Putukad
Lenda, lenda lepatriinu,
kas tuleb homme ilus ilm?
Kohepoole ta lendas, kas päikse poole, kummalt poolt tule töö ilus ilm.
Ämblik on jumala poolt õigeks tunnistud loom. Ämblikuli äi tohi mitte aiged teha ja teda äi tohi mitte tappa. Kui seda tehakse, siis on see suur patt, selle eest tuleb inimesel ühe korra vastust anda, kuida on ämblikuli aiged teind.
Kui mõnel aastal igal pool heinamaadel palju hämbliku võrku on, siis on sel aastal palju kalu.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui ämblik võrku läheb, siis tuleb kuri ilm, aga kui ta võrgust välja ronib, siis läheb ilm heale.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui maa peal õhtul palju tigusid roomab, saab vihmaseid ilmu.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui rohutirtsud väga heledaste sirtsutava, sis tuleb vihma.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui rohu tirts puu otsas laulab, siis tuleb vihma, kui maas, siis tuleb kuiva.
Valitud keelel puudub tõlge.
Metsas ei tohi nimetada sipelga nime, muidu sipelgad vihastuvad, kusevad, hammutavad nende nime nimetajat. Sipelgate asemel öeldakse metsapere.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui sipelgad juunis usinasti pesa teevad, tuleb varakult talv.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui tumedat liblikat näet, sis tulla kurb suvi, kui valget näet keväjäl, siis illos.
Kui vasklased1 hoonete katuste ala ome pesasid teevad, sis saab vilu suvi, kui aga metsa kändude, puuokste ehk hiireaukudesse pesitsevad, siis tuleb soe suvi.
1 vapsikud (Vespa crabro)
Hornets
If hornets make their nests under the roofs of buildings, then it will be a cool summer, but if they nest in forest stumps, tree branches or mouse holes, then it will be a warm summer.
Kui palju kihulasi ümber lendamas on, siis tuleb varsi sadu.
Valitud keelel puudub tõlge.
Tere, tere tetre,
Kos sa läät kokre!
"Ma lää parmu peiete."
"Kes parmu ärä tapse?"
"Tsiga oma sõraga
Lammas laba luuga
Kits kibu nõnaga,
Hobu umb rauga
Täk oma kabjaga
Vanamees lua varrega."
Ükskord suri parm ära. Parmu matustele läksid jänes, kits, karu, hunt ja rebane. Nad kõik läksid pimedal vihmasel ööl parmu matustele. Läksid, läksid, kukkusid kogu seltskonnaga saviauku. Auk oli väga sügav, nii et ükski ei saanud välja. Öö lõppes, päev algas ja nad hakkasid hirmsasti süüa tahtma. Rebane ütles: „Hakkame karjuma! Kes kisab kõige kiledama häälega, selle sööme ära.“ Kõik hakkasid karjuma ja kõige kiledama häälega karjus jänes. Jänes söödi ära. Järgmisel päeval hakkasid kõik jälle süüa tahtma. Ütlesid jälle: „Hakkame karjuma. Kes kõige valjemini karjub, tolle sööme ära.“ Nüüd karjus karu kõige kõvemini ja nad hakkasid karu sööma. Rebane oli tark, ta oskas asju nii korraldada, et tema jääks kõige viimaseks. Ta teadis, et karu ei või viimaseks jätta, ta on tugevam. Karust jätkus neile nädalaks ajaks. Hakkasid jälle süüa tahtma. Siis ütles rebane: „Hakkame karjuma! Kes kõige kõvemini karjub, too tuleb ära süüa.“ Hunt karjus kõige kõvemini ja rebane sõi hundi ära. Rebane üksi jäi järele. Ta leidis augu pervest linnupesa, mille sees olid linnupojad. Rebane tahtis linnupoegi ära süüa. Lind hakkas paluma: „Ära söö mu poegi ära!“ Rebane ütles: „Kanna mulle augutäis risu, et ma välja saaksin.“ Linnul oli oma poegadest kahju. Ta nägi mitu kuud vaeva, kuni sai augu täis. Rebane hüppas augu äärele ja jooksis metsa. Linnupojad jäid ellu.
