Esivanemate vaimud
Vanasti viidud Tartumaal kausiga hauale vett, et surnutel hauast välja tulles oleks juua.
In the olden days, in Tartu County, water was brought to the grave in a bowl so that the dead would have a drink when they came out of the grave.
Kuresaare kerguaidas (surnuaedas) läinud vaht Muratsi külase pulma, ümardaja jäenud koduse loomasid talitama. Korraga, kui videvik käes, ilmunud hulk vaimusid tuppa, kõik küsivad vett juua. Et tüdrukul vett polnud kõige hulga tarvis anda, hakand vaimud tüdrukut käegistama. Kui peremees õhtul ümardaja poolsurnult põrandalt leidis, mõistis ta ära, et kaevul (kajul) künädes vett surnute tarvis polnud. Alati peab surnumajas kajul künad vett täis olema - muidu tulevad surnud tuppa käegistama. Alati peab vaht surmale juba ristitud olema1 ja õnnistud kepiga, mis ta peab käes, aedas surnuid taltsutada ja hauda saata olema.
1 Surmale ristimine - mitteametlik tava ristida keegi elav inimene ristimata surnu asemel
The caretaker of the Kuresaare churchyard (graveyard) went to a wedding in the village of Muratsi, leaving the maid at home to tend to the animals. Suddenly, at dusk, a number of spirits appeared in the room, all asking for water to drink. Because the girl didn't have enough water, the spirits started to strangle the girl. When the host found the maid half-dead on the floor that evening, he realised that there was no water in the troughs at the well for the dead. The troughs at the mortuary well must always be full of water - or the dead will come to strangle those in the room. There must always be a caretaker in the cemetery, who has already been baptized for the dead1, and who can tame the dead in the graveyard and send them to their graves with a blessed staff in hand.
1 Baptism for the dead is a non-biblical practice where a living person is baptized in lieu of a person that passed away.
Siin on üks talu. Tuul lõhkus rehetare ära. Vanasti, kui ta veel alles oli, siis peremees oli läinud öösel rehte peksma. Pannud tule üles ja näinud, et vanaisa on tulnud rehte magama. Terava otsaga ritv oli käes olnud ja peremees visanud selle põrandale, kus vanaisa magas. Sel ajal veel aknaid ei olnud – oli vaid üks laud augu ees. Siis vanaisa kadunud nagu kolksti minema. Aga kes see muu oli kui vanakuri.
Siin om üts' talu. Tuul lahk' rehetarõ äräq. Vanast', ku ta oll' viil alalõ, sõs peremiis oll' üüse riiht pesmä lännü. Pannu tulõ ülesse ja kaenu, et vanaesä om tulnu riihte magama. Otsvaib1 oll' käen olnu ja peremiis visanu põrmandu pääle, kos vanaesä magasi. Tuul aol aknit olõ-õs viil – oll' innegi üts' laud akna iin. Sõs vanaesä kaonu nigu kolksati minemä. A, kes tuu muud oll' ku vanakuri.
1 pusipuu, terava otsaga riv, latt ahte (kuivava vilja) kohendamiseks
Tartus Maarja [kalmistu] surnuaiavaht oli Lõsta. Temal olnud alati kombeks täita kaevu juures olevad veetünnid. Ühel õhtul unustanud Lõsta tünnid veega täitmast. Öösel tulnud valged vaimud tünnide juure, kolistanud tünne ja käinud ka aknapiita kolkimas. Järgmisel päeval täitnud Lõsta tünnid veega vana harjunud kombe järel ja ei olevat ka sel ööl vaimud Lõstad ärritamas käinud. Järgmisel õhtul läinud Lõsta surnuaega midagi otsima. Sääl näinud ta haudade vahel naisterahvast, kellel olevat üks sukk jalast ära võetud ja parajasti teis võtnud. Lõsta kohkunud seda nähes ja ka surnu kadunud samal hetkel nähes Lõstad. Lõsta lebanud pärast seda kuus nädalat voodis kuni ta ka suri, sest ta olevat väga ehmatanud.
Valitud keelel puudub tõlge.
Selles laulus läheb orb tütarlaps oma ema hauale ja palub tal üles tõusta, kuid vastuseks nimetatakse talle ületamatuid takistusi. Mõnikord lauldakse, et neiu läheb ema (või vanemate) hauale just pulmade eel ja palub abi pulmadeks valmistumisel. Laul võib osutada muistsetele pulmakommetele, mille osaks oli mõrsja itkemine vanematele, kusjuures on teateid, et vaeslapsest pruut itkes vanemate haual. Siinne lauluvariant algab varasema mälestusega ema matustest, kus koos emaga maeti ka tema arm. Vaeslapse elu külaühiskonnas oli raske.
