Loomad
Hunt ulub oma poega Pühajärve kalda peal: auu, auu!
Pojad teevad vastu: kiu-kau, kiu-kau, kiu-kau!
Ellen Liiv: Kus see laps sul oli, kui sa niiviisi lugesid, süles või?
Bertha Ilver: Ükskõik, süles või ükskõik kus. Nagu vaigistuseks.
Susi unnas uma poiga Pühäjärve perve pääl: auu, auu!
Pojaq teevaq vasta: kiu-kau, kiu-kau, kiu-kau!
Ellen Liiv: Kus see laps sul oli, kui sa niiviisi lugesid, süles või?
Bertha Ilver: Ükskõik, süles või ükskõik kus. Nagu vaigistuseks.
Ta oli vaeslaps, ja sinna tuli kosilane. Tüdruk tahtis teda, aga ema, see tähendab võõrasema, siis muidugi pilkas teda ega tahtnud… Aga mees kuidagi varastas ta.
Ta hakkas selle mehega koos elama. Ja tal sündis ka laps, oli siis poisike või tütarlaps. Võõrasema läks oma tütrega sinna ristsetele. Ja võõrasema muutis ta kuidagi hundiks ja pani oma tütre sinna asemele. Ta põgenes ära, see hunt. Eks siis võõrasema ütleski et: „Näed, oli selline hulgus ja nõnda ta läkski…“ --- Lapseke jäi selle vanapagana [võõrasema] tütre kasvatada. Aga naine läks ära metsa.
Sel mehel oli võetud ka teenija, lapsehoidja. Aga lapseke oli väga püsimatu. Ta [vale ema] andis talle küll rinda mis ta andis, selline nagu see tema rind oligi. Aga laps ei püsinud rinna otsas. See hoidja võttis lapsekese sülle ja – ta teadis kõike, sai aru, et see pole õige ema – ja läks metsa äärde ja laulis seal:
Ja siis ta tuligi. Vanasti üteldi, tõrvanahk või hundinahk, mis tal seljas oli, selle viskas maha. Ja imetas lapse ära ja andis tagasi; võttis oma naha ja läks tagasi metsa.
Nõnda lapsekene teine päev jälle ei püsinud selle vanapagana rinna otsas. Kuidas ta saakski sellega leppida. Niisiis, lapsehoidja viis lapsekese jälle metsa äärde. Aga mees käis ka seal ja kuulis, et hoidja… või märkas, et hoidja läks lapsekesega sinna ja laulis nii:
Jah, [ema] andis siis lapse uuesti hoidja sülle. Ise tõmbas hundinaha selga, või soenaha, ja läks tagasi metsa. Hoidja läks lapsega koju.
Siis läks mees targa või nõia juurde. See õpetas: „Uuri järele, kuhu ta lapsega läheb, ja aja seal juba enne kivi kuumaks, uuri kuskohta ta täpselt selle naha viskab, ja aja seal kivi hästi, hästi kuumaks. Kui ta selle naha maha viskab ja nahk ära põleb ja ta tahab põgeneda, sa võta ta kinni ja ära lase enam lahti, ükspuha mis ta ka ei teeks, aga ära teda lahti lase. Aga lõpuks, kui ta moondab ennast kedervarreks, siis murra see katki, pane räti sisse ja vii voodisse, siis saad oma naise jälle tagasi.
Ja nii ta tegigi, ajas kivi kuumaks, lapsehoidja laulis seal – ja see tuli jälle. Viskas naha sinna kivi peale ja nahk läks põlema. Ta tahtis põgeneda, aga mees võttis ta kinni ega lasknud enam lahti. Ta moondas ennast kõigeks – mehel on küll hirm, aga lahti ka ei lase. Kõige lõpuks tegi ta end kedervarreks, mees murdis selle katki, pani räti sisse ja viis koju. Sellest sai uuesti naine.
Aga see vanapagana tütar, ma ei mäleta, mis temaga juhtus, kuidas ta surma sai. Kas toodi talle kive ja pandi nii, et ta sai surma. Ja mees hakkas jälle oma naisega elama.
Tä õks oll' vaenõlats', nii õt tuu kosilanõ tull' sinnäq sis. Tä tahtsõ-ks timmä, aga no imä, sis võõrasimä tuu sis muidogi pilgaś timmä ja taha-as, aga ta kuigi varast' vai...
