Hingedeaeg, sanditamise aeg
Ingesandi laulsiva:
Nüid om inge siia saanu, uu-uu-uu,
keda ammu siia oodet, uu-uu-uu,
siia oodet, siia vaadet.
Kaeme ruttu, katsum ruttu,
et saaks saaki salajasse.
Peame ju tagasi olema kella kaheteiskus.
No valges rõivis ikki peavad olema. Neile anti ikki midagi, nagu käkke või kuuke. Ütel kohal oli viit välla ja mõni oli vigurt tennu ja kõnelnu vastu, et „toonu ikki rohkem kah, et mul om teisi inge viil“. Sääl talun ikki viit, kus om ilja surnd või sedasi.
Märdis käisid poisid ja tüdrukud koos. Kõik olid väga ehitet, kudas keegi mõist. Vanasant oli kaasas kotiga. Taga usse lauldi:
Laske sissi märdisandi,
märti, märti,
märt om tullu kaugelt maalt,
lumi om rikkun loogakirja,
sadu om rikkun saaniteki.
Mardis käisime küll:
Laske sisse märdisandi,
märti ja märti,
märdil küüdse külmeteve,
märdil varba valuteve!
Märt om tulnu kaugeelta,
ümmer kuu kumeruse (kumarigu),
läbi soo sipa-sopa,
läbi luha lipa-lopa.
Kui sisse said, sis visati liiva sisse, et:
„Sisse viskan viljaõnne!.“
Kui sisse es saa, sis sõimati, et:
„Susi sitku su supipatta!“
Mardis ja kadris käidi. Kasuk oli teistpidi sällän ja maskid ehen. Kadrid ollid äste illusad. Pluuse oli paelte ja värviliste lõngadega üle tettu ja kleit oli samblatutakutega ehitud. Kui mardid või kadrid sisse tulivad, sis ütlesid:
Viska sisse viljaõnne
karjalauta karjaõnne
lambalauta lambaõnne
kadrid tulnud kaugelta
katri, katri
üle soo sipa, sapa
üle vee vipa, vapa
kadri küüne külmetava
ta varbaotsa valutava.
Perenaine naisukene
ava usta Annekene,
liiguta linki Leenakene
kadri tahab kanamunada.
Kui sisse es lasta, sis na needsiva ja sajatava.