In the following song a young girl who has lost her parents visits her mother's grave and implores her to rise up, but is met with insurmountable obstacles. In other variations of the song, the girl visits her mother's (or parents') grave shortly before her wedding and asks for her help in preparing for the ceremony. The song likely reflects ancient wedding customs that involved bridal laments performed to parents. In case of an orphaned bride, lamenting probably occurred at her parents' graves. This particular version of the song begins with a memory of the mother's funeral. The orphan's life was very hard in the village society.
Ema ruttas vara ära surra,
enne muid mulda minna,
jättis mu vara vaeseks,
enneaegu armetuks.
Ema viidi tarest välja,
arm astus üle läve.
Ema viidi väravast välja,
arm astus üle aia.
Ema viidi teed mööda,
arm läks teeveert mööda.
Ema viidi matusele,
arm astus üle aia.
Emale hauda kaevati,
arm juurde jooksis.
Ema hauda pandi,
arm alla langes.
"Tõuse üles, emakene,
karga üles, kasvataja.
Tule teed näitama,
radasid rajama."
"Ei või tõusta, tütrekene,
karata, kanakene:
rist on raske rinde peal,
kääbas raske käte peal.
Sirelid pistavad silmi,
jahelehed pitsitavad jalgu."
"Oleks ma tundnud Tooni1 taret,
tundnud Tooni tare läve,
välja oleksin toonud oma ema,
välja kandnud kasvataja.
Oleks teinud libeda2 luuakusse,
lehelise2 lombiauku,
maha oleks pesnud maahaisu,
suu juurest surmahaisu,
käte juurest kääpahaisu,
rinde juurest ristihaisu.
Püsti oleks pannud posti toele,
seisma seina najale."
"Siis oleks mind kutsutud kullakeseks,
hüütud hõbedakeseks.
Nüüd mind kutsutakse kuradiks,
manatakse maa jooksikuks."
1Tooni, Kalmu - surmavalla haldjad
2 libe: libeda - ka leheline - pesemiseks kasutatav leeliseline vedelik, tuhavesi
Imä ruttas' varha vällä koolta,
enne muid mulda minnä,
jätt' mu varha vaises,
enneaigu armõtus'.
Imä õks viidi tarest välla,
armu aste üle läve.
Imä õks viidi värtest välla,
armu aste üle aia.
Imä õks viidi teede müüdä,
armu tiiviirt müüdä.
Imä õks viidi matusede,
armu aste üle aia.
Imälõ hauda kaavõti,
armu man karõli.
Imä õks hauda panti,
armu ala lammõsi.
"Tõsõq no üles, imäkene,
kargaq üles, kasvataja.
Tulõq teedä näütämäie,
radasida rajamaie."
"Ei või tõusta tütrekene,
karadaki, kanasõkõnõ:
rist om rassõ rindu pääl,
kääbäs rassõ kässi pääl.
Sirelihe silmi pistvaq,
jahilihe jalaq pitsitäse."
"Oles ma tiidünuq Tooni tarõ,
tiidünuq Tooni tareläve,
ussõ ma-'s toonuq uma imä,
ussõ kandanuq kasvataja.
Lippe ma-'s tennu l'uuakude
mugla musta mollikude,
mant ma-'s mõskunuq maahaisu,
suu mant surmahaisu,
kässi mant kääpähaisu,
rindu mant ristihaisu.
Pistü pandunuq pirru tukanõila,
saisu saina nõjalõ."
"Tuu o's minu kutsunuq kullakõsõs,
hõiganuqki hõpõkõsõs.
Nüüd minu kutsutas kuratis,
manitas maa joosikus'."
Siinses laulus kurdab neiu oma vennale, et tema vanemad, keda ta tahaks pulma kutsuda, on teises ilmas. Vend kavatseb ema teisest ilmast ära tuua ning palub ehtida ja rakendada hobune; samuti mõtleb surnuaiale kaasa võtta linikuid ja sukki, et kalmule ei jääks tema jälgi. Õde loetleb takistusi - kalmul kasvavad puud, hauast tõusjad ei julge koerte pärast külasse tulla ja neil on juures surmahais. Vend lubab puud maha raiuda, koerad kinni panna ning teha metsamarjadest (ja puutuhast) pesuvahend "libe" ning haisu maha pesta. Nüüd soovitab õde panna lauale lisaks veel ühed sööginõud ja leivakäär, ning oletab, et vanemad võivad vahel koju lennata putukana või linnuna; kuid mõistab, et päriselt ei luba allmaailma haldjad Tooni ja Kalmu ema tagasi. Tõusev päikegi meenutab neiule ema, ta heidab magama nuttes nii palju, et selle veega saaks hobuseid joota.