Ütskõrd kuuli parm arq. Parmu puhtilõ läts jänes, kits, kahr, susi ja repän. Lätsiq kõik pümme vihmadsõ üüga parmu puhtilõ. Lätsiq, lätsiq, sattõq suurõ pargiga savihauda. Haud oll' väiga süvä, nii õt ütski vällä õs saaq. Üü läts' otsa, sai valgõ, ja naksiq väiga süvväq tahtma. Repän ütel': „Naakõq täntämä! Kes täntäs kõkõ kilõhõppa, tuu süü arq.“ Naksiq kõik tänni ja kõkõ kilõhõppa tänt' jänes. Tuu seieq arq ja tõõsõl pääväl naksiq jalq kõik süvväq tahtma. Ütliq jalq õt: „Naakõq täntämä. Kia täntäs kõkõ kõvõbahe, tuu söögeq arq.“ Noq tänt kahr kõkõ kõvõbahe ja naksiq kahru süümä. Repän oll' tark, täq mõistsõ nii säädäq, ku timä jääs kõkõ perämätsest. Tä tiidse, õt kahru õi või perämätsest jättäq, tuu om kõvõp. Kahru sai näile nädälist aost süvväq. Naksiq jalq süvväq tahtma. Sis ütel' jalq repän, õt: „Naakõq tänni! Kua täntäs kõkõ kõvõbahe, tuu olgõq arq süvväq.“ No tänt susi ja [repän] seie soe ka arq, jäi õnnõ repän ütsindä. Repän löüse havva perve seeh tsirgupesä ja sääl pesäh oll'eq tsirgul pojaq. Repän tahtsõ tsirgupoigõ arq süvväq. Tsirk nakas' pallõma, õt: „Söögu-i arq mu poigõ!“ Repän ütel': „Kannaq mullõ havvatäüs purru, nigu ma vällä saasiq.“ Tsirgul oll'e ummi poigõ hallõ. Tuu kand' mitu kuud vaiva, ku sai havva tävvest. Repän karas' havva perve pääle ja pagõsi mõtsa. Tsirgupojakõsõq jäiq ello.
Ingrid Rüütel: Aga kuidas see kiini1 ajamine nüüd oli?
Salme Pärg: Kiini ajamine. Zzz...
IR: Kes see niimoodi siis tegi?
SP: No, karjased.
IR: Misjaoks?
SP: Niimoodi oli, et teinekord oma karjased oma karjale ka tegid. Kui karja ei lastud kodu – a ku kari kõvasti hakkas kiini minema, võtsid sabad püst selga ja hakkasid jooksma kuskil – võibolla vilja või. Kiinis kõvasti käisid, parme oli palju, sis lasti kari varem kodu. Kari käib juba kiinis, ei saa enam mitte, ei söö enam, kari on kiini läind ja sis lasti kodu. Sis teinekord oma karja juures ise ka tegime nii tasa, tasem ära, et võibolla äkki kuulevad veel. Siis tegime zzz... parmu häält.
IR: A vahel siis tehti teise karjale ka?
SP: No teise karjale ka, kui teise kari kui juhtus nii oli metsa ääres, et teise kari metsa ääres rahulikult sõi, ja siis läksin metsa mööda tasakesi sinna karja juure. Muidugi siin nii kõvasti, kui olid karjased kaugemal kuskil mängisid Vaat siis tegime niimodi zzz.... Sis oli hea meel, kui vaatasime, kui juba mõni tõmmas, saba üks püsti, teine püsti, eks hakkasid sibama, sis panime ise ka jooksu oma karja juurde jälle.
1 kiin - paaniline jooksmine putukate eest põgenedes
August Jakobson „Sääsk ja hobune“ ja „Ämblik ja vähk“ raamatust „Ööbik ja vaskuss“.
Kuula siit:
https://vikerraadio.err.ee/837631/ohtujutt-saask-ja-hobune-amblik-ja-vahk
Hobune sõi koplis, sääsk tuli lennates alt luha poolt. Hobune ei pannud sääske tähele ja sääsk küsis: “Külamees, kas sa mind ei näegi?” “Nüüd näen küll,” vastas hobune. Sääsk vaatas hobust väga tähelepanelikult - vaatas saba, vaatas selga, vaatas kapju, vaatas jalgu, vaatas keha, vaatas kõrvu. Väärutas imestades pead ja ütles: “Oi, oi, oled ikka, vennas, suur küll.”