Sis timä nakas' sääl elämä ja, tuu mehegaq. Ja sündügi sis täl lats' ka, kas tä oll' poiskõnõ vai tütärlats'. Võõrasimä sis läts' uma tütrega sinnä kaejatsilõ. Ja kuigi tä-sis moondi timä soest ja uma tütre sis sinnäq asõmalõ. Tä pagõsi arq jaq, tuu susi. Õks tä sis ütel'gi tälle vaest õt: „Näet tä hulgus oll' ja niiviiśi timä lätśki.“ - - - Latsõkõnõ jäi sis tuu vanapagana tütre kasvatadaq.
A timä sis lätś mõtsa ärq. A täl mehel oll' sis tiinjä ka oll', latsõhoitja võet. Aga tuu latsõkõnõ naka-as püsümä sukugiq. A tä [võõrasimä] and' küll rinda, mis timä and', määne timä ka sääl tal tuu rind määnegi oll'. A latsõkõnõ es püsüq. A tuu [latsõhoitja] võtt' latsõkõsõ üskä ja – õks tuu tiidse kõkkõ, tuu näkk' ärr et tä olõ-õi õigõ imä – ja läts' mõtsa viirde ja sääl sis laul'gi et:
Ja tä tull'gi sis sinnäq. Vanast üteldi tõrvanahk vai soenahk, mis täl sääl pääl oll', ja visas tuu maaha. Ja imet' latsõ ar ja and' latsõ tagasi ja; läts' võtt' uma naha ja läts' jälki mõtsa.
Niiviiśi latsõkõnõ tõõnõ päiv jälki püüsü-üiq tuu vanapagana rinnagaq. Kuiss tä tuuga püssü. Sis tuu latsõhoitja võtt' jälki vei tuu latsõkõsõ mõtsa viirde sinnäq. A miiss sis käve ka sääl, koh tä käve, ja tuu sis kuuld', õt latsõhoitja, vai näkk' ka, õt latsõhoitja läts' latsõkõsõga sinnäq ja laul' nii et:
Jah, and' sis jälki latsõ üskä ja. Ja ess' võtt' tuu hundinaha pääle vai soenaha ja, jälki läts' mõtsa. Ja tuu läts' ka latsõga kodo.
Ni miiss läts' sis targa mano vai nõia mano vai. Ja tuu sis opas', õt: „Tuu kaeq arq, õt koh tä latsõga lätt, vai inne tuud, sa ajaq kivi kuumast, kaeq tuu kotus õnnõ kohe timä tuu naha viskas, ja häste, häste kuumast tu kivi. Sis ku timä viskas tuu naha maaha ja nahk palas ärq ja timä taht ärq paedaq, a sa võtaq timä kinni, et sa vallalõ lasku-iq, ütskõik minkast timä teg'e, a sa vallalõ lasku-i timmä. A kõgõ viimäte, sis kui timä isk kistavarrõst, sis murdaq katski, panõq räti sisse ja vii sängü, sis saa jälki naanõ tagasi.“
Ja timä sis tekk' ka, ai tuu kivi kuumast ja tuu latsõhoitja sis laul' sääl ja, tuu tull' ka jälki. Visas' naha sinn’q kivi pääle ja nahk läts' palama. A tä tahtsõ arq paedaq, a miiss võtt' kinni ja es lasõq. Tä tekk' hinnäst kõõst, moondsõ, aga miiss ka peläs' küll tuud ka, vallalõ ka es lasõq. A kõgõ viimäte, sis tekk' kistavarrõst, [miiss] murras' katski ja pand' räti sisse, vei kodo. Ja sai naanõ jälkiq.
A vot sis tuu vanapagana tütärd, ma tuud mälehtä eiq, kuiss sis tuu, kuvva muudu timä surma sai. Kas võibolla jälki tälle tuudi kivve ja pand', nii et timä tuugaq sai surma. Ja [miiss] nakas' jälki uma naasõga elämä.
