Linnud
Lindude side taevaga pani arvama, et nad puutuvad kokku kõrgel elavate jumalike olenditega või on koguni inimeste ja jumalate vahendajad, teavad saladusi ja tarkusi ning toovad sõnumeid. Sageli ennustatakse lindude käitumise järgi ilma, kuid linnukeelte oskaja võis kuulda muidki saladusi ning nende abil elus edasi jõuda. Linnu koputus aknale või käo kukkumine maja juures oli surmaenne. Mustad linnud – kaarnad, rongad – tõid halbu sõnumeid, regilauludes on need sageli sõjasõnumeid. Neil ideedel on oma tagapõhi, sest need linnud on raipesööjad ja kogunesid lahinguväljadele – nimetagem võrdluseks, et keldi ja iiri sõjajumalannasid arvati ilmuvat ronga ja varese kujul. Regilaulus tuleb ette, et kurjale mehele kositud naine heidab lindudele ette, et need ei hoiatanud teda õigeaegselt. Loomamuinasjuttudes esindavad linnud enamasti tarkust ja kavaldavad üle isegi üldtuntud nutika looma, rebase.
Eestlased kui maainimesed tundsid hästi lindude eluviisi ja häälitsusi, kuid teadsid vähem nende rändamisest, mistõttu arvati paljusid linde talveks uinuvat või muunduvat.
Eesti ja soome-ugri kosmogoonilises müüdis on maailma loojaks lind. Samuti on mitmete kaugemate rahvaste usundis linnud loomismüüdi peategelased või tekkib maailm lihtsalt munast. Eestlaste lähisugulaste, teiste läänemere rahvaste kaljujoonistel kujutatakse palju veelinde.
Metsikud linnud ja nende munad olid tähtsad inimese toidulaual, kuid nende küttimist korrastasid tavad. Liiga ohtra küttimise või valel ajal küttimise eest võis karistada metshaldjas, nagu jutustavad pärimused. Tõenäoliselt on väga iidsed need lood, mis räägivad üleloomuliku linnu kujul ilmunud metsavaimust. Teisalt, lindude pesitsusrahu kevadel ja suvel üldiselt ei häiritud, sest metsatööde periood oli talvel.
Linnumunale omistati erilist maagilist jõudu ja see on üldtuntud viljakussümbol. Kivitaoline, kõva koorega muna, millest sünnib tibu, kehastab üht suurimat imet – elu tekkimist elutuna näivast algest. Eestis, nagu väga paljudel maadel, on munade värvimine seotud kevadpühade ning looduse ärkamisega kommetega ja viljakustavadega; värvitud mune tõid tüdrukud kiigele ja kinkisid poistele. Setomaal, õigeusu aladel, aga näiteks ka Inglismaal, mängiti munade kallakust alla veeretamist.
Eesti kõige tuntum loits on haiguste saatmine mustadele lindudele: „Kiirmus, kaarmus, harakul haigus, varesel valu…“. Idee põhineb uskumusel, et halba on raske maailmast päriselt kaotada, kuid seda saab enda juurest ära saata. Arvestades aga seda, et raipesööjad linnud puhastavad maailma nakkushaiguste pisikutest, peitub selles kujundis omamoodi tõde.
Lindude liigitus antoloogias
Metsikud linnud on antoloogias jagatud rühmadeks, mille alamlehed menüüst eraldi avanevad. Need folklooripalad aga, kus tegelasteks on eri rühmade linnud, asuvad siinsamas lehel allpool. Kodulinnud on aga paigutatud teise põhiteemasse: Kodu.
Menüüst avanev lindude liigitus on rahvapärane ja arvestab nendega seotud folkloori sisu kui hulka.
Mustad linnud: vareslased – ronk, vares, harakas, hakk, pasknäär, pähklimänsak.
Veelinnud – hani, luik, part, lagle, kajakad jt.
Kurg – sookurg, toonekurg.
Laululinnud – pääsuke, lõoke, ööbik, kuldnokk, musträstas jt. Siin kasutatakse mõistet "laululinnud" rahvapäraselt, mõeldes ilusa lauluhäälega linde, jättes välja kareda häälega värvulised, nagu vareslased, kes teaduslikult kuuluvad ka laululindude hulka.
Kägu.
Metsikud kanalised – metsis, teder, rabapüü, laanepüü, nurmkana, põldvutt.
Röövlinnud – kotkad, kullid.