“Olen, olen suur,” noogutas hobune.
“Sa oled ju, kaim, suurem minustki.”
“Olen, olen suurem sinuski.”
“Jõudu on sul kah vist päris palju?” küsis sääsk.
“No on palju, no on palju,” vastas hobune.
“Ega kärbsed tee sulle vist häda midagi?”
“Ei-noh, kärbsed küll mulle midagi häda ei tee.”
“Sõgelasedki vist... ei saa sinu vastu?”
“Ei-noh, sõgelased küll minu vastu ei saa.”
“Ega ole ju paremat palka parmudegagi?”
“Kus sa sellega, neh - ega ole paremat palka parmudegagi.”
Nüüd ajas sääsk rinna ette, uhkustas:
“Ole sa suur, mis sa oled, ole sa tugev nagu tahad - sääserahvas käib sust üle nagu poleks sind olemaski olnud!”
“Ei käi, ei käi!” ütles hobune.
“Käib, no käib!” jäi sääsk kindlaks.
Vaidlesid nõnda hobune ja sääsk tunni, vaidlesid teise - kumbki ei andnud
järele. Kuni hobune viimaks arvas:
“Mis seal ilma asjata tülitseda ja tühja tuult tallata - katsume jõudu!”
“Õige, õige, katsume jõudu jah,” nõustus sääsk, tõusis lendu ja hüüdis
heleda häälega: “Meie mehed - kähku kokku! Meie mehed, kähku kokku!”
Oi, oi, oi, kus siis hakkas sääski lagedale lendama! Tuli neid kaasikust ja
tuli neid kuusikust; ilmus neid laantest ja ilmus neid rabadest; kihutas neid kohale soodest ja kihutas neid kohale sonnidest. Ja igaüks, kes aga pärale jõudis, asus kohe hobusele kallale! Kui kedagi enam tulemas polnud, vaatas hobune üle õla ja küsis: “Kas kõik on siin?”
“Kõik siin, kõik siin!” vastas pealik-sääsk.
“Ja kõik ju tugevasti tööl kah?” küsis hobune.
“Kõik tööl, kõik tööl!” vastas pealik-sääsk.
Hobune laskis enda nüüd pikali, hakkas kõvasti püherdama. Püherdas, püherdas, püherdas, ega jätnudki enne, kui sääskede vägi surnud oli. Ainult üks soldat-sääsk pääses eluga. Tõusis vaeseke oma valutavate tiibade varal kuidagiviisi õhku, lendas pealik-sääse juurde, lõi kannad kopsudes kokku ja teatas:
“Pikali saime vaenlase! Oleks meil veel neli meest olnud, kes oleksid hobust jalust kinni hoidnud - kõik seadsin juba valmis, tahtsin just nahka hakata võtma.”
“Tubli, tubli!” kiitis pealik-sääsk ja kihutas tuhatnelja metsa teistele putukatele ja matikatele rõõmusõnumit teatama - sääserahvas võitis hobuse enda, sääserahvas on tänasest päevast peale kõige vägevam rahvas terves maailmas!”
One day a horse was out grazing in the field when a mosquito flew up to him. "Don't you see me?" the mosquito asked, seeing that the horse did not notice him.
"I see you now," the horse replied. The mosquito looked over the horse—he looked at his tail, his back, his neck and at both his ears, one after the other. He looked and he shook his head.
"You're terribly big, my friend, aren't you!" said he.
"Well, yes, I'm not what you'd call small, agreed the horse.
"I am much smaller than you."
"You are indeed!"
"And you must be strong, too?"
"Strong enough."
"I don't suppose a fly could get the better of you, could it?"
"Certainly not!"
"Nor a horse-fly?"
"Nor a horse-fly."
"Nor even a gad-fly?"
"No. Nor even a gad-fly."
The mosquito was pleased. "The horse is strong but I’m even stronger," thought he, and, sticking out his chest, he said:
"You may be big and strong, Horse, but we mosquitoes are stronger still. We need only light into you, and you 11 be done for. We'll win hands down!"
"No, you won’t!" said the horse.
