Insects
Kui vasklased1 hoonete katuste ala ome pesasid teevad, sis saab vilu suvi, kui aga metsa kändude, puuokste ehk hiireaukudesse pesitsevad, siis tuleb soe suvi.
1 vapsikud (Vespa crabro)
Hornets
If hornets make their nests under the roofs of buildings, then it will be a cool summer, but if they nest in forest stumps, tree branches or mouse holes, then it will be a warm summer.
Once, a gadfly died. A rabbit, a goat, a bear, a wolf, and a fox went to the gadfly's funeral. They all went to the gadfly's funeral on a dark, rainy night. They went and fell into a clay pit with the entire group. The pit was very deep, so none could get out. The night ended, the day began, and they began terribly to want food. Fox said: "Let's scream! We will eat the one who screams the highest." Everyone started screaming, and the rabbit screamed the highest. The rabbit was eaten. The next day, everyone started wanting to eat again. They said again: "Let's scream! We will eat the one who screams the loudest." Now the bear screamed the loudest, and they started eating the bear. The fox was smart, and he knew how to arrange things so that he would be the last. He knew that the bear could not be left last; he was stronger. The bear was enough for them for a week. They started wanting to eat again. Then the fox said: "Let's scream! Whoever screams the loudest must be eaten." The wolf screamed the loudest, and the fox ate the wolf. The fox alone remained. He found a bird's nest in the pit, with baby birds inside. The fox wanted to eat the baby birds. The bird began to beg: "Don't eat my babies!" The fox said: "Carry the pit full of brushwood, so I can get out." The bird felt sorry for her babies. She toiled for months until the pit was filled. The fox jumped to the edge of the pit and ran into the forest. The baby birds survived.
Ükskord suri parm ära. Parmu matustele läksid jänes, kits, karu, hunt ja rebane. Nad kõik läksid pimedal vihmasel ööl parmu matustele. Läksid, läksid, kukkusid kogu seltskonnaga saviauku. Auk oli väga sügav, nii et ükski ei saanud välja. Öö lõppes, päev algas ja nad hakkasid hirmsasti süüa tahtma. Rebane ütles: „Hakkame karjuma! Kes kisab kõige kiledama häälega, selle sööme ära.“ Kõik hakkasid karjuma ja kõige kiledama häälega karjus jänes. Jänes söödi ära. Järgmisel päeval hakkasid kõik jälle süüa tahtma. Ütlesid jälle: „Hakkame karjuma. Kes kõige valjemini karjub, tolle sööme ära.“ Nüüd karjus karu kõige kõvemini ja nad hakkasid karu sööma. Rebane oli tark, ta oskas asju nii korraldada, et tema jääks kõige viimaseks. Ta teadis, et karu ei või viimaseks jätta, ta on tugevam. Karust jätkus neile nädalaks ajaks. Hakkasid jälle süüa tahtma. Siis ütles rebane: „Hakkame karjuma! Kes kõige kõvemini karjub, too tuleb ära süüa.“ Hunt karjus kõige kõvemini ja rebane sõi hundi ära. Rebane üksi jäi järele. Ta leidis augu pervest linnupesa, mille sees olid linnupojad. Rebane tahtis linnupoegi ära süüa. Lind hakkas paluma: „Ära söö mu poegi ära!“ Rebane ütles: „Kanna mulle augutäis risu, et ma välja saaksin.“ Linnul oli oma poegadest kahju. Ta nägi mitu kuud vaeva, kuni sai augu täis. Rebane hüppas augu äärele ja jooksis metsa. Linnupojad jäid ellu.
Ingrid Rüütel: Aga kuidas see kiini1 ajamine nüüd oli?
Salme Pärg: Kiini ajamine. Zzz...
IR: Kes see niimoodi siis tegi?
SP: No, karjased.
IR: Misjaoks?
