Esivanemate vaimud
Selles laulus läheb orb tütarlaps oma ema hauale ja palub tal üles tõusta, kuid vastuseks nimetatakse talle ületamatuid takistusi. Mõnikord lauldakse, et neiu läheb ema (või vanemate) hauale just pulmade eel ja palub abi pulmadeks valmistumisel. Laul võib osutada muistsetele pulmakommetele, mille osaks oli mõrsja itkemine vanematele, kusjuures on teateid, et vaeslapsest pruut itkes vanemate haual. Siinne lauluvariant algab varasema mälestusega ema matustest, kus koos emaga maeti ka tema arm. Vaeslapse elu külaühiskonnas oli raske.
In the following song a young girl who has lost her parents visits her mother's grave and implores her to rise up, but is met with insurmountable obstacles. In other variations of the song, the girl visits her mother's (or parents') grave shortly before her wedding and asks for her help in preparing for the ceremony. The song likely reflects ancient wedding customs that involved bridal laments performed to parents. In case of an orphaned bride, lamenting probably occurred at her parents' graves. This particular version of the song begins with a memory of the mother's funeral. The orphan's life was very hard in the village society.
Ema ruttas vara ära surra,
enne muid mulda minna,
jättis mu vara vaeseks,
enneaegu armetuks.
Ema viidi tarest välja,
arm astus üle läve.
Ema viidi väravast välja,
arm astus üle aia.
Ema viidi teed mööda,
arm läks teeveert mööda.
Ema viidi matusele,
arm astus üle aia.
Emale hauda kaevati,
arm juurde jooksis.
Ema hauda pandi,
arm alla langes.
"Tõuse üles, emakene,
karga üles, kasvataja.
Tule teed näitama,
radasid rajama."
"Ei või tõusta, tütrekene,
karata, kanakene:
rist on raske rinde peal,
kääbas raske käte peal.
Sirelid pistavad silmi,
jahelehed pitsitavad jalgu."
"Oleks ma tundnud Tooni1 taret,
tundnud Tooni tare läve,
välja oleksin toonud oma ema,
välja kandnud kasvataja.
Oleks teinud libeda2 luuakusse,
lehelise2 lombiauku,
maha oleks pesnud maahaisu,
suu juurest surmahaisu,
käte juurest kääpahaisu,
rinde juurest ristihaisu.
Püsti oleks pannud posti toele,
seisma seina najale."
"Siis oleks mind kutsutud kullakeseks,
hüütud hõbedakeseks.
Nüüd mind kutsutakse kuradiks,
manatakse maa jooksikuks."
1Tooni, Kalmu - surmavalla haldjad
2 libe: libeda - ka leheline - pesemiseks kasutatav leeliseline vedelik, tuhavesi
Imä ruttas' varha vällä koolta,
enne muid mulda minnä,
jätt' mu varha vaises,
enneaigu armõtus'.
Imä õks viidi tarest välla,
armu aste üle läve.
Imä õks viidi värtest välla,
armu aste üle aia.
Imä õks viidi teede müüdä,
armu tiiviirt müüdä.
Imä õks viidi matusede,
armu aste üle aia.
Imälõ hauda kaavõti,
armu man karõli.
Imä õks hauda panti,
armu ala lammõsi.
"Tõsõq no üles, imäkene,
kargaq üles, kasvataja.
Tulõq teedä näütämäie,
radasida rajamaie."
"Ei või tõusta tütrekene,
karadaki, kanasõkõnõ:
rist om rassõ rindu pääl,
kääbäs rassõ kässi pääl.
Sirelihe silmi pistvaq,
jahilihe jalaq pitsitäse."
"Oles ma tiidünuq Tooni tarõ,
tiidünuq Tooni tareläve,
ussõ ma-'s toonuq uma imä,
ussõ kandanuq kasvataja.
Lippe ma-'s tennu l'uuakude
mugla musta mollikude,
mant ma-'s mõskunuq maahaisu,
suu mant surmahaisu,
kässi mant kääpähaisu,
rindu mant ristihaisu.
Pistü pandunuq pirru tukanõila,
saisu saina nõjalõ."
"Tuu o's minu kutsunuq kullakõsõs,
hõiganuqki hõpõkõsõs.
Nüüd minu kutsutas kuratis,
manitas maa joosikus'."