Kurg
Valge-toonekurg
https://elurikkus.ee/generic-hub/occurrences/6e3aed4a-3b2c-46dd-81ad-ea3954b9a
Sookurg elas üksi pikka aega suures soos. Elu muutus väga igavaks. Hakkas mõtlema, et oleks vaja naist võtma hakata. Aga keda võtta? Tuleks õige toonekurele kosja minna. Tal on ilusad suled ja punased sukad jalas. Sookurg läks seitse versta läbi soo põllu äärde, kus toonekurg elas.
„Tere, tütarlaps!“
„Tere, tere! Mis asja mul oli? Ma tulin kosja! Tahan sind endale naiseks võtta.“
Toonekurg hakkas sookurge vaatama. Vaatab, et sookurel on pikad paljad jalakesed, riided on väga lühikesed ja katkised. Toonekurg ütleb sookurele:
„Võeh, kulla kosilane, ma ei tule sulle! Su riided on väga lühi-kesed ja katkised, jalasääredki paljad!“
Sookurg pööras ümber, läks kurvana rabasoosse tagasi.
Teisel päeval vaatab toonekurg ennast hindavalt. Mõtleb: „Vaat, kurivaim, halvasti tegin. Oleksin pidanud talle minema. Ega ma temast parem ei ole. Mul on ka lühikesed riided ja pikad punased sääred. Oot, ma lähen hommikul talle naiseks.“
Läkski toonekurg seitse versta üle soo, seletab sookurele: „Vaat, kulla kosilane, sa käisid mul eile kosjas. Ma ei tahtnud sulle tulla, aga täna ma mõtlesin ringi. Nüüd ma tulin sulle naiseks.“
Sookurg ütleb toonekurele: „Kui ma sinu pool kosjas olin, siis sa ei tulnud mulle. Nüüd ma sind enam ei võta!“
Toonekurg muutus väga kurvaks. Läks nuuksudes tagasi üle soo.
Sookurg vaatas talle järele, hakkas mõtlema ja tal hakkas temast kahju: „Ma lähen homme, võtan ta ära!“ Läkski toonekure poole: „Ma võtan su ära!“
Toonekurg pööras vaid pisut nokka ja ütles üle õla sookurele: „Sa olid mul kosjas, ma ei läinud sulle, pärast läksin sulle ennast pakkuma, sa ei võtnud. Nüüd tulid sa mulle järele, aga nüüd ei tule mina sulle!“
Sookurg läks jälle tagasi sohu, nina norgus, ja elavad tänase päevani lahus.
Elli suukurg kavva aigo suurõh suuh. Läts' elo igäväs väega. Naas' mõtlõma, et vaia naadaq naist võtma. A kedä võttaq? Vaia õigõ toonikurgõ minnäq kosjulõ. Tuul ilosaq sulõq ja vereväq kapudaq jalah. Läts' sookurg säidse versta1 läbi suu, põllu veereh, koh tuu toonikurg elli.
„Tere, tütrik!“
„Tere, tere! Mis mul asja kaq oll'? Ma tulli kosjulõ! Taha sinno arq hinele naasest võttaq.“
Naas' toonikurg suukurgõ kaema. Kaes, et suukurõl pi-käq paljaq jalakõsõq, rõivaq väega lühkoq ja kakõnuq. Toonikurg ütles sookurõlõ:
„Või, kull ́a kosilanõ, lää-i ma sullõ joht! Sul rõivaq väega lühkoq ja kakõnuq, jalaseereqki paljaq!“ Suukurg käänd ́ ümbre, läts' tagasi rabasuuhu kurvaline.
