Hingedeaeg, sanditamise aeg

Mihklipäevast kuus märti, märdist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küünlapäeva, küünlapäevast seitse maarjapäeva, seitse sikku, kaheksa karjalaskmisse, kümme kündi ja üksteist - kümme jüripäeva. 

Peale mihklipäeva tuleb lumi maha. Selleks ajaks peavad kõik tööd tehtud olema.

Mihklipäevaks tapeti oinas. Tehti õlut ja peeti püha. Käidi perest perre. 

Viljakoristamine hakkas ussimaarjapäevast. Selle pidi lõpetama mihklipäevaks. Siis algas rehepeks.

Mihkel manitseb: Kartulid üles. Õieti peavaks mihkliks kartulid juba maast olema üles võetud. 

Mihklipäeva öösel kaalikas kasvab villase lõnga veel katki. Seda öeldi. 

Vanad inimesed on seda rääkinud, et mihklipäeva öösi on vanakurat taevast alla visatud. Tema olnud sääl see paha ingel. 

Sadab madisepäeval lume, siis tuleb mihklipäeval talv maha. 

Hingedepäeval laseb peremees rooga valmistada surnud omaksete hingedele. Road pannakse kas sauna, või mõnesse tühja ruumi. Hilja õhtul läheb peremees sinna tuld näitama, ühtlasi kutsub ka nimepidi õhtusöögile kõik teadaolevad surnud sugulased.

Hinge õhtutel viidud sauna laudule pudru ja ütledud: „Noh, hingekesed tulge sööma“. 

Hinged pidid käima. Sellised sügistuuled, kui vingub või koputab maja pihta, et siis too hing käib kodus vaatamas. Ikka hingedeaeg oli sügis.

Ka vanad eestlased käisid, nagu muudki, ka kadri- ja mardipäeval kostümeeritult ringi. Mardipäeval oli lõbu laialt. Siis tulid neiud ja noormehed kokku, panid kasukad pahupidi selga, torumütsid pähe, valiti endile vanemaist ninamees, ja siis hakati käima talust tallu. Kui oli ilus talvine ilm võeti regi ja terve mardisantide koorem sõitis reega tallu. Talu ukse taga lauldi ja paluti sisselaskmist. Laulus kiideti pereisa ja pereema. Sisse lasts hakkasid nooremad tantsima, kuna ninamees laulis ja andeid palus. Mardisantidele anti keedetud ube ja herneid. Ka raha anti. Talust lahkudes, kus hää pererahvas, lauldi ja kiideti pererahvast. Sooviti perele pikka iga. Sooviti, et talus kõik hästi läheb, et lammastel tallesid oleks, ja et sügisel palju vilja saaks. Lahkuti rõõmsas meeleolus ja mindi jälle teise tallu. Aga talust, kust palju ei antud, tehti talurahvale vingerpusse. Ehk jälle, kui rikkast talust vähe või sugugi andeid saadi, siis maksti kätte, et miks pererahvas nii paha oli. Kui küla läbi oli käidud, siis jagati raha omavahel ja mindi lõbutsema. Kadripäeva kombed on üldiselt samad, ainult riietuti ilusamini ja naiselikumalt.

Mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulusse.

Mardipäeval ei tohi teha tööd, vaid tuleb pidada püha. Kui peetakse püha, õnnestub põllutöö hästi. Kui pidada püha kadripäeval, õnnestub karjapidamine. Sellest ka vanasõna: Mart käib üle maa ja Kadri üle karja. 

Mardisandiks käisid rohkem mehed, kui naisi oli, siis nee olid meiste riides.  

Sageli peeti mõnes talus mardi- ja kadriõhtul tantsutralli, kus enamus osavõtjaid oli maskideta. Tantsiti, mängiti ringmänge ja sageli ka muid mange (pandilunastamisega).

Kadris käiakse õhtul enne kadripäeva. Riidesse pannakse karnevalikult, kenasti, kuid nii, et ära ei tunta. Kaasa võetakse suured kotid. Käiakse perest perre ja lauldakse ukse taga kadrilaule. Palutakse külakosti.

Mardi- ja kadripäeval käidi mööda küla jooskmas. Enamasti jalgsi. Kui taheti, et hästi pikad linad kasvaksid, mindi ka hobustega kaugemale. Rõivad oli mardipäeval mustad, kadripäeval valged. Valged riided pidasid lund tähendama. Riided kaunistati värviliste paberitega, näo ette pandi maskid.