"Yes, we will!" "No!" "Yes!"
They went on like that for an hour and then another, but neither would let the other have the last word.
"It's no use arguing," the horse said at last. We can have it out between us and see who wins!
"Yes, let’s do that!" the mosquito agreed. He rose from the horse's back where he had been sitting and called in a piping voice: "Hey, there, mosquitoes, fly here!"
And at this so many mosquitoes came flying toward him as cannot be imagined! From a birch wood they flew, and from a spruce grove, from the swamps, and the pond, and the river, and they all flew straight at the horse. They settled all over him and clung to his body, and the horse asked: "Well, are all of you here now?"
"Yes, all!" replied the first mosquito who was a bully if there ever was one.
"And has each found a place for himself?"
"Yes!"
"Then hold on fast!" said the horse.
He flung himself down on his back, his hoofs sticking up in the air, and began rolling from side to side, and in less than a minute he had squashed all the mosquitoes. Of the whole mighty host only one little soldier was left alive, and even his wings were grazed; and, apart from him, the bully who had been sitting some distance away from the rest. That is always the way with bullies: they start a fight and then steal off and keep out of it. The little soldier who had only just managed to fly away from the horse now flew up to the bully, and, addressing him as if he were a general, reported:
"The horse is dead. Killed on the spot! Had we had only four more men we might have clung to his hoofs and skinned him."
"Good work!" said the bully, and off he flew hurriedly to the forest in order to tell the bugs and the gnats of the victory. For this was no joke!
The mosquitoes had vanquished a horse, so surely their tribe was the mightiest of all the tribes on earth!
Kord, kui põud oli põllud paljaks põletanud, oli Metsaisal rohkesti tööd ning tegemist, et lilledele ja rohule, põõsastele ja puudele juua anda. Selle suure tõttamise juures kaotas ta oma maja võtmed. Otsis ja otsis – ei leidnud neid aga kuskilt. Viimaks mõtles, et vaatab korraks ringi ka lagedal maal, ja hulkus sellegi läbi küll risti, küll põiki. Ning näeb korraga – päikesepaistel särab järv, mööda järvepinda jookseb ringi pikkade koibadega hall ämblik. Metsaisa, küsis ämblikult:
“Kulla külamees, mis sa seal sedasi kihutad?”
Ämblik peatus, vastas lahkesti:
“Otsin üht kallist kaelaehet, mille mu vana-vana-vana-ema tunamullu jaanilaupäeva öösel ära kaotas. Homme on mu noorema tütre pulmad ja ma pean selle kaelaehte temale kinkima, sest muidu tabab meie suguseltsi suur õnnetus.”
“Ega sa ei ole juhtunud oma kaelaehet otsides ka minu võtmeid nägema?”
küsis Metsaisa.
“Miks ei ole, olen küll,” vastas ämblik. “Need on siinsamas järve põhjas,
kõige sügavamas paigas.”
Metsaisa tänas lahket juhatajat, vaatas vette, ei seletanud seal aga oma vanade silmadega midagi. Ning hüüdis viimaks, et kas keegi sealsetest elanikest oleks nii hea ja aitaks teda ivake. Metsaisa palvet kuulis vana vähionu, kes puhkas parajasti oma kaldaaluses urus. Ta oli väga halvas tujus, ajas vuntsid urust välja ja torises südame täiega:
“Kas sinu enda silmad on selja taga, et sa oma võtmeid ei näe?”
Metsaisa ei vastanud esialgu midagi. Kui ta oma võtmed viimaks ahvena abil oli kätte saanud ja sellele senisest veelgi kenama vammuse kinkinud, koputas ta aga kepiga vastu järvekallast ja hüüdis ninakale vähile:
“Et sa, va toriseja, mulle nõndaviisi vastasid, mingu sinu enda silmad selja taha.”
Väikesele lahkele ämblikule andis ta aga suure kera siidniiti, millest see koob endale nüüd võrke ja püüniseid. Sellest saadik on äbliku elu hoopis kergem - tõmbab võrgud-püünised üles, heidab ise puhkama, saagist pole puudus kunagi. Vähk vaeseke rändab aga oma rändamisi vees tagurpidi ja peab tundma tühja kõhtu üsnagi tihti.
