Metsa- ja puuvaimud
Mu vanaisa oli Lagedi linnaarus karjas. Siis seal ei ole võinud keegi käia, sest eksinud päise päeva ajal ära. Seal old alati haldjatega tegemist. Minu vanaisa olnud küla härgade juures. Siis ta ükskord kuulnud, kui keegi laulis metsas. Tema läinud ligemale, näinud, et üks olevus käinud, kellel olnud üks hobuse jalg, teine inimese jalg. Ise laulnud:
Teen aga tallid taevasse,
latrid ligilähedusse.
Meil on targad tallipoisid,
meil on hoolsad hobustepoisid.
Sellest ajast saadik, kui ta haldjat näinud, pole ta enam ilmaski ära eksinud.
Mo vanaisa oli Lagedi linnaarus karjas. Siis seal ei ole võind keegi käia, eksind päise-päeva aal ää. Seal old alati algjatega tegemist. Minu vanaisa old küla härgade juures. Siis ta ühekorra kuuld, kui üks lauld metsas. Tema läind ligemale, näind, et üks käind, teine old hobuse jalg, teine inimese. Ise lauld:
Teen aga tallid taeva'asse,
latred ligilähidasse.
Meil on targad tallipoisid,
meil on hoolsad hoostepoisid.
Sest aast soati, kui ta näind algjast, põle ilmaski enam ää eksind.
Muiste ühel udusel hommikul läks üks jahimees oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Sel hommikul nägid jahimehed iseäranis palju kõiksugu metsalinde ja metsaloomi, aga ühtegi pole nad kätte saanud, sest iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu peale lasksid, läks kuul ikka viltu. Päike oli juba ammugi lõunas, aga jahimeestel polnud veel linnupoegagi käes. Kõht hakkas ka viimaks jahimeeste käest oma õigust nõudma ja mehed hakkasid sööma. Kui jahimehed söönud, tuli metsast üks mees nende juurde, kes niisamuti püssi seljas kandis kui nemadki.
See mees küsis jahimeeste käest ka endale süüa. Jahimehed vastasid talle: „Annaksime küll hea meelega sulle süüa, aga et me väga vähe ühes võtsime ja selle juba ära sõime, ei saa me sulle midagi suuremat anda.”
„Ehk jätkub minu jaoks ikka ka natukene!” ajas võõras mees jahimeestele peale.
Selle peale tõusid jahimehed üles ja ütlesid: „Noh, kui sul kõht just tühi on, eks tule siis ja söö seda musta-valget, mis meil veel on!” Võõras mees hakkas kohe hundiisuga sööma ja silmapilgu pärast polnud enam midagi süüa.
Siis küsis võõras mees jahimeeste käest: „Noh, kas teil mulle veel midagi süüa on anda?”
„Ei ole!” kostsid jahimehed võõrale.
„Ah nii, hea küll, kui teil mulle midagi süüa pole anda, siis – et ma kord sööma olen hakanud, pean ma ka kõhu täis saama!”
Nende sõnadega moondus võõras mees suureks jättilaseks. Jättilane haaras ühe jahikoera sabast kinni ja neelas ta korraga alla. Niisama neelas jättilane ka teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd said jahimehed aru, mis loom see jättilane õige on – et see pole keegi muu kui Vanapagan või Põrgupoiss ise. Jahimehed hakkasid siis küll tagurpidi issameiet lugema, aga jättilane põrutas oma piksehäälega:
„Vait, sa koer, oma kutsikatega! Niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minemas, nii peate ka sina ja su pojad minu kõhtu minema. Aga sulle, sa vana koer, annan ma ühe võimaluse pääseda. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama. Aga kui sa seda homseks teha ei suuda, siis lähed sa minu kõhtu niisamuti nagu sinu pojad praegu.” Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus ise ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas kibedasti nutma. Kui ta nõnda seal istus, siis tuli tema juurde üks vanamoor, kellel olid kulliküüned ja kullinokk.
Vanamoor hakkas rääkima: „Ära nuta ühtigi, jahimees. Näe, ma annan sulle ühe hõbe kuuli. Pane see kuul oma püssi ja siis saad selle halli kotka maha lasta, mis Vanapagan käskis. Su oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski kätte, vaid üksnes selle kuuliga, mis ma sulle annan; selles kuulis on seitsmesugust nõiduse väge sees ja see toob kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles. Kui sa selle kuuliga mingi looma pihta lased, siis ta su käest enam ei pääse. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht risti lõhki ja sa saad oma pojad ning jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte.” Nõnda rääkides pistis vanamoor jahimehele hõbekuuli pihku.
