Kodukäijad

Kelle surnu hing vanapagana päralt see hakkavat peale surma kodukäima.

Vanakurat on võtnud surnu naha seljast, tükkinud surnu nahasse ja tulnud siis koju, ega surnu ise koju ei tule.

Kes kurjavaimu ehk kodukäijat tahab näha, see vaadaku läbi puusärgi oksaaugu ehk jalgade vahelt läbi tagaspidi ehk läbi hobuse rangide.

Kodukäijateks arvati neid surnuid, kellele ei olnud peale surma pandud selga neid riideid, mida ta oli tahtnud või ei olnud korralikult puhtaks pestud.

Peab kodu kolistama, see on kodukäija vaim. Üks kuri inimene, kel pole kohta kusagil.

Tigedam härra Riidajas oli vana "Läll". Et ta kogu oma elu rahvast piinas, siis nõidus keegi külatark ta hinge rahva palve peale ära ja sellepärast ei läinud koolmise ajal tal hing kuidagi välja. Mõis oli täis kogunud muste vareseid ja kõik Lälle pojad palvetasid isa hinge eest. Peale matmist müüriti kinni ta haud, et ta ei saaks koolnuna hakata kodus käima, aga siiski tuli ta ööseti mõisa, tagus rusikatega härberi uksi ja karjus pojale: "anna mu mõisa tagasi." Ühel sügishomrnikul, kui mõisa rahvas tööle läksid, nägid nad, kuidas koolja kõndis kaaru pidi, seemisnahksed kindad käes ja kiskus läbi sõrme kaara pööriseid. Pikkamisi vähenesid küll koolja kollitused, aga siiski ei ei usaldatud koolnu hinge ja kui ta pojapoeg laskis ehitada uue kabeli, siis kaevati läll endisest hauast välja, mille kohale tuli kabel ja maeti uue kabeli kõrvale tugevalt võlvitud hauda, et koolja ei saaks tulla enam kodu, aga sealtki olla ta kül mõned korrad kodus käinud.

Üks lesknaene istus õhta vokki taga ja mõtles oma hää kadunuse mehe peale. Korraga läheb uks lahti ja surnud mees astub tuppa. "Anna mulle süüa," küsib ta naese käest. Naene toob hernesuppi ja keedetud kanamune. Kooljas hakkab kärmest sööma, võttab aga herned suppi seest, paneb laua peale ja leikab puupussiga pooleks, sööb siis ja jättab hernekoored järele. Kanamunad aga sööb keige koortega. Naabrilapsed nägid, et üks mees, hää hobune ees ja kikku¹ rangid kaelas, teistele sõitis, jooksevad senna, vahivad ukse prau vahelt ja näävad seda isivärki söömist, pööravad kodu tagasi ja ütlevad: "Teiste lell tuli kodu ja sööb: herneivad koorib ja kanamunad sööb koorega, ei see ole kellegi mees!" Teiste lell aga sõi ja kiiristas² naest ruttu riide panna, et minema saavad. Sai naene riide, istusid saani ja sõitsid tuhatnelja minema. Mees aga annab naesele ühe inimese käppa ja ütleb: "Söö!" Naene aga paneb käppa saani põhja. Mees ütleb: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" Naene vastab: "Mis ma kardan, kui oma armuke juures." Mees hüüab: "Käpp, kus sa oled?" "Saani põhjas!" vastab käpp. "Miks sa teda ära ei söönud?" küsib mees. "Eks ma ta ikka söö," vastab naene. Sõidavad edasi, mees ütleb: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" Naene vastab: "Mis ma kardan, kui oma armuke kõrvas." Mees hüüab: "Käpp, kus sa oled?" "Perse all," vastab käpp. "Miks sa ta senna panid ja ära ei söönd?" ütleb mees. "Eks ma ikka söö," vastab naene. Juba jõuavad ühe kõrtsi juure, mees peab hobuse kinni ja läheb kõrtsi. Naene läheb tagajärel ja vahib ukse vahelt, mis ta seal teeb, nääb aga, et ta nagu koer mööda kõrtsi põrandat, lauaalust ja nurga ääri jookseb ja konta närib. Naene peidutab³ selle inimese käppa oma riiete alla südame juure. Mees tuleb välja, istuvad jälle saani ja kihutavad edasi. "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" ütleb mees. "Mis ma kardan, kui oma armuke kõrvas," ütleb naene. "Käpp, kus sa oled?" hüüab mees. "Südame all," vastab käpp. Mees mõtleb, et nüüd naene käppa ära sõi. Kihutavad edasi ja jõuavad surnuaeale. Mees hakkab auku kaevama ja naene seisab augu kaldal. Oli auk juba nii sügav, et mees enam kaldale näha ei võinud, võttis naene riided seljast ja pani senna risti otsa, isi aga jooksis õppetaja juure ja rääkis seal oma lugu. Mees ulatab augu kaldalt naest sülle, kisendab aga: "Ai, ai, 'kõva on!" ja pistab kohe õppetaja poole naese järele. Seal kisendab tema ukse vahelt: "Kärnäu! Andke minu oma seie!" Õppetaja võttab naese sõrmest laulatusesõrmuse, paneb saha otsa ja teeb saha otsa ja sõrmukse ahjus tuliseks ja annab siis ukse vahelt mehele. See krahmas sõrmukse ja läks nii suure kolina ja mürinaga minema, et õppetaja maja ukse piidad ja korsna otsad maha kukkusid.