Elas eideke, tal oli kolm hane. Läks hanekarjust otsima. Talle tuli vastu jänes. Too ütles: „Tere, tere, külanaine, kuhu sa lähed?“ Tema ütles: „Ma lähen teise külla hanekarjust otsima.“ Jänes ütles: „Võta mind!“ Vanaemake ütles: „Kuidas sa laulad?“ Jänes hakkas laulma, tegi nii: „Huu, huhuhuu, huhuhuu“. Vanaemake ütles: „Ei saa ma sind võtta, sa hirmutad mu hanekesed ära.“
Siis tuli vanaemakesele vastu hunt. Hunt ütles: „Tere, tere, külanaine, kuhu sa lähed?“ Vanaema ütles. „Lähen sinna teise külla hanekarjust otsima.“ Hunt ütles: „Võta mind!“ Vanaemake küsis: „Kuidas sa laulad?“ Hunt ütles: „Ma laulan: „Au, au, au, au.“ Vanaemake ütles: „Võeh, sinust karjust ei saa, sa ehmatad mu hanekesed ära.“ No siis tuli vanaemakesele rebane vastu. Rebane ütles: „Tere, tere, külanaine, kuhu sa lähed?“ Vanaemake vastas: „Lähen teise külla hanekarjust otsima.“ – „Aga võta mind,“ ütles rebane. „Kuidas sa laulad?“ Rebane laulis:
Kireluu, kareluu,
kari sööb kaldal,
ise mängin mäe peal.
Vanaemake ütles: „Sinu küll võtan.“ Ja viiski rebase koju. Siis ajas vanaemake haned metsa ja pani rebase valvama. Rebane hakkas karja juures laulma:
Kireluu, kareluu,
kari sööb kaldal,
ise mängin mäe peal.
Pärast lisas kaks sõna juurde: „hane kõri lõmpsti“ ja krapsaski hane kinni ning sõi ära. Läks koju, kaks hanekest järel. Vanaemake ütles: „Pojake, kus üks hani on? Ainult kaks hanekest tulevad koju. Kus kolmas on?“ Rebane ütles: „Oi, vanaemake, jäi värava taha halja heinakese peale sööma.“ Siis võttis rebane luua ja hakkas tuba pühkima. Keset pühkimist tegi „hii!“. Eideke küsis: „Poeg, mis sul meelde tuli?“ Rebane ütles: „Mind kutsuti külla lapsi ristima. Vanaemake ütles: „Oota, pojake, ma küpsetan sulle karaski kaasa, kuidas sa paljaste kätega lähed.“ Vanaema küpsetaski karaski. Aga rebane läks pööningule. Vanaemal oli pööningul mett (mõni ütleb võid, mõni mett, mõni rasva). Ja seal ta sõi mett sooja karaskiga ning tuli pärast alla. Vanaemake küsis: „Pojake, mis lapsele nimeks sai?“ Rebane ütles, et Alang.
Siis aeti haned jälle metsa. Rebane sõi ka sel päeval ühe hane ära. Õhtul tuli rebane koju ainult ühe hanekesega. Vanaemake küsis: „Poeg, kus sul kaks hane on jäänud?“ Rebane ütles: „Teine jäi ka halja heinakese peale sööma.“ Siis ütles rebane vanaemale: „Mind kutsuti täna jälle külla lapsi ristima.“ Vanaema ütles: „Mine, no mine!“ Rebane läks ja sõi pool mett ära. Tuli pööningult alla. Vanaema küsis jälle: „Pojake, mis lapsele nimeks sai?“ – „Pooleng,“ ütles rebane vanaemale. Siis aeti too ainus hanekene jälle metsa. Õhtul tuleb rebane üksi koju. Vanaema küsis jälle: „Poeg, kuhu hanekesed on jäänud, et üksinda koju tuled?“ – „Kõik jätsin värava taha halja heinakese peale.“ Siis ütles: „Vanaema, ma lähen täna ka veel ristsetele.“ Vanaema ütles: „Mine, no mine siis täna ka, kui kutsuti.“
Rebane sõi ülejäänud mee ka ära, tuli pööningult alla1, ütles vanaemale: „Vanaema, ma olen haige.“ Vanaema ütles: „Ma kütan sauna. Käi saunas, siis hakkab parem.“ Siis küttis vanaema sauna, viis karjuse sauna, pani lavale ja ütles: „Pojakene, ma vihtlen ka sind.“ Vanaemake vihtles ja pesi ja vaatab, et ei tea, mis karjusel tagumikust välja tuleb. Ja vaatab, et hanesulg tuleb tagumikust välja. Vanaema sai aru, et karjus on haned ära söönud. Rebane sai ka aru, et vanaema teab, et ta on haned ära söönud. Rebane lipsti lavalt maha ja saunast välja, ise ütles: „Laku perset, laku perset, vanaemake! Mina sõin su meekese, sõin su hanekesed, sõin su karaskid.“ Ja läks metsa. Juttki otsas.
