Maa

Selles osas räägitakse Maast ja kõigest, mis seal peal elab ja kasvab. Maa-osa hõlmab pigem metsikuid paiku ning sealseid taimi, puid, loomi ja roomajaid; sealhulgas ka üleloomulikke olendeid, nagu libahunt või ussikuningas.

Mõned folklooriteated annavad märku sellest, et ka Maa ise on elus: Maad ei tohi haavata ega lüüa ja Maale tuleb mõnikord anda puhkust. Eesti rahvakalendris on tal ka puhkepäev – Maa hingamise päev, mil ei tohi murda ühtki õit kõrrekest ega teha ühtki põllutööd. Kirikukalendris vastab sellele Suur Ristipäev. (Vt teemat Kalender.)

Lõuna-Eestis on künklik maastik ja hulk järvesid; Põhja- ja Lääne-Eesti ning saared on tasasemad. Eestil on pikk veepiir, kuid Lõuna-Eesti jääb merest eemale. Eesti põhja- ja lõunaosa lahutas teineteisest metsade ja soode vöönd ning metsa leidus kõikjal mandriosas, vähemal määral rannaaladel ja saartel. 

Eestlase maailma keskmeks oli taluõu, selle taga põllu- ja karjamaad ning kaugemal metsade-soode alad. Pikkade aastatuhandete jooksul hankis inimene suurema osa eluks vajalikust ümbritsevast loodusest. Toidu ja tarbeasjade saamine, säilitamine ja kasutamine oli hoolega läbi mõeldud, sest käsitsitöö nõudis aega ja vaeva ning suve jooksul tuli varuda toitu ka pikaks ja külmaks talveks. Millestki ei tohtinud tulla puudust ja midagi ei tohtinud minna raisku. 

Loodus elas, kasvas ja muutus ning nõnda tajus inimene maailma hingestatuna. Looduse  kaitsevaime arvati hoolitsevat oma alade eest. Nad ei tundunud inimestele vaenulikud, ajasid eelkõige omi asju ja olid vahel lihtsalt toredad või tülikad. Metsalugudes mainitakse sagedasti eksitajat ehk essütäjät, kelle jälgedele inimene ära eksis, ning pakutakse erinevaid õpetusi, kuidas sel juhul kodutee leida. Metsaisad-emad aga hoidsid ka inimesel silma peal, nõudsid metsas käijatelt ja looduse andide kogujatelt heade tavade järgimist ja piiri pidamist, samas oskasid nad tänulikud olla või hädas aidata. Hoiatavaid lugusid räägitakse selle kohta, mis juhtus liigselt küttinud inimestega, näiteks kadus jahiõnn.

Metsaga seotud tekstides on ohtralt õpetusi puude raiumiseks ja kasutamiseks – see näitab puu tähtsust asjade valmistamiseks ja kütteks, samuti säästlikku suhtumist nii materjali kui oma tööjõudu. Oluline oli töötada õigel ajal ja valida sobivaid puid, et saavutada võimalikult head tulemust – valmistatud asjad pidid kaua püsima, mets jõudsalt uuesti kasvama ja raadatud põllumaa seisma võsast puhas. 

Metsatöödeks on õige aastaaeg talv. Selleks on toodud eri põhjendusi, näiteks et talvel maha võetud palgid ei mädane, puukoid ei tule sisse. Talvel oli ka maapind külmunud ja teedeta maastikul parem liikuda. Samuti ei olnud inimestel suvepoolaastal aega metsatööd teha, sest oli kiire põllutöödega. Teisest küljest tagas talvine metsatööde tegemine lindudele kevadel ja suvel pesitsusrahu. 

Inimeste ja teiste elusolendite omavahelist sarnasust kujutavad lood ja laulud, kus inimeste ja loomade rollid vahetuvad või nende maailmad kohtuvad – naine abiellub ussiga, eit võtab rebase hanekarjuseks, puu räägib oma raiujaga. Elava maailma sisemise ühtsuse tajumist näitavad muundumised, näiteks muinasjutus "Laulev puu" tütarlapse hing läheb tema haual kasvavasse puusse ja sellest tehtud kandlesse.  

Inimestel oli tekkinud arusaam, et loodus ise puhastab ja uuendab end. Kõdust ja jäänustest tekib taas viljakas muld; seeme sureb, kui temast kasvab uus taim. Vanad pärimused viitavad, et mõtet looduse puhastavast toimest laiendati ka sümboolsele tasandile, nii näiteks veel 17. sajandist on Lääne-Eestist teateid, et kord aastas viidi metsa Metsikuks nimetatud õlekuju. Üle Eesti tuntud „Valge jänese“ ehk „Jänese õhkamise“ laulus kajastuv muistne komme viia jahiloomade luud tagasi metsa oli seotud uskumusega, et see aitab loomadel taas ellu ärgata. Võime oletada, et tähtsate eesmärkide nimel tehti kõike, mis vähegi võimalik – kui juba korraldati mitte silmnähtava tulemusega asju nagu rituaalid ja peeti kinni nõiakunstist, siis ilmselt seda suurema hoolega tehti muidki õnnestumiseks vajalikke toiminguid. Traditsioonidest peeti hoolega kinni sellepärast, et neid oli millalgi peetud vajalikuks, esivanemad olid nii teinud ja elus hakkama saanud. Traditsioonide püsimist või nõrgenemist mõjutasid omakorda pärimused.

Looduse taastav ja puhastav jõud ei kehti kahjuks aga tänapäeva tehnoloogiliste jäätmete kohta. Võibolla saabub ka sellel lahendus, aga pole teada, millal, ja kas inimene seda näeb ja üle elab.

Taive Särg