¹ toredad, uhked

² kiirustas

³ peidab 

Korra surnud üks vana soldat ära. Pärast surma hakanud aga varsti kodu käima. Hirmutanud naist ja lapsi ööse nii, et need kusagil ei julgenud elada. Viimaks rääkinud naene lugu õpetajale. See tulnud sinna, lugenud tuas. Kodukäija müranud tua peal nii et liiv läbi lae rahvale kaela sadanud, üsna päris päise päeva aegu. Õpetaja käskinud ühe mehe öösel vahi peale panna. Tahtnud näha, mis moodi kodukäija käib. Mees jäenud vahti. Pannud küünla tule vaka alla. Kodukäija hakanud jälle kolistama. Mees võtnud tule vaka alt välja. Ei näha midagi. Tuli vaka alla. Juba kodukäija kolistab jälle. Õpetaja kutsutud uuesti sinna. Õpetaja lugenud tuas. Kodukäija peksnud aga rehe all nagu kaheteistkümne kurikaga pesu. Selle peale võetud raudora ja sorgitud rehe all kõik põhk läbi. Kohe tulnud hall härg rehe alt välja, joosnud metsa poole. Ammunud ise nii mis mets müranud. Selle järele ei nähtud enam kodukäijat.   

Korra surnud ühes peres tütarlaps Mari ära ja maetud palju jalu maha. Hingede aeg tulnud kätte. Olnud hästi külm ilm ja maa kõvasti külmetanud. Perenaine kuulnud neljapäeva õhtul õues olles, et kaks nägemata vaimu rääkinud: "Ootame siit pere Manni ka järgi, ta ei sa palju jalu nii ruttu järgi tulla!" Teine vasta: "Ootame peale! Küll on vilets, kui ilmast lahkudes enam jala varjugi ligi ei anta. Praegu on maa külmetanud. Ta vaene laps lõhub külmetanud maa peal jalad ära!" Perenaine kohkunud seda kuuldes väga ära. Kahetsenud surma tunnini, et oma lapsele sukke, kingi jalga ei pannud. 

Et surnu kodukäijana ringi liikuma ei hakkaks, võetud surnuaiale mõni tema riidetükk kaasa, vajutatud see jalakannaga pehmesse hauamulda ja sõnatud: “Vaata, et sa enam välja ei tule.”
 

Siin on üks talu. Tuul lõhkus rehetare ära. Vanasti, kui ta veel alles oli, siis peremees oli läinud öösel rehte peksma. Pannud tule üles ja näinud, et vanaisa on tulnud rehte magama. Koot oli käes olnud ja peremees visanud selle põrandale, kus vanaisa magas. Sel ajal veel aknaid ei olnud - oli vaid üks laud augu ees. Siis vanaisa kadunud nagu kolksti minema. Aga kes see muu oli kui vanakuri. 

Aia [Vanemuise] 42 käivat keegi ringi. Ametnik prl. Helene Treial teadis jutustada, et õpetaja Laur, kes suri mõne aasta eest, liikuvat sääl ringi. Tollal oli sääl korporatsioon „Estica“ konvent, kui Laur suri. Laur oli „Estica“ liige. Koolnu peeti mõne aja konventi ruumes lautsil. Öösi valvand 6 kaasvõitlejat küünlatule valgel. Äkki kustund kõik küünlad. Mehed pole osand hirmuga süüdata elektert põlema. Kui viimaks valgust saadud, olnud mehi viis. Üks olnud kadund. Viimaks leitud toogi nurgast kapi takka. Sinna pääsnud vaid ülevalt kapi otsast. Kuidas mees sai sellega hakkama ei tea. - Praegu on see mees juba vilistlane.

Tartu toomevaremetesse on üks noor tütarlaps sisse müüritud. Iga vanaaasta õhtul õhtul kell kaksteist tuleb see tütar (pag. 559) laps toomepääle ja pakub teistele tütarlastele võtit. Kes selle võtme vastu võtaks, saaks selle tütarlapse asemele võtmekandjaks. Aga keegi ei ole teda veel võtnud.

Vanasti, kui Toomekirikut¹ tetti, see oli enne Rootsi sõda. Kirik tetti ju peaaegu valmis, aga siis ehitaja ütles, et keegi peab kiriku võtmeid oidma. Siis Toomepeal jalutasid inimesed, neile pakuti võtmeid oida, aga keegi ei tahtnud, ütlesid küll, et ea amet - ega neile keegi es ütelnud, mis see tähendab. Siis oli üks vaenelaps, kellel ei olnud kedagi, see ütles, et tahab kanda kiriku võtmeid. Talle seletati siis ära, mis see tähendab, aga ta ütles, et ikka tahab. Siis müüriti ta sisse. See on vasemal pool nukas, alllinna pool küljes
Sellest ajast peale jalutas seal ikka öösiti üks naisterahvas võtmekimbuga. Siis kaks noormeest võtsid nõuks, et lähme ja võtame ta kinni, küsime, mis ta siin teeb. Siis ta seletas, et ta peab kiriku võtmeid oidma. Korraga, ma ei tea, mis kell oli, ta ütles, et peab kõiki sisse laskma. Ta justkui lendas nende juurest ära ja kadus puude taha. Siis tuli igavene voor vaime sinna.

¹ Toomkirikut