In the old days, the trees of our forest all spoke, just like the folk song goes: “Long ago in olden times, in times of firs’ clamour and war.” Once, an old man went into the forest to cut down trees. Birch pleaded right away:
“Don’t cut me down, I can be a tool.”
Fir said: “Don’t cut me down, I can be a log.”
Aspen said: “Don’t cut me down, I can be a dugout.”
Hazelnut said: “Don’t cut me down, I can be a barrel hoop.”
And so on. In this way, all the trees pleaded not to be felled, and the old man’s tender heart wouldn’t let him cut down a single tree. In the end, the trees got so out of hand that they started giving up all the secrets of things that might be hidden in the forest.
So, as time passed, the trees even told humans where the Forest King’s treasure was hidden and guided them to it. This enraged the Forest King, and as a consequence, he jumbled up the trees’ language so that no one may understand it anymore, and so the trees cannot plead for their lives when someone wants to cut them down. People do still hear the trees’ rustling, but can no longer understand what they are trying to say. Perhaps they are regretting and lamenting the loss of their beautiful chatter.
Metsapuude keelesegadus
Vanasti olid meie metsa puud kõik kõnelenud, nagu rahvalaulu sõna ütleb: „Ennemuiste vanal aal, kuusekära sõja aal.” Kord läks vanamees metsa puid raiuma. Kask kohe vastu paluma:
„Ära mind raiu, minust saab riistapuud.”
Kuusk ütles: „Ära mind raiu, minust saab palgipuud.”
Haab ütles: „Ära mind raiu, minust saab ojapuud.”
Sarapuu ütles: „Ära mind raiu, minust saab vitsapuud.”
Ja nii edasi. Nõnda palusid kõik puud vastu ja vanamehe hale süda ei lasknud teda ühtegi puud maha raiuda. Viimaks läksid metsapuud juba nõnda ülekäte, et nad kõik saladused välja lobisesid, mis iganes metsas peidus pidi olema.
Nõnda olid puud kord ka metsakuninga varanduse peidupaigast inimestele kõnelenud ja selle inimestele kätte juhatanud. See pahandas metsakuningat väga ja ta segas sellepärast puude keele nõnda ära, et sellest enam keegi aru ei pidanud saama ja et puud ka enam oma eest ei võinud paluda, kui neid raiuda tahetakse. Inimesed kuulevad küll veel puude kohinat, aga ei mõista enam, mis nad sellega öelda tahavad. Ehk kahetsevad ja nutavad nad taga oma ilusat kõnekõla.
No translation for selected language.
Tarvastu khk. Koguja Johan Kala 1896. Trükitud: Järv 2016; Järv 2018.