Tõõsõl pääväl kaes toonikurg hinnäst ümbretsõõri. Mõtlõs: „Vot, pokan ́, halvastõ tei. Arq oll ́ vaia minnäq. Õga maq ka timäst paremb olõ-i. Mul ka lühkoq rõivaq ja pikäq vereväq seereq. Et oodaq, ma hommogult arq lää tälle.“
Lätski toonikurg säidse versta üle suu, seletäs sookurõlõ: „Vot, kull ́a kosilanõ, eelä sa mul kosjul olliq. Ma lupa-s sullõ minnäq, a täämbä ma märge as'a ümbre. Noq ma tulli arq sullõ naasest.“
Sookurg ütles toonikurõlõ: „Ku ma kosjul olli su puul, sa tulõ-s mullõ. Ma noq kaq võta-i sinno!“
Sai toonikurõlõ väega ilodu. Läts' nuutskih tagasi üle suu.
Sookurg kai tälle perrä, naas ́ mõtlõma, läts' täl timmä halõ-hõst: „Ma lää hummõl', võta arq timä!“ Lätski toonikurõ poolõ, et: „Ma võta arq!“
Toonikurg käänd' õnnõ nokki ts'uut' tagasi niq ütel' üle ola suukurõlõ: „Olliq sa mul kos ́ah, ma sullõ lää-s, peräst lätsi sullõ pakma, sa minno võta-s. Noq sa tulli mullõ perrä, ma noq kaq
lää-i.“
Läts' sookurg jalq tagasi soohu, nõna alah, ja eläseq lahku täämbätse pääväniq.
1 verst – pikkusmõõt, ~ 1 km
Toonekurg on püha lind. Teda ei tohi lasta ega tema pesa lõhkuda, sest siis juhtub tapjale või rüüstajale õnnetus.
The stork is a holy bird. It must not be shot and its nest must not be damaged, because an accident will happen to the killer or reiver.
Toonekured elumaja ligi lendavad, olla varssi noort sugu oodata.
When storks fly close to a dwelling house, a baby can be expected soon.
Ennemuiste oli ühel isal emaga kaks last. Üks oli tütar, see oli vanem, aga poeg oli noorem laps. Ühel päeval läksid isa emaga tööle, aga lapsed jäid koju. Isa emaga ütlesid vanemale lapsele: „Ära sa mine lapse juurest kuhugi küla peale teiste laste juurde mängima, mängi oma lapse juures!“
Ja ema pani poja õuele halja heina peale istuma ja andis pojale kuldse muna kätte. Hakkasid lapsed õue peal mängima. Isa emaga läksid tööle. Lapsed mängisid kui kaua mängisid, ja vanem laps läks ikkagi ära külla teiste laste juurde mängima. Jättiski oma vennakese üksinda õuele, kuldne muna käes.
Vahepeal lendasid kured ja viisid pojakese kõige kuldmunaga õuelt ära. Jooksis tüdrukuke koju ja vaatab: ei olegi enam vennakest õue peal. Vaatab, et kured lendavad ja tema vennakene on kurgede käes. Tüdruk hakkas kurgedele järgi jooksma, sinnapoole, kuhu kured lendasid.
Jooksis, jooksis, juhtus õunapuu vastu. „Kulla õunapuukene, juhata mulle, kummale poole kurekesed lendasid!“
„Jookse aga edasi!“
Tüdruk jälle jooksis, jooksis, juhtus vaher vastu. „Kulla vahtrakene, juhata, kummale poole kured lendasid!“
„Jookse aga edasi!“
Jälle hakkas tüdruk jooksma. Jookseb, jookseb ja juhtub oja vastu. Küsib oja käest: „Kulla ojakene, juhata mulle, kummale poole kurekesed lendasid!“
„Jookse aga edasi!“
Jälle jooksis tüdruk edasi ja sai ühe maja juurde. Vaatab: akna peal tema oma vennakene muudkui mängib kuldmunaga. Tüdruk vaatab: kes selles majas elab? Ei näinud muud kedagi kui ühte eidekest. Aga pojad olid ära läinud jällegi rändama. Lõi siis tüdruk akna katki, haaras akna pealt oma vennakese sülle ja hakkas kodu poole jooksma.