SP: Niimoodi oli, et teinekord oma karjased oma karjale ka tegid. Kui karja ei lastud kodu – a ku kari kõvasti hakkas kiini minema, võtsid sabad püst selga ja hakkasid jooksma kuskil – võibolla vilja või. Kiinis kõvasti käisid, parme oli palju, sis lasti kari varem kodu. Kari käib juba kiinis, ei saa enam mitte, ei söö enam, kari on kiini läind ja sis lasti kodu. Sis teinekord oma karja juures ise ka tegime nii tasa, tasem ära, et võibolla äkki kuulevad veel. Siis tegime zzz... parmu häält.
IR: A vahel siis tehti teise karjale ka?
SP: No teise karjale ka, kui teise kari kui juhtus nii oli metsa ääres, et teise kari metsa ääres rahulikult sõi, ja siis läksin metsa mööda tasakesi sinna karja juure. Muidugi siin nii kõvasti, kui olid karjased kaugemal kuskil mängisid Vaat siis tegime niimodi zzz.... Sis oli hea meel, kui vaatasime, kui juba mõni tõmmas, saba üks püsti, teine püsti, eks hakkasid sibama, sis panime ise ka jooksu oma karja juurde jälle.
1 kiin - paaniline jooksmine putukate eest põgenedes
August Jakobson „Sääsk ja hobune“ ja „Ämblik ja vähk“ raamatust „Ööbik ja vaskuss“.
Kuula siit:
https://vikerraadio.err.ee/837631/ohtujutt-saask-ja-hobune-amblik-ja-vahk
One day a horse was out grazing in the field when a mosquito flew up to him. "Don't you see me?" the mosquito asked, seeing that the horse did not notice him.
"I see you now," the horse replied. The mosquito looked over the horse—he looked at his tail, his back, his neck and at both his ears, one after the other. He looked and he shook his head.
"You're terribly big, my friend, aren't you!" said he.
"Well, yes, I'm not what you'd call small, agreed the horse.
"I am much smaller than you."
"You are indeed!"
"And you must be strong, too?"
"Strong enough."
"I don't suppose a fly could get the better of you, could it?"
"Certainly not!"
"Nor a horse-fly?"
"Nor a horse-fly."
"Nor even a gad-fly?"
"No. Nor even a gad-fly."
The mosquito was pleased. "The horse is strong but I’m even stronger," thought he, and, sticking out his chest, he said:
"You may be big and strong, Horse, but we mosquitoes are stronger still. We need only light into you, and you 11 be done for. We'll win hands down!"
"No, you won’t!" said the horse.
"Yes, we will!" "No!" "Yes!"
They went on like that for an hour and then another, but neither would let the other have the last word.
"It's no use arguing," the horse said at last. We can have it out between us and see who wins!
"Yes, let’s do that!" the mosquito agreed. He rose from the horse's back where he had been sitting and called in a piping voice: "Hey, there, mosquitoes, fly here!"
And at this so many mosquitoes came flying toward him as cannot be imagined! From a birch wood they flew, and from a spruce grove, from the swamps, and the pond, and the river, and they all flew straight at the horse. They settled all over him and clung to his body, and the horse asked: "Well, are all of you here now?"
"Yes, all!" replied the first mosquito who was a bully if there ever was one.
"And has each found a place for himself?"
"Yes!"
"Then hold on fast!" said the horse.
He flung himself down on his back, his hoofs sticking up in the air, and began rolling from side to side, and in less than a minute he had squashed all the mosquitoes. Of the whole mighty host only one little soldier was left alive, and even his wings were grazed; and, apart from him, the bully who had been sitting some distance away from the rest. That is always the way with bullies: they start a fight and then steal off and keep out of it. The little soldier who had only just managed to fly away from the horse now flew up to the bully, and, addressing him as if he were a general, reported:
"The horse is dead. Killed on the spot! Had we had only four more men we might have clung to his hoofs and skinned him."
"Good work!" said the bully, and off he flew hurriedly to the forest in order to tell the bugs and the gnats of the victory. For this was no joke!
