Veevaimud

Kui oli kalal olles hää saak, siis visati üks kala tagasi merejumalale ohvriks. 
 

Kui merel olles mere vana nähtud, siis katsutud ruttu randa sõita, sest siis polnud nalja oodata. 
 

Kui merel kalasaak hea oli, siis visati mõned kalad tagasi merde ja loeti Issameie palvet. Kalad visati merde tagasi veevaimu meelitamiseks. 
 

Enne kalastamist ohverdati merejumalale, et siis saada hea kalasaagi. Merejumalale ohverdati villu, püüseid ja muid asju. 
 

Vees on (järves või mujal) mingisugune keris. Kui sinna juhtud, tõmbab näkk sisse. 

Kaevu ei tohi vaadata, aldjas võib kaevu tõmmata. 

Mees püüdnud sabata kala kinni. Järvest hüütud talle järele: Too me tölpsaba orikas tagasi! See oli järve hoidja või järve vanamees, kes hüüdis. Sabata kala ei olnud harilik kala, vaid näkk. 

Elas kord vaene sulane. Ta võttis kirve kätte ja läks järve kaldale puid raiuma. Kui ta üht suurt leppa raius, kargas tal kirves varre tagant ära ja kohe järve. Mees oli hirmul ja võttis sedamaid riided maha ja käis mitu korda ka vee all otsimas, aga ei aidanud see midagi. Mees läks kurva südamega koju peremehe käest uut kirvest paluma. Peremees oli küll väga rikas, aga ka tige ja ihnus. Ta ütles sulasele: „Kui sa kirve järve viskasid, siis raiu, kuidas ja millega tahad, aga õhtuks peab süld¹ puid maas olema.“ Kurva meelega astus mees järve kaldale tagasi, ta oli suures mures ja õhkas iseeneses: „Mis pean ma nüüd peale hakkama!“ Kui mees oli need sõnad ütelnud, kuuleb ta korraga kanget vetekohinat ja näeb peagi ühte väikest halli mehikest järve keskelt kalda poole ujumas. Puuraiuja kohkub hirmsasti ära. Hall mehike aga ütleb talle: „Mis sa muretsed, mees?“ Puuraiuja seletas oma kurbtuse põhjuse ära ja hall mehike lubas ta kirve üles otsida. Ta kadus vee alla ja tuli peagi vaskkirvega tagasi, näitas seda puuraiujale ja küsis: „On see sinu tööriist?“ „Ei ole!“ vastas puuraiuja. Vetevaim kadus uuesti vee alla ja tuli peagi hõbekirvega välja. Ka seda ei tunnistand mees omaks. Vetevaim kadus juba kolmandat korda vee alla, tuli aga peagi kuldkirvega tagasi. Näitas seda mehele ja küsis: „On siis see nüüd sinu kirves?“ „Ei ka mitte see!“ kostis mees. Neljandat korda vee alla minnes tõi ta peagi puuraiuja õige kirve ära. Mees oli väga õnnelik ja tänas kirveleiu eest. Vetevaim kinkis talle veel hõbe-, kuld- ja vaskkirve. Mees tänas ja läks tööle. Õhtul, kui töö tehtud, läks mees koju ja rääkis oma õnnest peremehele. Ahne peremees mõtleb sedamaid: „Oota, mehike! Sina ei osanud kalleid kingitusi muidu kui vägise pakkumise teel vastu võtta. Mina aga lähen ja katsun oma õnne paremini.“ Peremees pani kolm kirvest hästi lõdvalt varre otsa ja tõttas järvekaldale. Kui ta esimese kirvega mõne paugu oli löönud, lendas see otsast ja kohe järve, teine ja kolmas kirves samuti tagant järele. Mees istub maha ja kahetseb. Peagi näeb seda vetevaim ja tuleb mehe kurvastust järele pärima. Kui mees oma loo ära rääkind, toob vaim kolm kuldkirvest välja. „Need vist ongi sinu kirved?“ „Jah! Jah! Needsamad ongi minu kirved!“ Sedamaid kadus veevaim ära. Kange kohin ja vahutükid lendavad peremehele vastu nägu. Varsti on aga kõik vaikne ja mees ärkab kui unest üles. Tõttab nüüd kiirel sammul kodu poole. Iialgi ei julgend ta oma jalga enam järve ääre viia. 

¹ süld – pikkusmõõt, ~2 m