Muud linnud – rähnid, tuvid jt, mis ei kuulu ülaltoodud liikidesse.
Eri linnud üheskoos
Nagu looduses, nii võivad ühes folklooritekstis olla koos mitu väga erinevat lindu. Ühte teksti kalduvad sattuma sarnase välimusega linnud, näiteks suured veelinnud ja kured. Teisalt kohtuvad rahaloomingus vastandlikud linnud, näiteks ühes muinasjutus suhtlevad sookurg ja põldkana. Sama jutu teises variandis on tegelasteks sookurg ja toonekurg.
Mitmetes vanasõnades on loetletud eri linde ja nendega seotud endeid, näiteks ilmamuutust ühe või teise linnu rändamise aegu. Teist tüüpi vanasõnades ennustab eri päevaaegadel kuuldud linnulaul erinevat saatust. Selline tingimuste loetelu sarnaneb regivärsi parallelismiga, kus terviklik mõte kujundatakse välja mitme sarnase ehitusega laulurea jooksul. Soome folklorist Matti Kuusi (1956) peab seda vähemalt tuhande aasta vanuseks, juba viikingite aegadesse ulatuvaks vormivõtteks..
Mõistatused kajastavad tavaliselt vastuse objekti välist kuju ja vormi. Seetõttu, sarnase välimusega lindude kohta on mõnikord ühtemoodi mõistatused. Sel juhul sõltus ilmselt kohalikust pärimuseset, missugust lindu peeti silmas. Eestis laiemalt võib neil mõistatustel olla mitu õiget vastust.
Taive Särg
Öökull, kukulind (kägu), tedrekana, tedrekukk, part, (ja põder, sokk).
Owl, cuckoo, black grouse hen, black grouse cock, wild duck, (and miise, he-goat).
Vint, künnilind1, varblane, peoleo, pääsuke, lõoke, vares, tilder, lepalind.
1 ööbik
Finch, nightingale (lit. plough-bird), sparrow, oriole, swallow, lark, crow, tringa, redstart.
Kurg on pikkade jalgadega ja tahtis väiksemat sorti naist. Tuleb nurme peale nurmkanale kosja. "Tere, tere!" ütleb nurmkanale. "Kas võiksime paari minna? Ma tulin sulle kosja."
Nurmkana vaatab teda igast küljest ja näeb, et väga suur on. "Ma olen väikene, olen nurme peal harjunud, kuidas ma soos käima hakkan, lühikesed jalad."
Kurg sai pahaseks, et mispärast ta nii kõneleb ja kosje vastu ei võta. Läks sohu ja mõtles kurva meelega: "Vaja ju ära võtta! Saanud siis milline tahes, see naisekene. Olgu peale, ei võtagi!"
Nurmkana näeb nurme peal, kuidas ta astub üle mätaste oma pikkade jalgadega. Mõtleb: "On vaja mehele minna, olgu see kosilane milline tahes."
Kurg näeb, nurmkana tuleb, tuleb ligemale. Kurg vaatab üle pahema õla: "Võeh, mis naine sinust mulle küll saaks, – veereb nagu kartul, ei saa üle mätta."
Nurmkana vihastas ja läks minema nurme peale.
Kurg mõtleb, et olgu pealegi, saaks ikka mingisuguse naise. Läheksime tasasema koha peale elama. "Lähen võtan ära," mõtleb. Tuleb nurme peale.
Nurmkana vaatab: "Mis mees sinust mulle küll saaks: pikad jalad, närtsakad rõivad seljas. Ei saaks kabedat meest."
Vaat siis – üks põlgab ühte, teine teist!
Kurg om pikke jalgaga ja tahtsõ vähämbät sorte naist. Tulõ nurmõ pääle nurmkanna kosjalõ. "Tere, tere!" ütles nurmkanalõ. "Kuis mi paari saasi! Ma tulli sullõ kosjalõ."
Nurmkana kaes tsõõri ümbre ja kaes, et väiga suur om. "Ma olõ väikene, olõ nurmõ pääl harino, a kuis ma suuh käuma nakka, lühko jala."
Kurg pahase arq, et misperäst tä nii kõnõli ja võta-s kosjo vasta. Lätt' suuho ja kaes hallõ meelega: "Arq nu vaja võtta! Määne saanuq, õks saanuq naasekõnõ. Olgu pääle, lääq-ai võtma!"
Nurmkana kaes nurmõ pääl, ku tä käu mätäste pääl, pikke jalgoga. Mõtlõs: "Arq ol vaja minnäq, õks saanuq, määne saanuq kosilanõ."
