Loodusjõud

Liikumist, tegutsemist ja mõjutamist on inimesed pidanud elusolendite pärusmaaks. Loogiliselt võttes, piksemürina tegemiseks või maapinna painutamiseks pidid mängus olema suured jõud. Müristamise ja välgu tekitajat peeti vanemaks meheks ning nimetati Vanataat, Vanaisa. Vana võib eesti keeles olla ka rõhutava tähendusega ’suur’, ’igikestev’. See esineb samuti Vanapagana nimes (vt allpool), tähtkujude nimetustes jm.

Äike on deminutiivne vorm sõnast äi ’vanamees’, sarnase tähendusega võivad olla ka kõueke, kõu. Lapsi ähvardati, et Jumal võib neid äikese ajal visata (kuuma) kiviga. Selle taga peitus kujutelm Vanataadi heidetud välgunoolest, milleks peeti maa seest leitud ürgseid tulekivist tööriistu. Arvati, et need on olnud algul kuumad välgunooled, mis hiljem maa sees kivideks tardunud. Üks vanemaid teadaolevaid eestikeelseid folklooritekste on „Pikse palve“ (1644), kus Pikse poole pöördutakse vihma saamiseks ja vastutasuks pakutakse härg.

Piksejumal oli eestlaste maailmapildis arvatavasti üks mitmetest oma valdkonda valitsevatest jumalatest, kuid mitte teiste üle valitseja. Temalt loodeti ja paluti vihma, pakkudes vastu ohvriande. Niisamuti olid looduses liikvel Külmataat, Külmapoiss, Suitaat, All vanamees, Tuuleeit, Tuisu-Tõnu ja teised olendid, kes kõik oma töid tegi, nagu ka inimesed ise.

Maapinna kuju loonud ja kivid paika pannud loodusjõude kehastasid hiiud, kellest tuntumad on Kalevipoeg, Suur Töll ja Piret, Leiger ja Tiiu, ning Vanapagan. Hiljem Eesti rahvuskangelase ausse tõstetud Kalevipoeg kündis, külvas ja magas nagu hiiglaslik tubli talumees, nii et temast jäid maapinnale võimsad jäljed - voored, kivid ja künkad, millest osad on tegelikult muistsed linnusekohad. Need laulud aga, mis jutustavad Kalevipoja tegevusest Eesti rahvuskangelase ja valitsejana, on loonud Friederich Reinhold Kreutzwald (1817-1803) koos regivärsilise eeposega „Kalevipoeg“.

Vanapagana kuju ei erine vanemates pärimustes alati teistest hiidudest, ja nii lõi ta nendega sarnaselt suuri kivikuhjasid, künkaid, järvi. Ilmselt hakati kristluse mõjul vastandama Vanapaganat kujunevale ülemjumalale ja omistama talle kurja Kuradi tunnuseid. See poolpaganlik-kirstlik olevus kardab kõige enam pikset ja hunti, kuid ta ei hävi kunagi lõplikult.

Nimetuses Vanapagan on "vana" tõenäoliselt samuti rõhutavas tähenduses, või ka lihtsalt halvustav. "Vana" on pagana-kuradi mitmete teiste nimetuste osaks:  Vanakurat, Vanasarvik, Vanatühi, Vanajuudas. Pagan on eesti keeles mittekristlast tähistav laensõna, mis võib omakorda osutada Vanapagana eelkristlikule päritolule. Lugudes kujutatakse loodushiidu Vanapaganat veidi lihtsameelse olendina, kuid kristliku iseloomuga Kurat on kurjem ning püüab kätte saada inimese hinge; mõlemat suudab aga tubli ja nutikas inimene üle kavaldada.

Pinnavormide tekkimise kohta on ka muid lugusid, näiteks järvede tekkimist seostatakse keelatud armastusega.

Allikad: Laugaste, Liiv 1970, 1999; Loorits 1990; Masing 1995. 

Taive Särg