Jahimees tänas nüüd vanamoori kalli kingituse ja hea õpetuse eest. Siis ütles vanamoor veel jahimehele: „Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim. Hoia, et sa mind ei pahanda, sest kui sa mind pahandad, siis tahan ma sind kurjasti karistada. Ja kui sul head päevad on, siis pea kamind meeles.” Seda öelnud, läks metsavaim tuldud teed tagasi.
Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotka pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga jahimehe ette maha. Jahimees tegi nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kotka kerest kuuli välja, lõikas kotka risti lõhki ja sai oma pojad ning koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte kui nad hommikul metsa tulles olid.
Iga kord, kui jahimees selle kuuliga mingit looma laskis, siis see ta käest ei pääsenud. Jahimehest sai pärast väga rikas mees. Oma rikkuses pole ta aga metsavaimu ühtigi ära unustanud, vaid see sai õnnelikust jahisaagist ikka alati oma jao.
One foggy morning long ago, a hunter set out to hunt in the company of his two sons and two dogs. That morning, the hunters spotted unusually many wild birds and beasts of every kind, but they didn’t nab a single one, because every time they fired a shot at an animal or a bird, the bullet always strayed. The sun was already high in the sky, but the hunters still hadn’t gotten as much as a chick. The men’s bellies finally started demanding what was rightfully theirs, so the hunters began eating. While the hunters ate, a man came out of the trees, a rifle slung over his back just like they had.
The man asked the hunters for something to eat. The hunters replied: “We would gladly give you something to eat, but we brought very little with us, and since we’ve already eaten that up, there’s not much for us to share.”
“Perhaps you might find just a few morsels for me, nevertheless?” the stranger insisted.
At this, the hunters stood and said: “Well, if your belly is as empty as you say it is, then you might as well come and have the scraps we still have left!” The stranger immediately began devouring the food with a wolf’s appetite, and in the blink of an eye, there was nothing left. Then, the stranger asked the hunters: “Well, do you have anything else for me to eat?”
“No, we don’t!” said the hunters to the stranger.
“Oh, well – fine. If you’ve got nothing to give me, then... once I’ve started eating, I’ve got to get a full belly!”
With these words, the stranger transformed into a huge jättilane1. The jättilane seized one of the hunting dogs by the tail and swallowed it in a single gulp. Then, the jättilane did the same with the other hunting dog. Now, the hunters realised what kind of creature they were dealing with: he was no other than the devil Vanapagan, or Põrgupoiss himself! The hunters of course started reciting the Our Father backwards, but the jättilane boomed in his thundering voice:
“Silence, you dog and his pups! Just like you saw your dogs dropped into my belly, so must you and your sons end up there, also. But I will give you a chance to escape, you old dog. Look: a water-grey eagle is flying near in the sky. If you can strike the eagle with a single shot, then I will let you live. But if you cannot by tomorrow, then you’re going in my belly just like your sons are now.” With these words, the jättilane swallowed the hunter’s sons, and disappeared. The old hunter sat down on a stump and started crying bitter tears. As he sat there, he was approached by an old hag with hawk’s talons and a hawk’s beak.
The hag spoke to him, saying: “Don’t you cry, hunter. Look, I give you a silver bullet. Load it into your rifle and then, you will be able to shoot down the grey eagle that Vanapagan ordered you to. Never in your life would you strike that eagle with your rifle otherwise – only with this bullet I give to you now. The bullet possesses the power of seven kinds of witchcraft and will bring the eagle straight down. When you’ve shot the eagle, then take the bullet out of the body and keep it. When you use it to shoot any animal, it will have no way of escaping you. Once you’ve shot the eagle down, then slice the eagle’s belly open and you’ll get your sons and your hunting dogs back alive. Speaking these words, the hag placed a silver bullet into the hunter’s palm.
The hunter thanked the hag for the precious gift and the good instructions. Then, the hag added: “Since you do not know me, hunter, I want to tell you who I am. I am a forest spirit. Make sure you do not anger me, for if you do anger me, then I will want to punish you severely. And when your days are fair, then keep me in mind, also.” Having said this, the forest spirit returned from whence it came.
