Linnud

Lindude side taevaga pani arvama, et nad puutuvad kokku kõrgel elavate jumalike olenditega või on koguni inimeste ja jumalate vahendajad, teavad saladusi ja tarkusi ning toovad sõnumeid. Sageli ennustatakse lindude käitumise järgi ilma, kuid linnukeelte oskaja võis kuulda muidki saladusi ning nende abil elus edasi jõuda. Linnu koputus aknale või käo kukkumine maja juures oli surmaenne. Mustad linnud – kaarnad, rongad – tõid halbu sõnumeid, regilauludes on need sageli sõjasõnumeid. Neil ideedel on oma tagapõhi, sest need linnud on raipesööjad ja kogunesid lahinguväljadele – nimetagem võrdluseks, et keldi ja iiri sõjajumalannasid arvati ilmuvat ronga ja varese kujul. Regilaulus tuleb ette, et kurjale mehele kositud naine heidab lindudele ette, et need ei hoiatanud teda õigeaegselt. Loomamuinasjuttudes esindavad linnud enamasti tarkust ja kavaldavad üle isegi üldtuntud nutika looma, rebase.
   Eestlased kui maainimesed tundsid hästi lindude eluviisi ja häälitsusi, kuid teadsid vähem nende rändamisest, mistõttu arvati paljusid linde talveks uinuvat või muunduvat. 

    Eesti ja soome-ugri kosmogoonilises müüdis on maailma loojaks lind. Samuti on mitmete kaugemate rahvaste usundis linnud loomismüüdi peategelased või tekkib maailm lihtsalt munast. Eestlaste lähisugulaste, teiste läänemere rahvaste kaljujoonistel kujutatakse palju veelinde.
    Metsikud linnud ja nende munad olid tähtsad inimese toidulaual, kuid nende küttimist korrastasid tavad. Liiga ohtra küttimise või valel ajal küttimise eest võis karistada metshaldjas, nagu jutustavad pärimused. Tõenäoliselt on väga iidsed need lood, mis räägivad üleloomuliku linnu kujul ilmunud metsavaimust. Teisalt, lindude pesitsusrahu kevadel ja suvel üldiselt ei häiritud, sest metsatööde periood oli talvel.
    Linnumunale omistati erilist maagilist jõudu ja see on üldtuntud viljakussümbol. Kivitaoline, kõva koorega muna, millest sünnib tibu, kehastab üht suurimat imet – elu tekkimist elutuna näivast algest. Eestis, nagu väga paljudel maadel, on munade värvimine seotud kevadpühade ning looduse ärkamisega kommetega ja viljakustavadega; värvitud mune tõid tüdrukud kiigele ja kinkisid poistele. Setomaal, õigeusu aladel, aga näiteks ka Inglismaal, mängiti munade kallakust alla veeretamist.     
    Eesti kõige tuntum loits on haiguste saatmine mustadele lindudele: „Kiirmus, kaarmus, harakul haigus, varesel valu…“. Idee põhineb uskumusel, et halba on raske maailmast päriselt kaotada, kuid seda saab enda juurest ära saata. Arvestades aga seda, et raipesööjad linnud puhastavad maailma nakkushaiguste pisikutest, peitub selles kujundis omamoodi tõde.

Lindude liigitus antoloogias

Metsikud linnud on antoloogias jagatud rühmadeks, mille alamlehed menüüst eraldi avanevad. Need folklooripalad aga, kus tegelasteks on eri rühmade linnud, asuvad siinsamas lehel allpool. Kodulinnud on aga paigutatud teise põhiteemasse: Kodu.

Menüüst avanev lindude liigitus on rahvapärane ja arvestab nendega seotud folkloori sisu kui hulka.

Mustad linnud: vareslased – ronk, vares, harakas, hakk, pasknäär, pähklimänsak. 

Veelinnud – hani, luik, part, lagle, kajakad jt. 

Kurg – sookurg, toonekurg. 

Laululinnud – pääsuke, lõoke, ööbik, kuldnokk, musträstas jt. Siin kasutatakse mõistet "laululinnud" rahvapäraselt, mõeldes ilusa lauluhäälega linde, jättes välja kareda häälega värvulised, nagu vareslased, kes teaduslikult kuuluvad ka laululindude hulka. 

Kägu. 

Metsikud kanalised – metsis, teder, rabapüü, laanepüü, nurmkana, põldvutt.

Röövlinnud – kotkad, kullid. 

Muud linnud – rähnid, tuvid jt, mis ei kuulu ülaltoodud liikidesse. 

Eri linnud üheskoos

Nagu looduses, nii võivad ühes folklooritekstis olla koos mitu väga erinevat lindu. Ühte teksti kalduvad sattuma sarnase välimusega linnud, näiteks suured veelinnud ja kured. Teisalt kohtuvad rahaloomingus vastandlikud linnud, näiteks ühes muinasjutus suhtlevad sookurg ja põldkana. Sama jutu teises variandis on tegelasteks sookurg ja toonekurg.
    Mitmetes vanasõnades on loetletud eri linde ja nendega seotud endeid, näiteks ilmamuutust ühe või teise linnu rändamise aegu. Teist tüüpi vanasõnades ennustab eri päevaaegadel kuuldud linnulaul erinevat saatust. Selline tingimuste loetelu sarnaneb regivärsi parallelismiga, kus terviklik mõte kujundatakse välja mitme sarnase ehitusega laulurea jooksul. Soome folklorist Matti Kuusi (1956) peab seda vähemalt tuhande aasta vanuseks, juba viikingite aegadesse ulatuvaks vormivõtteks..
    Mõistatused kajastavad tavaliselt vastuse objekti välist kuju ja vormi. Seetõttu, sarnase välimusega lindude kohta on mõnikord ühtemoodi mõistatused. Sel juhul sõltus ilmselt kohalikust pärimuseset, missugust lindu peeti silmas. Eestis laiemalt võib neil mõistatustel olla mitu õiget vastust. 

Taive Särg