See laul kuulub samuti nague eelmine, laulutüüpi "Ema haual".
In this song, an orphan girl expresses her desire to invite her parents, who are in the Otherworld, to her wedding. Her brother vows to bring their mother back. He asks her sister to decorate and harness the horse, and plans to take a cloth and socks with him to the cemetery to avoid leaving footprints on the grave. However, the sister expresses her concerns about obstacles such as trees growing on the grave and the guests from the Otherworld being frightened by village dogs, as well as the possibility of having the stench of death. The brother promises to overcome these obstacles by cutting down the trees, tying up the dogs, and making a lye with wild berries to wash away the smell.
The sister then suggests putting more dishes and bread on the table, and supposes that the parents may sometimes visit as an insect or a bird, but realizes that the spirits of the underworld, Tooni and Kalmu, won't allow their mother to return. The rising sun reminds the girl of her mother, and she goes to sleep crying so much that her tears could water the horses.
This song belongs to the "At Mother's Grave" type, too.
[Õde]: "Vellekene, sa armsakane,
[sinult] ma küünitan küsima.
Kuhu mul minna enne [pulmi] kutsuma,
minna pulmasõnumit saatma?
Kuhu ilma mul minna kaema?
Ilmades on mul rohkem omakseid,
kalmus on mul kallimad omaksed,
seal on mu isa hellakene,
kalmus kaks vanemat.“
[Vend]: „Ehi mulle see hiirhall hobune,
kes pole veel rakkes olnud
ega kuu aega kuskil käinud;
kes sõi heinu taevast,
jõi vett vikerkaarest.
Rakenda järele raudsed rattad1
ja vasksed vankrid,
ette pane sa istmed kuldsed.
Siis lähen ma surmavalda kutsuma,
sõmerasse2 sõna viima.“
„Vellekene, armsakane,
võta sa kirves kätte,
seal öeldakse olevat mänd päitsis,
seal on jalakas jalutsis,
haab haua veere peal.“
„[Siis] saab jälle koju mu ema,
kaldub [koju] kaks vanemat.“
„Vellekene, sa armsakane,
keelan ma oma kirstu3 juurde [tulla].“
„Sealt võtan ma liivalinikuid,
võtan kalmusukki,
liiva teen ma tee linikulise,
kalmule teen ma tee sukalise.
Siia ma ei pelga jälgi jäävat,
ei pelga ma sammu [maale] saavat.“
„Aga kui nad ei tohi koju tulla,
aga kui pelgavad küla koeri,
varjavad end valla kutsikate eest?“
„Siis panen kinni küla koerad,
panen valla Harmid ahelatesse.“
„Vennakene, vaid seda õudust nad kardavad,
et on juures maahais,
kui ligi ka liivahais,
kaela juures kalmuhais.“
„Ma teen ühe libeda4 liua sisse,
sooja vee lännikusse,
ma teen ühe libeda5 lillakase,
teise teen ma maasikmarjalise,
kolmanda kuremarjalise6.
Siis pesen su juurest maahaisu,
kaela juurest kalmuhaisu.“
„Vennakene, armsakane,
siis pane sa liud laua peale,
lisalusikas liua veere pääle,
lõika lisa-leivaviilukene,
pane lisapeeker suitsuaugu peale.“
„Kõik mu omaksed on näljas,
kõik mu sugu on end korda seadnud;
pole mul kahte omast,
ühte pole ema hellakest,
kaol kahte vanemat.“
„Aga kui nad lendavad liua veere peale,
[kui ta] tuleb peekri põhja peale,
koju ta lendab liblikana,
kodu ta käib kärbsena?“
„Kes on tuvi tulba otsas,
kull tare harja peal –
see on minu emakene,
need on kao kaks vanemat.“
„Aga kui ta kaeb räästast
või vaatab varju alt?“
„Tooni7 ei lase tal koju tulla,
Kalmu ei lase tal koju tulla.“
„Kui ma nägin päikest (päeva) tõusvat,
aoserva astuvat,
mõtlesin oma ema tulevat.“
Siis läks ta mari magama,
läks ta osi unevoodile,
nuttis kümme vett külje alla,
nuttis seitse vett selja alla,
küllalt oleks sest saanud hobuseid joota,
küllalt varssadele valada.
1 ratas - tähendab ka vanker
2 jäme liiv, kasutatakse sageli itkudes haua metafoorina
3 Neiu mõtleb siin arvatavasti oma veimekirstu või riidekirstu.
4 libe: libeda - ka leheline - pesemiseks kasutatav leeliseline vedelik, tuhavesi
5 lillakas - ka linnumari, liimukas, võro k linohk
6 kuremari - jõhvikas
7Tooni, Kalmu - surmavalla haldjad
„Velekanõ, sa armakanõ,
nu õks ma küünü küsümä:
Kohe minna õks mul inne kutsma,
saja minna õks mul sõnna saatma?
