Maa

Siinse kogumiku maa-osa hõlmab koduseid ja metsikuid paiku ning taimi, puid, loomi ja roomajaid; sealhulgas ka üleloomulikke olendeid, nagu libahunt, ussikuningas või kratt. Lõuna-Eestis on künklik maastik, hulk järvesid; Põhja- ja Lääne-Eesti ning saared on tasased. Eestil on pikk veepiir, kuid Lõuna-Eesti jääb merest eemale. Eesti põhja- ja lõunaosa lahutas teineteisest metsade ja soode vöönd ning metsa leidus kõikjal mandriosas, vähemal määral rannaaladel ja saartel. 

Eestlase maailma keskmeks oli taluõu, selle taga põllu- ja karjamaad ning kaugemal metsade-soode alad. Pikkade aastatuhandete jooksul hankis inimene suurema osa eluks vajalikust ümbritsevast loodusest. Toidu ja tarbeasjade saamine, säilitamine ja kasutamine oli hoolega läbi mõeldud, sest käsitsitöö nõudis aega ja vaeva ning suve jooksul tuli varuda toitu ka pikaks ja külmaks talveks. Millestki ei tohtinud tulla puudust ja midagi ei tohtinud minna raisku. 

Loodus elas, kasvas ja muutus ning nõnda tajus inimene maailma hingestatuna. Looduse  kaitsevaime arvati hoolitsevat oma alade eest. Nad ei tundunud inimestele vaenulikud, ajasid eelkõige omi asju ja olid vahel lihtsalt toredad või tülikad. Metsalugudes mainitakse sagedasti essütäjät, kelle jälgedele inimene ära eksis, ning pakutakse erinevaid õpetusi, kuidas sel juhul kodutee leida. Metsaisad-emad aga hoidsid ka inimesel silma peal, nõudsid metsas käijatelt ja looduse andide kogujatelt heade tavade järgimist ja piiri pidamist, samas oskasid nad tänulikud olla või hädas aidata. Hoiatavaid lugusid räägitakse selle kohta, mis juhtus liigselt küttinud inimestega, näiteks kadus jahiõnn.

Metsaga seotud tekstides on ohtralt õpetusi puude raiumiseks ja kasutamiseks - see näitab puu tähtsust asjade valmistamiseks ja kütteks, samuti säästlikku suhtumist nii materjali kui oma tööjõudu. Oluline oli töötada õigel ajal ja valida sobivaid puid, sest tulemus pidi saama võimalikult hea - valmistatud asjad kaua püsima, mets jõudsalt uuesti kasvama ja raadatud põllumaa seisma võsast puhas. 

Metsatöödeks on õige aastaaeg talv. Selleks on toodud eri põhjendusi, näiteks et talvel maha võetud palgid ei mädane, puukoid ei tule sisse. Talvel oli ka maapind külmunud ja teedeta maastikul parem liikuda. Samuti ei olnud inimestel suvepoolaastal aega metsatööd teha, sest oli kiire põllutöödega. Teisest küljest tagas metsatööde tegemine talvel lindudele suvel pesitsusrahu. 

Inimeste ja teiste elusolendite omavahelist sarnasust kujutavad lood ja laulud, kus inimeste ja loomade rollid vahetuvad või nende maailmad kohtuvad – naine abiellub ussiga, eit võtab rebase hanekarjuseks, puu räägib oma raiujaga. Elava maailma sisemise ühtsuse tajumist näitavad muundumised, kus näiteks inimese hing läheb tema haual kasvavasse puusse ja sellest tehtud kandlesse. 

Põldude ja koduloomade viljakus ei olnud endastmõistetav, vaid tuli hoolitseda nii maa, elajate kui viljakushaldjate eest: Setomaal oli õnnetooja ja aitaja Peko, Pärnumaal Tõnn. Talupidamise oskuste juurde kuulus oskus head saaki kasvatada mitte ainult ühel või paaril aastal, vaid põlvkondade kestel. Sümboolsed tegevused – viljakushaldja toitmine, tema kuju valmistamine, pühapaikades ohvrite toomine või kalendritavade järgimine aitasid inimesele meeles pidada oma osa lepingus loodusega. Ka vähem ratsionaalsena näivad toimingud võisid olla olulised, et vormida inimese mõttemaailma ja väärtusi, millest sõltus elu jätkusuutlikkus.

Kodus elati pigem tagasihoidlikult. Jõukaid inimesi austati, kuid liigne varanduse ahnitsemine ühiskonnas, kus kõigil kogukonna liikmetel polnud lihtne end elatada, ei olnud ilmselt positiivse märgiga. Oluline oli ka üksteise toetamine ja kokkukuuluvus. Võibolla seetõttu lood üleloomulikest olenditest, nagu kratid või varavedajad, väljendasid kaudselt sotsiaalset kontrolli inimeste tegevuse üle. Inimene, kes sarnastes oludes suutis märgatavalt suurema varanduse koguda, jagas võibolla teistega vähem ja oli teel kogukonnast eraldumise poole. Üleloomuliku abilise eest pidi peremees andma oma hinge, kuid nutikamad oskasid seda vältida. Folkloori loojad ja levitajad olid sageli just vaesemad inimesed ja nende loodud suhtumised võisid mõjutada inimeste kuvandit kogukonnas.

Varavedajate lugudes kajastub ka idee, et looduse ressurss on piiratud, seda ei saa lõputult juurde toota. Uskumuste kohaselt ei saanud maailmas midagi, ei varandust ega nuhtlusi palju juurde tekkida ega ära hävida, vaid neid sai nihutada ühest paigast teise. Nõnda tekkisid lood varandust tassivatest puukidest, aga samuti õpetused, kuidas lahti saada prussakatest, viies need naabrile või paraneda tõbedest, saates need lindudele. 

Inimestel oli tekkinud arusaam, et loodus ise puhastab ja uuendab end. Kõdust ja jäänustest viljakas muld ning seeme sureb, kui temast kasvab uus taim. Vanad pärimused viitavad, et mõtet looduse puhastavast toimest laiendati ka sümboolsele tasandile, nii näiteks veel 17. sajandist on Lääne-Eestist teateid, et kord aastas viidi metsa Metsikuks nimetatud õlekuju. Muistne komme viia jahiloomade luud tagasi metsa oli seotud uskumusega, et see aitab loomadel taas ellu ärgata. Võime oletada, et tähtsate eesmärkide nimel tehti kõike, mis vähegi võimalik - korraldati rituaale, peeti kinni nõiakunstist ja tehti sama hoolega muudki vajalikku. Traditsioonidest peeti hoolega kinni sellepärast, et neid oli millalgi peetud vajalikus.

Looduse taastav ja puhastav jõud ei kehti kahjuks aga tänapäeva tehnoloogiliste jäätmete kohta. Võibolla saabub ka sellel lahendus, aga pole teada, millal ja kas inimene seda näeb ja üle elab.

Taive Särg