Sai ta kui kaua sai joosta ja lendasid kured ning hakkasid teda peksma. Tahtsid last käest ära võtta. Jõudis ojakese juurde ja hakkas paluma: „Kulla ojakene, peida mind ära! Kured tahavad mind päris ära tappa.“
Ojakene ütles: „Maitse mu kaldaid, siis peidan sind ära!“
Tüdruk maitses oja pervi ja ojakene peitis tüdruku ära oma kallaste sisse. Kured lendlevad, lendlevad oja kohal, aga tüdrukut lapsega ei näe kuskil. Ja lendasidki ära. Kured olid ära lennanud ning tüdruk tuli perve seest välja ja hakkas jälle kodu poole jooksma.
Jooksis, jooksis ja lendasid jälle kured ja hakkasid jälle tüdrukut peksma. Tuli vaher vastu. „Kulla vahtrakene, peida mind ära! Kured tahavad mind päris ära tappa.“
„Raputa mul lehed maha, siis ma peidan su ära!“
Tüdrukuke raputas siis vahtral lehekesed maha ja vaher peitiski ta ära oma suurte lehtede alla. Kured lendlevad, lendlevad vahtra kohal, aga tüdrukut lapsega ei näe kuskil. Ja lendasidki ära. Olid kured ära lennanud, tuli tüdruk lehtede seest välja ja pani kodu poole pakku.
Jooksis, jooksis ja lendasid jälle kured ja hakkasid tüdrukut peksma. Tuli õunapuu vastu. „Kulla õunapuuke, peida mind ära! Kured tapavad mu päris ära.“
„Kui raputad mu õunakesed maha, siis ma peidan su ära!“
Tüdruk raputas õunapuult õunakesed maha ja õunapuu peitis tüdruku õunte sisse ära. Kured lendlevad, lendlevad õunapuu kohal, aga kuskil ei näinud tüdrukut. Ja lendasid kured jälle ära. Kui kured olid ära lennanud, siis tuli tüdruk oma vennakesega õunte seest välja ja panid kodu poole pakku.
Lendasid jälle kured ja hakkasid tüdrukut peksma. Sai suure hädaga kurgede käest koju ja pani venna läbi akna tuppa, aga ise põgenes uksest tuppa. Kured lendasid, lendasid ümber maja ja läksid oma teed. Sealsamas tulid isa emaga koju ja tütar jutustas neile oma häda ära. Siis oli emal tütre üle hea meel ja andis talle peasuuruse kuldse muna kingituseks, et see poja kurgede käest ära päästis.
Mustõh oll´e ütel esäl imäga kats last. Üts oll´e tütär, tuu oll´e vanõmb, a poig oll´e noorõmb lats. Ütel pääväl lätsiq esä imäga tüühü, a latsõq jäieq kodo. Esä imäga ütliq vanõbalõ latsõlõ: „Ar sa mingu-i latsõ mant kohe külä sisse tõisi latsi mano mässämä, mässäq sa uma latsõ man!“
Ja imä pand poja moro pääle halja haina pääle istma ja and´ kulladsõ muna pojalõ kätte. Naksiq latsõq moro pääl mässämä. Esä imäga lätsiq tüühü. Latsõq mässiq ku kavva mässiq, ni vanõmb lats läts arki külä sisse tõisi latsi mano mässämä. Jätt´ki uma velekese ütsindä moro pääle, kullanõ muna käeh.
Tuuvaihtõ lintsiq kurõq ni veieq arki pojakõsõ moro päält kõõ kulladsõ munaga. Juusk´ tüdr´ökene kodo ni kaes: olõki-i inäb umma velekeist moro pääl. Kaes, ku kurõq lindasõq ja timä velekene kurgi käeh. Tüdr´ökene kuril takah juuskma, kualõ poolõ kurõq lindsiq.
Juusk´, juusk´, puttu uibos vasta.