Kos minnä mul ilma vai kaema?
Ilmuh ummõ õks hot' hõimu inämb,
kalmuh umma mul hõimu kallimbaq,
sääl um õks mul esä helläkane,
kalmuh kats vanõmpat.“
„Tuu mullõ õks sa hiiro eht'elle,
kiä olõ-i viil iih olnu,
kuu-päivä kohki käunu,
miä sei õks haino taivast,
jõi õks vett vikahtkaarist.
Pääle sa õks raudsõq rattaq,
ja vasitsõq vankriq,
ette panõq sa õks isitseq kullatsõq.
Sis lää õks ma kuulu kutsma,
sõmerahe sõnna viimä.“
„Vellekane armakanõ,
võtaq sa õks kirves kätte,
ollõv üldas õks sääl petäi pähütsih,
um õks sääl jallai jalotsih,
haava havva veere pääl.“
„Saa õks jäl kodo mino imä,
kallus õks kats vanõmat.“
„Vellekane, sa armakane,
kiilä ma uma kirstu mano.“
„Säält võta õks ma liiva linikid,
võta õks ma kalmu kaputid,
liiva tii ma tii linikitse,
kalmul tii õks ma tii kaputidse.
Siis pelgä-i ma jälgi jääväd,
pelgä-i ma sammo saavad.“
„Agu tohe-i õks nä kodo tullaq,
agu õks pelgäseq külä pinne,
varjavaq valla kutsikit.“
„Sis panõq õks kinni külä piniq,
valla panõq õks ma Harmiq hahilihe.“
„Velekanõ tuud õks vai pelgü pelgäseq,
um õks vai man maa hõng,
kui õks ka ligi liivahõng,
kaala õks man kalmu hõng.“
„Üte tii õks ma lipõ livvakohe,
lämmä vii länikohe,
üte tii õks ma lipõ linnukatsõ,
tõõsõ õks ma maŕa-maasikatsõ,
kolmada kurõmaŕast.
Sis mõse mant maa hõngu,
kaala mant kalmu hõngu.“
„Velekanõ armakanõ,
siis panõq sa liud laua pääle,
liisna luits livva veere pääle,
liisna lõikaq leevakikukõnõ,
liisna panõq pikri paja pääle.“
„Kõik um õks mul hõim näläh,
kõik um õks mul sugu sorõhõhe,
olõ-i õks mul kattõ umast,
ütte olõ-i õks immä helläkõist,
kabul olõ-i kattõ vanõmat.“
„Agu lindäseq õks nä livva veere pääle,
tulõ õks pikrõ perä pääle,
kodo tä õks lindäs liblikah,
kodo tä õks käü kärbläseh?“
„Miä um õks tuvi tulba otsah,
haugas tarõ haŕa pääl -
tuu um õks mino imäkane,
kabu um õks kats vanõmbat.“
„Agu õks tä kaes kaartõst,
vai õks vaht' vaŕo alt?“
„Tooni lasõ-i õks täl kodo tullaq,
kalmu lasõ-i täl kodo tullaq.“
„Näi õks ma päävä nõsevad,
aoveere astvad,
uma mõtli ma ime tulõvad.“
Sis läts õks tä mari magama,
osja läts tä univuutille,
kümme ikk tä vettä küle ala,
säitse ikk tä vettä sälä ala,
viländ saanuq õks ärq hobõstõ juuta,
viländ varso valitselle.
Tartus Maarja surnuaiavaht oli Lõsta. Temal olnud alati kombeks täita kaevujuures olevad veetünnid. Ühel õhtul unustanud Lõsta tünnid veega täitmast. Öösel tulnud valged vaimud tünnide juure, kolistanud tünne ja käinud ka aknapiita kolkimas. Järgmisel päeval täitnud Lõsta tünnid veega vana harjunud kombe järel ja ei olevat ka sel ööl vaimud Lõstad ärritamas käinud. Järgmisel õhtul läinud Lõsta surnuaega midagi otsima. Sääl näinud ta haudade vahel naisterahvast, kellel olevat üks sukk jalast ära võetud ja parajasti teis võtnud. Lõsta kohkunud seda nähes ja ka surnu kadunud samal hetkel nähes Lõstad. Lõsta lebanud pärast seda kuus nädalat voodis kuni ta ka suri, sest ta olevat väga ehmatanud.
Valitud keelel puudub tõlge.