The old hunter then loaded his rifle, raised the muzzle, and aimed at the eagle. A bang rang out, and the eagle crashed down before the hunter’s feet. The hunter then did as the hag had instructed. He removed the bullet from the eagle’s body, sliced open the eagle’s belly, and got his sons and dogs back from the eagle’s belly, just as strong and healthy as they’d been when they entered the forest that morning.
Every time the hunter shot an animal with that bullet, there was no way for it to escape him. Later, the hunter became a very rich man. Even so, he never forgot the forest spirit and always gave it its share of his bountiful quarry.
1 A giant Green Man in Estonian folklore.
Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle on ja seda valitseb. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad, putukad seisavad tema voli all. Kes eksib, seda nuhtleb metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas noormees suure laane ääres, püss seljas. Ta nägi üht imeilusat kuldsulgedes lindu kuuse otsas lustlikult laulvat.
„Maha, sa muidu kisendaja!” sõnas noormees ja pani püssi palge.
Käis pauk, ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja astus siis jälle kuusemetsa mööda edasi. Kui noormees jõudis ühele lagendikule, nägi ta väga vana mehikest enesele vastu tulevat. Mehel oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamblad. Kuigi teda võis pidada väga vanaks, paistis tast siiski erkus, noorus ja elavus välja. Kui vanamees noor- mehe ligidale oli jõudnud, pani ta käe poisi õlale ja küsis:
„Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima?”
Hirm ja häbi mõlemad võitlesid noore mehe südames. Viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas:
„Tulin lihtsalt naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus on kodus olles alati tüliks.”
„Valetad!” ütles vanamees. „Tulid minu kuningriiki rüüstama.”
„Ei tulnud,” vastas noormees.
„Näita oma jahitaskut, siis näed küll, et seda salgad,” kõneles vanakene, võttis noormehe jahitasku lahti ja leidis sealt linnu.
„Siin ta on, mille maha oled lasknud.”
Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huultele. Ta lõi silmad enda ette maha ja ootas, mis tast nüüd saab. Pika vaikimise järel puudutas viimaks vanake püssi ja ütles siis noormehele:
„Et sina metsa lauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks.”
Ja siis kadus, kus tuul. Noormees oli rõõmus, et ta ilma trahvita vanamehe käest ära pääses. Ta otsustas püssiga enam mitte ühtainsat looma maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis püssi tühjaks. Peale pauku oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudsed kohad täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kuigi kaugele. Pea vähenes suits ja noormees ei näinud ikka. Ta oli pime. Metsavana oli teda ta üleannetuse pärast trahvinud.
Every forest is said to have its own king or elder who rules and lords over it. All the trees, plants, flowers, and blossoms are his; all the birds, beasts, and bugs are under his authority. Whoever commits any transgression is punished most ruthlessly. One day, a young man was walking the edge of a big evergreen forest, his rifle slung over his shoulder. He saw a splendid gold-feathered bird singing gaily atop a fir.
“Get down, you confounded racket-maker!” the young man exclaimed, aiming his rifle.
A shot rang out, and the bird lay dead on the ground. He picked up the bird and continued walking through the firs. When the young man reached a clearing, he saw a very old little man approaching. The man wore a hat woven of birch bark, a coat and pants as rough and wrinkled as fir trunks, and had a beard that was like grey oak moss. Even though he could be taken as very old, he appeared spry, youthful, and lively. When the old man had come close to the young man, he rested his hand on the boy’s shoulder and asked:
“Little boy, what drove you to wander these woods with that firearm?”
Fear and shame both grappled within the young man’s heart. Finally, he mustered up his courage and answered:
“I came just to wander around the woods for fun and fresh air, because I am always troubled by boredom at home.”
“You’re lying!” the old man said. “You came to plunder my kingdom.”
“I did not,” the young man replied.
“Show me your hunting satchel, then we will certainly see what you are hiding,” the old man said, opening the young man’s hunting satchel and finding a bird inside.
“Here he is, what you have shot down.”
The young man turned as red in the face as boiled crayfish, and not another word came across his lips. He cast his eyes down and awaited the punishment he’d earned. After a long silence, the old man finally touched the rifle and said to the young man:
“Since you have killed a forest songbird, may this serve as your penalty.”
And he disappeared with the wind. The young man was cheered by having gotten off without penalty from the old man. He decided to shoot not one animal more with his rifle, went home, and emptied the rifle’s round. After the bang, there was smoke so thick that everywhere around was filled with it. The young man couldn’t see very far through the smoke, either. Soon, the smoke dissipated and the young man still couldn’t see. He was blind. The forest elder had punished him for his transgression.
Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plakin tulnud ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.
Korra tahtnud keegi mees minna Liivakult Alale läbi metsa. Läinud Väljasoo ligidale raendikule1 kui korraga leidnud enese olevat kirikaial (surnuaial). Olnud äkki haudade vahel. Kusagil puu otsas olnud valged linad kuivamas. Mõelnud, mis asi see on? Kust ta nii ruttu surnuaiale jõudis. Arvanud selle siiski olevat paha vaimu töö, kes ta metsas eksitas. Läinud hobuse nina alla ja teinud sääl pahema jala kannaga risti ja korraga olnud ta raendikus tagasi.
1 raiesmik
Pärast päeva ei ole hea, kui inimene veel huikab või vilistab. Kord olnud Metsküla lapsed öösel hobuste juures ja üks poiss läinud tule äärest ära ja huiganud, mille peale metsast vastu huigatud. Poiss arvanud, et keegi veel tulemata on ja huikas vastu, kuni huikaja nii ligidale tuli, et üsna teispool põõsast oli. Siis hüüdnud poiss veel ruttu: "Kaua ma pean siin karjuma!" Selle peale karanud põõsast välja üks hirmus must mees, kellel olid rohelised haljad jalad, poisi kallale, ja viinud poisi tükk maad edasi. Aga teiste appiruttamise peale löönud ta poisi vastu maad ja ütelnud siis: "Sa tead, et sa teinekord enam öösel metsas ei huika ja meid ei eksita!" Poiss olnud kolm päeva haige ja surnud neljandal päeval ära. Sellepärast keelasid vanemad lapsi pärast päeva metsas kära tegemast, sest et metshaldjad olla öösel käimas ja viia need ära, kes öösel huikavad või vilistavad.
Pärast pääva ei ole mitte hea, kui inimene veel huitab ehk vilistab. Kord olnud Metsküla lapsed öösel hobuste juures ja üks poiss läinud tule äärest ära ja huitanud, mille pääle metsast vastu huigatu. Poiss arvanud, et kedagi veel tulemata on ja huitas vastu, kuni huitaja nii ligidale tulli, et üsna teibul pöesast olli. Siis hüüdnud poiss veel ramb ruttu: "Kaua ma pean siin karjuma!" Selle pääle karganud pöesast üks hirmus must mees, kellel rohelsed haljad jalad all ollid, poisi kallale, ja viinud poisi edasi tüki maad. Aga teiste rutulese abiseminemise pääle löönud tema poisi vastu maad ja ütelnud siis: "Sa tead, et sa teinekord enam öösel metsas ei huita ja meid ei eksita." Poiss olnud kolm päeva haige ja surnud neljandamal päeval ärra. Sellepärast keeltsid vanemad lapsi pärast päeva metsas kära tegemast, sest et metshaldjad olla öösel käimas ja viia need ära, kes öesel huitavad ehk vilistavad.
Mõisa metsavaht lähnud metsise mänguaeg õhto ämariku aeg metsist laskma. Ühe suure puu otsas olnud üks ilus suur metsis ja laulnud. Metsavaht paugutanud püssi metsise peale tühjaks, aga metsisekene lähnud jälle tõise puu otsa ja hakkanud jälle laulma. Kütt põmmutanud teda nii kaua kui juba rohi otsas olnud, siis võtnud ta karmanist leiva raasukesi ja pannud püssi sisse. Ja nii pea, kui ta selle paugu annud, olnud ka metsis kui tina tuhka kadunud! – Ja üks peenike naesterahva hääl ütelnud temale. "Mis olen ma sulle kurja teinud, et sa minu vigaseks lasksid? Ja et sa oled mind ilma süüta vigaseks lasknud, siis peab sinu linnusaak ka igavesti kaduma! Küti õnn olla ka igaveste kadunud.
Üks külaeit läheb metsa seenele. Ja üks suur seen ehk ühesõnaga lopakas, leiab selle ja akkab katki murdma. Ja seal seene all üks pisikene poisikene ja kiidab:
„Ära murra, see on minu peavari!“
Naine võttab poisikese seene alt ja küsib: „Mis asjanik1 sina õled?“
Poiss ütleb: „Ma õlen seenekuningas.“
„Kui sa kuningas õled, siis ma tahan su oma kuninga juure viia.“
Ja kuningal ea meel. Ja kuningas pani ta ühte keldri, et kutsub pidolised kokko. Aga keldri pääl õli laes auk. Kuningal õli kolmeaastane poig ja see poisikene mängis keldri pääl. Ja õli veikene siidimuna ja pillas sinna keldri. Poiss palub seenekuninga käest oma muna.
