Metsikud kanalised
Metsis, teder ja püüd ning nurmkana ja põldvutt on eesti metsikud kanalised. Mitmed neist on ilusad prisked linnud, ning seetõttu liigse küttimise tõttu ohustatud. Metsiste ja tetrede uhked pulmamängud on andnud eesti keelde väljendi tedremäng flirtimise kohta. Ettekujutus metsisest kui metshaldjast võib ulatuda ürgsesse minevikku. Eriti just uhkete ja silmapaistvate, ning ühtlasi oluliste jahilindude ümber, nagu näiteks metsis, kaldub kujunema lugusid ja uskumusi.
Teder on tuntud ka kui koidukana või koidukukk. Jahimehed varitsesid tetresid kevadise mängu ajal ning neid püüti paeltega ja peibutati kujudega. Tedremäng koosneb erinevatest poosidest ja häälitsustest, millel kõigil on oma tähendus. Vaiksel hommikul, soo lähedal kostub nende kudrutamine kilomeetrite kaugusele. Tedre kudrutamist nimetatakse ka ukerdamine, tudrutamine, kuterdamine, kõristamine ning sulistamine ja mulistamine. Tedre kudrutamine tähendas ilmamuutust, usuti, et hakkab sadama vihma või lund. Kui teder puu otsa lendas, siis pidi ilm sulale minema.
Mathilda Matjus, Taive Särg (Hiiemäe 2013). Translation: Maarja Villandi-Reiljan.
Kui tedred puu otsas ukerdavad, tulevad külmad ilmad, kui maa peal ukerdavad, tulevad soojad ilmad.
Ku tedreq puul ukõrdasõ, saavaq külmäq ilmaq, ku maa pääl ukõrdasõ, saavaq lämmaq.
Möllatsi metsa kohta. Mõisa metsavaht lähnud metsise mänguaeg õhto ämariku aeg metsist laskma. Ühe suure puu otsas olnud üks ilus suur metsis ja laulnud. Metsavaht paugutanud püssi metsise peale tühjaks, aga metsisekene lähnud jälle tõise puu otsa ja hakkanud jälle laulma. Kütt põmmutanud teda nii kaua kui juba rohi otsas olnud, siis võtnud ta karmanist leiva raasukesi ja pannud püssi sisse. Ja nii pea, kui ta selle paugu annud, olnud ka metsis kui tina tuhka kadunud! – Ja üks peenike naesterahva hääl üttelnud temale. "Mis olen ma sulle kurja teinud, et sa minu vigaseks lasksid? Ja et sa oled mind ilma süüta vigaseks lasknud, siis peab sinu linnusaak ka igavesti kaduma!" – Küti õnn olla ka igaveste kadunud. –
Kord olnud üks julge kroonumetsavaht, läinud öösel metsa mõtuse1 mängu vaatama. Teinud metsa tule maha ja võtnud uued pika säärega saapad jalast ära. Heitnud tule kõrvale magama.
Ja siis näinud, et oravad hüpanud tule ümber ja valge olnud väljas. Mees karanud pahameelega üles, et on hiljaks jäänud. Läinud saapaid võtma, mis tule äärde kuivama pani, aga näeb – saapad on tulle visatud ja sääreotsad sootumaks ära põlenud. Kiskunud need veel välja, hüpanud siis paljajalu metsa mõtuse mängu männi alla, aga korraga jääb mõtus vakka ja kottpime öö on jälle korraga käes. Metsavaht tapleb iseendaga, arvab, et on kõike unes näinud.
Heidab jälle tule ääre maha. Ja siis ilmub jälle tule juurde üks imeilus naisterahvas, kel taevakarva sinine kleit seljas, võtab riided üles, näitab metsavahile tagumikku. Metsavaht kargab vihaga üles, rabab, et tagumiku näitajat kinni võtta – see on aga äkitselt kadunud. Läks metsa, hüüdes: „Paras, paras, saabastest oled ilma ja veel mõtusest ka, ja nüüd oled ilusast naisterahvast ka ilma!“ Kütt vihastanud ja läinud paljajalu koju, ilusat naisterahvast kirudes ja ütelnud, et kurat olla teda, julget meest, kiusanud.
1 mõtus – metsis
Kord olnud üks julge kroonumetsa vaht, läinud öösel metsa mõttuse mängi. Teinud metsa tule maha ja võtnud uued pitka säärega saabad jalast ära. Heitnud tule kõrvale magame.
Ja näinud, et oravad hüpanud tule ümber ja valge olnud väljas. Mees karganud kurja meelega üles, et olla iljaks jäänud. Läinud saabaid võtma, mis tule ääre kuivama pani, aga näeb – saabad olla tulese visadud ja põlenud suutumaks ära sääre otsad. Kiskunud viil välja, hüpanud siis paljajalu metsa mõttuse mängi männa alla kargama, aga korraga jääb mõttus vakka ja kottpime üü on jälle korraga käes. Metsavaht tapleb isienesega, arvab, et unes näinud.
Heidab jälle tule ääre maha. Ja siis ilmub jälle tule juure üks imeilus nasterahvas, kel taevakarva sinine kleit selgas, võtab riided üles, näitab metsavahile perset. Metsavaht kargab vihaga üles, rabab persenäitajat kinni võtta – see oli kord äkitselt kadunud. Läinud metsa hüüdes: „Paras, paras, saabastest oled ilma ja veel mõttusest ka, ja nüüd oled ilusast nasterahvast ka ilma!“ Kütt vihastanud ja läinud paljajalu kodu ilust nasterahvast kirudes ja ütelnud, et kurat olla teda, julged meest, kiusanud.