Kurg kaes, ku nurmkana tulõ, tulõ lähikeiste. Kurg kaes üle kurä õla: "Võõh sust ka mullõ määne naane saanuq, ku kartohkas höörüs, saa-i üle mättä."
Nurmkana vihast' ja tull nurmõ pääle ärä.
Kurg mõtles, et olgo pääle, saanu õks määne naane. Mi lännö tasatsõpa kotusõ pääle elämä. "Lää kosi õks arq," mõtlõs. Tulõ nurmõ pääle.
Nurmkana kaes: "Sust mulle määne miis ka saanuq: pikä jala, närtsõnõ rõiva säläh. Saanu-s käpe miis."
Kaq – üts põlg ütte, tõõnõ tõist!
Metsavaht läinud oma kahe peni – Musti ja Krantsiga – metsa. Kõndinud teine hea hulga aega metsa mööda ning heitnud ühe kuuse alla puhkama. Ülevalt kuuse otsast kuulnud mees visinat ja sosinat, vaadanud üles – üks uss üleval hakkas paluma: “Kulla mees, võta mind siit maha.”
Mees vastas: “Ma ei julge sind maha võtta, sa surmad mu ära.”
Siug vastu: “Ma ei ole uss, ma olen inimene. Üks kuri nõid on mind siia ussiks nõidunud. Kui keegi inimestest mind maha võtab, siis saan ma jälle inimeseks. Aita mind, ma õpetan sulle kõik linnukeeled selgeks. Aga sa ei tohi kellelegi ütelda, kust selle tarkuse said, ega sellest kellelegi isegi teada anda. Kui seda teed, siis sured ära.”
Mees ajanud siis ühe ridva kuuse najale üles, seda mööda tulnud siug maha ja saanud inimeseks. Kadunud silmapilk ära.
Metsavaht heitnud jälle kuuse alla pikali ja kuulnud, Musti ütleb Krantsile: „Jää sina siia peremeest valvama, mina lähen koju – vargad tulevad vargile.” Mees sai aru, mis koerad kõnelesid.
Nüüd teinud üks vana puu: „Kro-kro-kro-kääkst!” Mees mõistis, et puu palus kuuske: „Tule mu matusele, ma pean siit ilmast ära minema. Juure all on mul üks potitäis kulda ja hõbedat, ladva all on teine.”
Kuusk teinud vastu: „Kroookst!” Mees mõistis: „Ei või tulla, mul on külaline võõrusel.” Siis olnud veel üks „Kro-kro-kro-prantst!” – ja puu sadanudki maha.
Mees hakanud juurte all uuristama ja kaevama – tulnudki rahapott kulla ja hõbedaga välja. Kaevanud sealt, kuhu latv kukkus ja saanud teise potitäie raha. Vedanud koju nii palju kui jõudis ja oligi rikas mees valmis.
Metsavaht oli seni poissmees olnud. Nüüd võtnud ilusa nooriku ja nad elasid rõõmsalt. Ta seletanud naisele küll, kust oma rikkuse sai, aga seda ei ole ütelnud, kes juhatas.
Ükskord vaadanud mees aknast välja, näeb – varblased kanepis! Vana varblane ladvas, pojad all juurte juures. Vana varblane tegi: „Tsiu, tsiu, tsiu, tsiu!”’ Mees mõistis, et varblane ütles poegadele: „Ullikesed, tulge latva, siin on terad!” Mees naeris selle peale.
Naine hakkas nõudma: “Mis sa naerad?” Mees vabandama: “Ei midagi.” Aga mees oli varemgi mitu korda muhelenud, kui kuulnud, mis linnud või loomad kõnelesid.
Naine hakanud peale ajama, muudkui: „Ütle ära, mis sa naerad!” Mees küll vabandanud vastu: “Ei saa ütelda, ei saa seletada. Kui ära ütlen, siis ma suren.” – Aga kus nüüd naine rahule jätab, käib nagu luupainaja mehe peale, muudkui: “Ütle aga!” ja “Ütle aga!” Mees küsis: “Sa siis tahad, et ma suren?” Naine ei uskunud seda.
Nüüd tegi mees lautsi endale ilusasti valmis, laotas lina peale, heitis sinna selili ja mõtles hakata naisele oma saladust seletama – et siis kohe sinnasamasse ka sureb.