Seenekuningas ütleb: „Ma ei anna muidu kätte, kui akka trepi pääl nuttama. Siis mammi tuleb, võtab su süüli2, ja siis selle mammi taskus on keldrivõtti. Ja siis tee uks lahti, siis annan ma su muna kätte.“ Ja poiss tuli, tegi ukse lahti. [Seenekuningas] andas muna kätte ja lipsas kolmeaastase jalgade vahelt läbi.
Ja kuningas kutsus pidolised kokko ja mendi võttama – ei enam ei õldki seenekuningast keldris. Kuningas sai suure äbi.
Ja siis kasvas poiss kakskümmend aastat vanast. Siis seivad laua taga ükskõrd ja jutustasivad sellest seenekuningast. Ja kuningapoig ütles: „Kui mina kolmeaastane õlin, siis lasin ma selle seenekuninga välja.“ Ja kuningas vihastas äbi pärast ja tahtis poja surnust lüüa. Siis ema palus palve läbi. Aga [kuningas] ajas ta oma kuningriigist menema. Ema palve läbi andis talle kaks obost ja kutsari.
Siis [kuningapoig] läks ja tuli tee pääle. Õli kange kuiv, tuli kange jänu, aga miskisugust veenõu ei õld.
Kutsar ütles: „Meil on vankri all köis. Lase minu kaivu.“ Sidus köie ümber ja jõi oma kõht täis.
Ja siis sidus kuningapoig omale. Kui kuningapoig vee pääl õli, siis ütles kutsar: „Kirjuta minu nimi sinust ja sina minust, et sa õled kutsar ja mina kuningapoig.“
Siis läksivad teise kuninga juure, kutsar sai kuninga ukseoidjast ja kuningapoig sai obosekarjatsest. Kuningapoig nelipühi esimese püha ommiku istub kive õtsas ja on mures. Ja tuleb seenekuningas sinna ja küsib: „Mis sa muretsed?“
„Eks ma laskend sinu lahti, kui ma kolmeaastane õlin.“
Seenekuningas ütles: „Tule siis minu vanemale tütrele võõrsi3.“
Kuningapoig ütleb: „Aga kes oboseid oiab?“
Seenekuningas vastab: „Küll obosed oitud saavad!“
Ja läks vanemale tütrele võõrsi. Ulkusid vask-rohoaias ja vaskriistad õlivad. Tuli õhta, seenekuningas ütles: „Eks akka juba oma ooste4 juure menema.“ Seenekuningas kinkis niisuguse obose, mis neli meest kinni oidab.
Kuningapoig ütleb: „Kuda mina võin üksi seda oidada, mis neli meest oidavad?“
Seenekuningas ütles tütrele: „Eks sa kingi ka miski temale.“
„Mis ma kingin talle?“
„Kingi üks laudlinagi.“
Kui selle lina lahti lei, siis õlid kõiksugu road lina pääl. Ja kui enam ei tahand, siis pani kokko ja õlid jälle kõik kadund.
Keskmise püha ommiku istub kuningapoig jälle kive õtsas. Seenekuningas kutsub jälle oma keskmisele tütrele võõrsi. Söövad jälle ja ulguvad õbe-rohoaias. Ja kui akkas õhta tulema, seenekuningas ütleb: „Eks akka jo oma ooste juure menema.“ Ise kinkis niisuguse obose, mis kaheksa meest kinni oidas.
Ütles tütrele: „Eks sa kingi ka midagi temale, niiskene ankur, mis võta vändast ja tulevad muusikandid välja, terve koor, ja mängivad.“ Kui ei tahand enam, siis keeras tagasi.
Kuningapoig ütleb: „Kuda ma üksi võin kinni oidada, mis kaheksa meest oidab?“
„Too talle kaheksa pudeli jooki!“
Jõi välja5 ja istus obose pääle, läks kui linnu pääl oma ooste juure.