„Kull´a uibokõnõ, juhadaq mullõ, kualõ poolõ kurõkõsõq lindsiq!“
„Joosõq edesi õnnõ!“
Tüdr´ökene jal juusk´, juusk´, puttu vaher vasta. „Kull´a vahtrõkõnõ, juhadaq, kualõ poolõ kurõq lindsiq!“
„Joosõq edesi õnnõ!“
Jal nakas tüdr´ökene juuskma. Juusk, juusk, ni putus oja vasta. Küsüs oja käest: „Kull´a ojakõnõ, juhadaq mullõ, kualõ poolõ kurõkõsõq lindsiq!“
„Joosõq edesi õnnõ!“ Jal juusk´ tüdr´ökene edesi, ni saie üte maja mano. Kaes: akna pääl uma velekene mässäs pääle kulladsõ munaga. Tüdr´ökene kaes: kes tah tarõh eläs? Näe-s muid ku üte paabakõist. A pojaq oll´eq lännüq arõ jal käuma. Leie sis tüdr´ökene akna hukka, haard´ uma velekese akna päält üskä ja nakas´ kodo poolõ juuskma.
Saie, ku kavva saie joostaq, ni lindsiq kurõq ja naksiq timmä pessmä. Tahtsõq last käest arõ võttaq. Saie ojakõsõ mano ni nakas´ pallõma: „Kull´a ojakõnõ, käkiq no minno arõ! Kurõq tahtvaq otsani minno arõ tappaq.“
Ojakõnõ ütel´: „Maidsaq mu pervi, sis käki sinno arõ!“
Tüdr´ökene maits´ oja pervi, ni ojakõnõ käkke arki tüdr´ökese ummi pervi sisse. Kurõq lindõlõsõq, lindõlõsõq oja kottal, a tüdr´ökeist näe-i kohki latsõga. Ni lindsiq arki. Kurõq oll´eq arõ linnanuq, ni tull´e tüdr´ökene pervi seest vällä ja nakas´ jal kodo poolõ juuskma.
Juusk´, juusk´, ni lindsiq jal kurõq ja naksiq pessmä jal tüdr´ökeist. Tull´e vaher vasta. „Kull´a vahtrõkõnõ, käkiq no minno arõ! Kurõq tahtvaq minno otsanist arõ tappa.“
„Rapudaq mul leheq maalõ, sis ma käki su arõ!“
Tüdr´ökene rap’t´ sis vahtral lehekeseq maalõ, ni vaher käkke arki ummi suuri lehti ala. Kurõq lindõlõsõq , lindõlõsõq vahtrõ kotsil, a tüdr´ökeist näe-i kostki latsõga. Ni lindasõq arki. Oll´eq kurõq linnanuq arõ, tull´e tüdr´ökene lehti seest vällä ja kodo poolõ pakku.
Juusk´, juusk´, niq lindsiq jal kurõq ja naksiq tüdr´ökeist pessmä. Tull´e uibos vasta. „Kull´a uibokõnõ, käkiq no minno arõ! Kurõ tapvaq mu otsanist arõ.“
„Raputat mu ubinakõsõq arõ maalõ, sis ma käki su arõ!“
Tüdr´ökene raput´ uibost ubinakõsõq maalõ, ni uibokõnõ käkke arki tüdr´ökese ubindõ sisse. Kurõq lindõlõsõq , lindõlõsõq uibo kottal, a kohki näe-s tüdrökeist. Ni lindsiq jal kurõq arõ. Kurõq oll´eq linnanuq arõ, ni tull´e tüdr´ökene uma velekesega ubindõ seest vällä ja naksiq kodo poolõ pakku.
Lindsiq jal kurõq ja naksiq tüdr´ökeist pessmä. Saie suurõ hädäga kurgi käest kodo, ni pand´ jo läbi akna uma vele arõ tarrõ, a esi pagõsi ussõst tarrõ. Kurõq lindõliq , lindõliq ümbre maja, ni lätsiq umma tiid. Tull´eq säälsamah esä ka imäga kodo, ni tütär selet´ näile uma hädä üles. Sis saie imäl hüä miil tütrest, ja and´ tälle uma pää suuru kulladsõ muna kingitüsest, õt arõ poja tõie kurgi käest.