Just sel hetkel tuli kikas keset tare, tegi: „Kuk-kuk-kuk-kuk-kuu, kuk-kuk...” ja lõi tiibu kokku.
Mees saanud aru, et kikas ütleb: “Oi sa rumal mees! Mina saan oma kolmekümne kanaga hakkama, sina ei saa toime ühe naisega. Anna malka!”
Mees hüpanud üles, haaranud ahjuroobi, virutanud naisele mõne vopsu turja mööda ja ütelnud: “Kas saad lehmi lüpsma! Või sinu tühja pärast pean ma ära surema!” Sellest asjast peale olnud naine vagane kui lammas ja elanud rahulikult. Nad elavat nüüdki veel, kui ära ei ole surnud.
A forester went to the wood with his two dogs called Musti and Krants. He walked and walked and at long last decided to have a rest under a fir tree. Then he heard hissing and whispering from the treetop and saw a snake there who begged him, “Dear man, help me down!”
The man replied, “I can’t take you down, you’ll bring me death.”
The snake said, “I am not a snake at all, but a man. A wicked witch cast a spell over me, turning me into a snake. If another human takes me down, I’ll become a man again. Help me and I’ll teach you all the birds’ tongues. But you must never tell anyone where you got the skill. If you tell, you’ll die right away.”
The forester put a pole by the trunk, the snake crawled down, turned into a man and disappeared in a blink.
The forester lay down under the fir tree again and heard Musti tell Krants, “Stay here and look after the master, I’ll go home, thieves are coming.” The man understood what the dogs were saying.
An old tree wheezed, “cro-cro-caaxt” and the man realised that the tree was asking the fir, “Come to my funeral, my days are over. There’s a pot of gold and silver under my roots and another where my top will fall.”
The fir replied “crawxt” and the man understood, “I can’t come, I have a guest visiting.” Then there was a loud “cro-cro-prantst” and the old tree fell down.
The man delved and dug under the roots, and yes indeed, he found a pot of gold and silver. Another pot of money came out of the spot where the treetop was lying. The forester took as much as he could carry and became a rich man.
He had been a bachelor so far, but then he married a lovely lass and they led a merry life. He did tell his wife where he got his riches from, but kept his mouth shut about who had led him to the treasure.
One day the man was looking out of the window and saw some sparrows pecking in the hemp. The mother-sparrow was at the top, and the nestlings down on the ground. The old bird twittered, “siu, siu, siu, siu”. And the man understood that she was saying, “You ninnies, come to the top, here you’ll find grain!” The man burst out laughing.
“What are you laughing about?” the wife demanded. The man replied, “It’s nothing.” But he had been chuckling by himself quite a few times when he had heard birds or beasts speak.
And the woman insisted, “Tell me what you were laughing about!” The man said, “I cannot say. If I tell, I’ll die.” But the wife didn’t let the matter rest and was persisting and press- ing, “Tell me, tell me.” The man said, “Do you really want me to die?” But the woman didn’t believe him.
The man readied himself to die, prepared a deathbed, covered it with a shroud, lay down and was about to tell his wife his secret.
That very moment, a rooster marched into the middle of the room and crowed, “kuk-kuk-kuu, kuk-kuk-kuu...” and flapped his wings.
The man understood that the rooster was saying, “Oh you fool, I can handle my thirty hens, you can’t manage your only wife. Give her a good thrashing!”
The man leapt up, grabbed the poker, struck his wife on the back and said, “Be off! Go milk the cows! I almost kicked the bucket because of you, you dull old hag!” From that time on, the wife was as meek as a lamb and they lived in harmony. They would still be living today if they hadn’t passed away.
Kokkuvõte: Emal oli palju tütreid ehk "kanakesi", ning ta pani need tedreks, pardiks ja lagleks (rahvapäraselt koger). Hiljem linnud tänitasid teda, et tütardest oleks kodus rohkem abi olnud. Nende kujundite kaudu antakse mõista, et ema on tütred tapnud. (T.S.)
Synopsis: A mother had many daughters, referred to as 'chickens', and she set them as a black grouse, a wild duck and a barnacle goose in the nature. Later the birds rebuked her loudly when she passed. The singer says through these metaphors, that mother has put her daughters to death. (T.S.)
Kured lähevad – [kurjad] ilmad, haned lähevad – hallad käivad, luiged lähevad – lumi taga.
The storks go – bad weather, the geese go – the frosts come, the swans go – the snow behind.
Valitud keelel puudub tõlge.