Kolmandal ommikul istub jälle kive õtsas. Seenekuningas tuleb jälle sinna: „Eks sa tule mu nooremale tütrele võõrsi!“ Siis ulkusivad kuld-rohoaias ja õli uhkust palju. Tuli õhta, ajas jälle välja. Ise kinkis niisuguse obose, mis kaksteist meest kinni oidas. [Kuningapoig] ütleb: „Kuda ma võin seda kinni oidada, mis kaksteist meest oidab?“ [Seenekuningas] laskis kaksteist pudeli jooki tuua. [Kuningapoig] istub jälle obose pääle ja läheb kui linnu pääl oma ooste juure. [Seenekuningas] ütleb tütrele: „Eks sa kingi ka midagi talle.“
„Mis ma siis kingin?“
„Kingi üks vile talle.“
Nii valjust vilistas, et puulehed pudenesivad.
Kuningapoig sai kuninga ukseoidjast. Tuleb kuningatüttar trepi pääle nuttama: „Käib siit merest üks nelja peaga madu ja liisku võeti, peab iga päev üks inimene temale saama. Võeti liisku, liisk langes minu vanema õe pääle.“
Ütles kuningatüttar: „Ehk sa võid meid päästada?“ [Kuningapoig] ütles: „Eks ma ehk katsun.“
Sõavägi mere ääres vastas. Kuningapoig vilistas oma obose, mis neli meest kinni oidasid. Ja võttis mõõga ja istus obose selga. Madu tuli merest välja ja küsis: „Kelle eest siis sina, kuningapoig, õled sõdimas?“
„Iseenese ja kuninga vanema tütre eest.“
„Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“
Kuningapoig ütles: „Olgu jooksu pääle.“
Uss vilistas ninda, et roho pind õli punane. Kuningapoig vilistas ninda, et puulehed pudenesivad. Ja akkasivad jooksema. Uss akkas ümber keerama, obone lõi kolm pead maha ja kuningapoig lõi üks pea.
Ja teine ommiku kuninga noorem tüttar tuli jälle trepi pääle: liisk langes keskmise tütre pääle. „Ehk sa võid päästada kuidagimoodi?“
Tuleb kaheksa peaga elajas, sõavägi mend mere ääre vasta. Madu tuleb ja küsib: „Kelle eest sina õled?“
„Iseenese ja kuninga keskmise tütre eest.“ Ja küsib jälle: „Kas mees mehe vasta või jooksu pääle?“
Kuningapoig ütleb: „Olgu jooksu pääle.“
Uss sai vaod maad6 (150 sammu) ette, akkas ümber keerama, obone lõi kuus pead maha, ise lõi kaks pead.
Kolmandal ommikul nuttab jälle kuningatüttar trepi pääl: liisk langend tema pääle. Ja palub jälle kuningapoiga: „Kas võid kuidagimoodi päästada? Ja siis õled sa päästand meie riigi ja oma abikaasa.“
[Kuningapoig] läks mere äärde, sõavägi seal, kuningatüttar sõaväe taga. Üks ohvetser sosistab: „Lubad minule tulla, siis mina päästan.“ Ei kuningatüttar võtta asjastki.
Uss tuleb välja, küsib: „Kelle eest sa, kuningapoig, õled?“
„Iseenese ja oma abikaasa eest.“
„Kas jälle mees mehe vasta või jooksu pääle?“
„Olgu jooksu pääle.“
Uss sai jälle vaod maad ette, akkas ümber keerama, obone lõi kaheksa pead maha, mees lõi neli pead.
Siis õli kuningriik päästetud. Ja inimesed võtsid suure auga noort kuningast vasta. Ja seitse nädala ühtepuhku peati pulma.
1 asjamees
2 sülle
3 külla
4 hobuste
5 ära
Valitud keelel puudub tõlge.
Lisa tõlge
Võigas koht: koht metsas, kus sageli eksitakse, Sääl käib metsaljas ja eksivad inimesed ära sinna.
Valitud keelel puudub tõlge.
Lisa tõlgeVõegas – metsa vaim, mis inimesi metsas eksitab. Üks jälg olema tal lapse jälle moodi, teine jälg olla kui oksa või haa jälg. Kütid tiadvad tast palju kõnelda.
Võegas – metsa vaim mis inimesi metsas eksitab. Üks jälg olema tal lapse jälle moodi, teine jälg olla kui oksa või haa jälg. Kütid tiadvad tast palju kõnelda.
Valitud keelel puudub tõlge.
Lisa tõlgeKui inimene ilma [juukse]lahuta on, siis eksib ta metsa ära.
Valitud keelel puudub tõlge.
Lisa tõlge