Valitud keelel puudub tõlge.
Valitud keelel puudub tõlge.
Valitud keelel puudub tõlge.
Valitud keelel puudub tõlge.
Mina nägin vainuköit ka oma elus ühe korra. Olin mõisa aias heina niitmas. Hommiku oli ja rohi oliveel õige märg. Niitsin liivase tee ääres, mitte just tee pialt, aga eks ta old sial ka liivane. Heina niitsin pialt ära ja mägin heina all nagu halli riide riba. Hakkasin teda ära viskama, mõtlesin ikka villase riide riba olema. Ligemalt vaadates nägin, et asi ussidest nagu kokku tehtud põimik.1 Ussid olid nagu sabapidi ja piad pidi koos, ja nii kui ma nad lahti tegin läksid jälle ruttu kokku ja parandasid selle sassi läinud põimiku jälle ruttu ära. Kartsin teisi, olid libedad ja nii kole palju ja sellepärast jätsin nad rahule ja läksin kaarega edasi. Olid ime väikesed (1 sm pikkused umbes) niisukesed hallid nagu need vihukaaned ja musta piadega (nende vihukaante värvi, millesse ma seda juu kirjutan). Seda ma nüüd kindlasti ei tia ütelda, kuidas nad kinni üksteisest hoidsid, ei julenud neid vaadata nii kaua. See põimik oli umbes ühe küündra pikkune ja nii nelja sõrme laiune. See põimik liikus mööda maad edasi. Natukese aja pärast tuli mu juurde vana mõisakärnar2. Rääkisin temale selle asja ära ja küsisin tema käest siis mis asi see on sisi tema ütles, et vainuköis. Tema tahtis siis seda üles otsida ja näha, otsisime küll aga enam ei leind seda kohta ülesse. Kärnar rääkis siis mulle, et see inime, kes on parema käe nimetis sõrmega3 ära lahutanud vainuköie, et selle sõrmega vajutamine nagu kasvajat kahepoolset või muud siis see saab terveks või kaub haigus. Üks naabrieit rääkis ka, et tema on vainuköit lahutand ja nüüd selle sõrmega on ta juba mitu imet teind.
1 Vaenusääse vastsed. https://artsandculture.google.com/asset/sciara-militaris-army-worm-zoological-research-museum-alexander-koenig/7wEC4nH8ariZsw
2 kärner
3 nimetissõrm – praegu on see teine sõrm, aga vanasti oli see neljas sõrm (Nimeta Mats). Vainuköie kohta: Hiiemäe 1984.
I have seen a rope of feud once in my life. I was mowing hay in the garden of the manor. It was the morning and the grass was quite wet. I was mowing near a sandy lane, not on it but it was still sandy. I mowed the hay off and I saw something like a grey cloth tab under the hay. I was about to throw it away as I thought it was a woolen cloth tab. When I saw it closer I realised it was like a kind of plait of worms!1 Some worms were tied together by their heads and tails. As soon as I split them, they quickly got together again and they reformed the plait that had been messed up. I was scared of them as there were so many and they were slimy, so I left them alone and went forth with cutting my hay swath. They were tiny (about 1 cm) and grey like workbook covers and with black heads (of the colour similar to the workbook covers I am writing my story into). I am really not sure how they clung to each other. I had no courage to look long enough. This plait was about a cubit long and of width of four fingers and it kept moving on the ground. The old manor gardener came to me after a while. I told him what I saw and asked him what it could be and he told me that it was a rope of feud. He wanted to look it up and so we were looking for it but we no longer found the place. The gardener told me that the person who has split up the rope of feud with an 'unnamed finger'2 of the right hand, pushing by this finger shall heal cancer or other disease. A neighbour woman told me that she had split up a rope of feud and she has carried out several miracles with this finger.
1 Sciara Militaris ‘army worm’.
2 The original nimetissõrm is ambiguous about the finger, because in older Estonian it referred to the fourth finger (< nimeta sõrm ‘nameless finger’), but later it became the name of the forefinger. In older tradition the rope of feud was likely to be split up with the fourth finger as it was the most gawky as well the most magical finger. In English, for a brief period of time in the 17th century, the fourth finger was also called ‘the nameless finger’ (See: Ring finger).