave one of the hens to Wolf. Wolf went into the forest and ate up the chicken. The next night, he comes again, and sings again:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They gave Wolf a second hen, too. Wolf went into the forest and ate it. Then came the third night, Wolf comes again, and sings again:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They gave their third hen away, too there were no more chickens left. They reckoned Wolf wouldn’t come anymore now. But Wolf comes again! Again, he sings:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They had nothing left to give. There was a cat, a big cat. They stuffed the cat into a sack and gave Wolf the cat. Wolf went into the forest – feeling the sack was heavier this time, figured he’d gotten a bigger prize – opened the sack, and the cat jumped out of the sack and started clawing at Wolf’s eyes. When Wolf started wiping his eyes with his paw, the cat fled to the top of a tree. And Wolf couldn’t get to it. But Wolf started feeling better and he went back to the old man and woman’s house, and sang as always:
Tsootsky-rootsky, pop and ma are sleeping,
by the window, under pillow!
They had nothing left to give. The old woman hid under the stove while the old man hid under a trough. Well, that old fang-tooth, he broke down the door, came into the house, sniffed – nowhere to be found. Now, where had the old man hid himself and his wife? The old man got a hankering for his pipe and needed to light it. He struck a match there under the trough, Wolf heard it, flipped over the trough right away and got a hold of the old man. “Well, why’d you hide yourself? Where’s the old woman?” – “I don’t know where she is.” But there in the ashes underneath the stove, the old woman got dust in her nose and started sneezing. Wolf heard her too, pulled the old woman out from under the stove by her behind – and said, give me something more. They had nothing left to give. But they had a big club in the house. The old man picked it up then, and started laying it across Wolf’s spine: “I’ve got nothing left to give you but this.” And then Wolf fled into the forest; the old man and woman survived.
Seto
Ennemuistõ eläs vaenõlats´. Nii jah. Vaenõlats´ abiellu ja temäl sai latsõkõnõ ja mehekene kuuli är ja sis tema jäi uma latsõkesega maahha. Ja sis vanapakan tahtsõ tuud last är hindäle võttaq. Ja nii siis tuu noorigõkõnõ siis naass´, pagõsi siis, olõ-s kostki inäp api otsiq ja läts´ sis kikka mano.
Ja siis tä [vanapakan] naass´ kikkakõsõlõ laulma:
Toda küsse vanapakan jo kikka käest. A valgõ kikas ütel´ niimuudu et: „Mineq kirivä kikka mano!“
Laul´ jal, et:
„A verevä kikka orrõ all om!"
Nii laul´ jal õt:
„A musta kikka orrõ alla läts´ olõ-õi inäp mu orrõ all."
[Kikka kirgminõ]: „quq qu,uq, quuuu!“
Nii vaenõlats´ pässi säält ärq, vanatikõ ahela lätsi katski, ja jäi noorik uma latsõkõsõga ello.
Ennemuiste elas vaeslaps. Nii jah. Vaeslaps abiellus ja temale sündis lapsekene ja mehekene suri ära ja siis tema jäi oma lapsekesega maha. Siis vanapagan tahtis seda last endale võtta. Ja nii see noorikuke siis hakkas põgenema, polnud enam kuskilt enam abi otsida, ja läks siis kuke juurde.
Ja vanapagan hakkas siis kukekesele laulma et:
Valge kikas, minu vader, kas näed noort noorikut?
Seda küsis vanapagan ju kikka käest. Aga valge kikas ütles niimoodi et: „Mine kireva kikka juurde!“
Laulis jälle, et:
Kirev kikas, minu vend, kas näed noort noorikut?
„Aga ta on vereva1 kikka õrre all.“
Nii vanapagan laulis jälle, et
Verev kikas, minu vend, kas näed noort noorikut?
„Aga ta läks ära musta kikka õrre alla, ei ole enam minu õrre all.“
Must kikas, minu murdja, kas näed noort noorikut?
[Kukk kireb]: „quq qu,uq, quuuu!“
Nii pääses vaenelaps sealt ära, vanatigeda ahelad läksid katki ja noorik jäi oma lapsekesega ellu.
1 punase
Kukuruu!
Karga uppa!
Üks uba1 sulle, tõine mulle,
kolmas koti pidäjälle!
Herbert Tampere: Aga võtke veel üks kord!
Kukuruu!
Karga uppa!
Üks oakene sulle, tõine mulle,
kolmas koti pidäjälle!