The mosquitoes had vanquished a horse, so surely their tribe was the mightiest of all the tribes on earth!
Hobune sõi koplis, sääsk tuli lennates alt luha poolt. Hobune ei pannud sääske tähele ja sääsk küsis: “Külamees, kas sa mind ei näegi?” “Nüüd näen küll,” vastas hobune. Sääsk vaatas hobust väga tähelepanelikult - vaatas saba, vaatas selga, vaatas kapju, vaatas jalgu, vaatas keha, vaatas kõrvu. Väärutas imestades pead ja ütles: “Oi, oi, oled ikka, vennas, suur küll.”
“Olen, olen suur,” noogutas hobune.
“Sa oled ju, kaim, suurem minustki.”
“Olen, olen suurem sinuski.”
“Jõudu on sul kah vist päris palju?” küsis sääsk.
“No on palju, no on palju,” vastas hobune.
“Ega kärbsed tee sulle vist häda midagi?”
“Ei-noh, kärbsed küll mulle midagi häda ei tee.”
“Sõgelasedki vist... ei saa sinu vastu?”
“Ei-noh, sõgelased küll minu vastu ei saa.”
“Ega ole ju paremat palka parmudegagi?”
“Kus sa sellega, neh - ega ole paremat palka parmudegagi.”
Nüüd ajas sääsk rinna ette, uhkustas:
“Ole sa suur, mis sa oled, ole sa tugev nagu tahad - sääserahvas käib sust üle nagu poleks sind olemaski olnud!”
“Ei käi, ei käi!” ütles hobune.
“Käib, no käib!” jäi sääsk kindlaks.
Vaidlesid nõnda hobune ja sääsk tunni, vaidlesid teise - kumbki ei andnud
järele. Kuni hobune viimaks arvas:
“Mis seal ilma asjata tülitseda ja tühja tuult tallata - katsume jõudu!”
“Õige, õige, katsume jõudu jah,” nõustus sääsk, tõusis lendu ja hüüdis
heleda häälega: “Meie mehed - kähku kokku! Meie mehed, kähku kokku!”
Oi, oi, oi, kus siis hakkas sääski lagedale lendama! Tuli neid kaasikust ja
tuli neid kuusikust; ilmus neid laantest ja ilmus neid rabadest; kihutas neid kohale soodest ja kihutas neid kohale sonnidest. Ja igaüks, kes aga pärale jõudis, asus kohe hobusele kallale! Kui kedagi enam tulemas polnud, vaatas hobune üle õla ja küsis: “Kas kõik on siin?”
“Kõik siin, kõik siin!” vastas pealik-sääsk.
“Ja kõik ju tugevasti tööl kah?” küsis hobune.
“Kõik tööl, kõik tööl!” vastas pealik-sääsk.
Hobune laskis enda nüüd pikali, hakkas kõvasti püherdama. Püherdas, püherdas, püherdas, ega jätnudki enne, kui sääskede vägi surnud oli. Ainult üks soldat-sääsk pääses eluga. Tõusis vaeseke oma valutavate tiibade varal kuidagiviisi õhku, lendas pealik-sääse juurde, lõi kannad kopsudes kokku ja teatas:
“Pikali saime vaenlase! Oleks meil veel neli meest olnud, kes oleksid hobust jalust kinni hoidnud - kõik seadsin juba valmis, tahtsin just nahka hakata võtma.”
“Tubli, tubli!” kiitis pealik-sääsk ja kihutas tuhatnelja metsa teistele putukatele ja matikatele rõõmusõnumit teatama - sääserahvas võitis hobuse enda, sääserahvas on tänasest päevast peale kõige vägevam rahvas terves maailmas!”
No translation for selected language.
I have seen a rope of feud once in my life. I was mowing hay in the garden of the manor. It was the morning and the grass was quite wet. I was mowing near a sandy lane, not on it but it was still sandy. I mowed the hay off and I saw something like a grey cloth tab under the hay. I was about to throw it away as I thought it was a woolen cloth tab. When I saw it closer I realised it was like a kind of plait of worms!1 Some worms were tied together by their heads and tails. As soon as I split them, they quickly got together again and they reformed the plait that had been messed up. I was scared of them as there were so many and they were slimy, so I left them alone and went forth with cutting my hay swath. They were tiny (about 1 cm) and grey like workbook covers and with black heads (of the colour similar to the workbook covers I am writing my story into). I am really not sure how they clung to each other. I had no courage to look long enough. This plait was about a cubit long and of width of four fingers and it kept moving on the ground. The old manor gardener came to me after a while. I told him what I saw and asked him what it could be and he told me that it was a rope of feud. He wanted to look it up and so we were looking for it but we no longer found the place. The gardener told me that the person who has split up the rope of feud with an 'unnamed finger'2 of the right hand, pushing by this finger shall heal cancer or other disease. A neighbour woman told me that she had split up a rope of feud and she has carried out several miracles with this finger.
1 Sciara Militaris ‘army worm’.
2 The original nimetissõrm is ambiguous about the finger, because in older Estonian it referred to the fourth finger (< nimeta sõrm ‘nameless finger’), but later it became the name of the forefinger. In older tradition the rope of feud was likely to be split up with the fourth finger as it was the most gawky as well the most magical finger. In English, for a brief period of time in the 17th century, the fourth finger was also called ‘the nameless finger’ (See: Ring finger).
Mina nägin vainuköit ka oma elus ühe korra. Olin mõisa aias heina niitmas. Hommiku oli ja rohi oliveel õige märg. Niitsin liivase tee ääres, mitte just tee pialt, aga eks ta old sial ka liivane. Heina niitsin pialt ära ja mägin heina all nagu halli riide riba. Hakkasin teda ära viskama, mõtlesin ikka villase riide riba olema. Ligemalt vaadates nägin, et asi ussidest nagu kokku tehtud põimik.1 Ussid olid nagu sabapidi ja piad pidi koos, ja nii kui ma nad lahti tegin läksid jälle ruttu kokku ja parandasid selle sassi läinud põimiku jälle ruttu ära. Kartsin teisi, olid libedad ja nii kole palju ja sellepärast jätsin nad rahule ja läksin kaarega edasi. Olid ime väikesed (1 sm pikkused umbes) niisukesed hallid nagu need vihukaaned ja musta piadega (nende vihukaante värvi, millesse ma seda juu kirjutan). Seda ma nüüd kindlasti ei tia ütelda, kuidas nad kinni üksteisest hoidsid, ei julenud neid vaadata nii kaua. See põimik oli umbes ühe küündra pikkune ja nii nelja sõrme laiune. See põimik liikus mööda maad edasi. Natukese aja pärast tuli mu juurde vana mõisakärnar2. Rääkisin temale selle asja ära ja küsisin tema käest siis mis asi see on sisi tema ütles, et vainuköis. Tema tahtis siis seda üles otsida ja näha, otsisime küll aga enam ei leind seda kohta ülesse. Kärnar rääkis siis mulle, et see inime, kes on parema käe nimetis sõrmega3 ära lahutanud vainuköie, et selle sõrmega vajutamine nagu kasvajat kahepoolset või muud siis see saab terveks või kaub haigus. Üks naabrieit rääkis ka, et tema on vainuköit lahutand ja nüüd selle sõrmega on ta juba mitu imet teind.
1 Vaenusääse vastsed. https://artsandculture.google.com/asset/sciara-militaris-army-worm-zoological-research-museum-alexander-koenig/7wEC4nH8ariZsw
2 kärner
3 nimetissõrm – praegu on see teine sõrm, aga vanasti oli see neljas sõrm (Nimeta Mats). Vainuköie kohta: Hiiemäe 1984.