1 Mitmes jutuvariandis küsib vanaemake ka kolmanda lapse nime, see on "Lõpõng."
Elli paabakõnõ, timäl oll' kol hanikõist. Timä läts hani-kar'ust ots'ma. Tull' timäle jänes vasta. Tuu ütel': „Tereq, tereq, külänaane, kohes sa läät?“ A timäq ütel': „Ma lää tõistõ külla hanikar'ust ots'ma.“ Aq jänes ütel': „Võtaq minnu!“ Vanaimäkene ütel': „Kuis saq laulat?“ Jänes naas' laulmaq, tekk' nii: „Huu, huhuhuu, huhuhuuq.“ Vanaimäkene ütel': „Saa-i ma sinnoq võttaq, sa arq hirmotat mo hanikõsõq.“
Sis tull' susi vasta vanalõ imäkesele. Susi ütel' jalq: „Tereq, tereq, külänaane, kohes sa läät?“ Vanaimä ütel': „Lää taahha tõistõ küllä hanikar'ust ots'ma.“ Susi ütel': „Võtaq minnu!“ Vanaimäke küsse: „Kuis sa laulat?“ Susi ütel': „Ma laula: „Au, au, au, au.“ “Vanaimäke ütel': „Võih, saa-i sust kar'ust, sa arq hiidütät mu hanikõsõq.“ Noh, sis peräst tull' vanaimäkesele repän vasta. Repän ütel': „Tereq, tereq, külänaane, ko(he)s läät?“ A vanaimäke ütel', et: „Lää tah tõistõ küllä hanikar'ust ots'ma.“ – „A võtaq minnu,“ ütel' repän. „Kuis sa laulat?“ Repän laul':
Kireluu, kareluu,
kari süü kaldõh,
esi mängi mäe pääl.
Vanaimäke ütel': „Suq küll võta.“ Ja veigi rebäse kodo. Noh, sis vanaimäke ai haniq mõtsa ja pand' rebäse manu. Ja sis naas repän laulma kar'a man:
Kireluu, kareluu,
kari süü kaldõh,
esi mängi mäe pääl.
Peräst lisäs kats sõnna mano „hani lõõri lõmpsti“ ja krapsaski hani kinni ja sei arq. Läts kodo, kats hanikõist õnnõ. Nii vanaimäke ütel': „Pujakõnõ, kos sul üts hani? Kats hanikõst õnnõ tulõ kodo. Kos kolmas?“ A repän ütel': „Oo, vanaimäke, taha värehti taadõ jäi halja hainakõsõ pääle süümä.“ Sis repän võtt' luvva ja naas' tarrõ pühkmä. Kest tarõ pühkmist tei „hii!“. Paabakõnõ küske: „Poig, mis sul miilde tull'?“ Repän ütel': „Minno kutsti ilmusilõ-päivisilõ latsi ristmä.“ Vanaimäke ütel': „Oodaq, pujakõ, ma küdsä sul vadsakõsõ üteh võttaq, kuis sa pall'alt läät.“ Vanaimä küdsi ka vadsakõsõ. A repän läts tarõ pääle. Vanaimäkesel oll' tarõ pääl mett (muni ütles võid, muni mett, muni rasva). Ja sei sääl sis lämmä vadsaga mett ja tull' sis maaha peräst. Vanaimäkene küsse: „Pujakõnõ, mis latsõle nimi ka saie?“ Repän ütel', et Alõng.
Sis aeti jalq haniq mõtsa. Repän sei jalq üte hani ar tuul päiväl. Õdagu tull' repän kodo ni üte hanikõsõga jah. Vanaimäkene küsse: „Poig, kos sul kats hanni om jäänüq?“ Repän ütel': „Tõõnõ ka jäi hall'a hainakõsõ pääle süümä.“ Sis repän ütel' vanaimäle: „Minno jalq täämbä kutsuti ilmusilõpäivisilõ latsi ristmä.“ Vanaimä ütel': „Minq, no min(e)q!“ Repän läts ja sei no poolõni arq mett. Noh, tull' tagasi tarõ päält. Vanaimä jalq küsse: „Pujakõnõ, mis noq latsõl nimi ka sai?“ – „Poolõng,“ ütel' vanaimäle. Sis jalq aeti tuu üts hanikõnõ mõtsa. Õdagu tulõ repän ütsindä õnnõ kodo. Vanaimä jalq küsk: „Poig, kos sul noq hanikõsõq omq jäänüq, tult jalq ütsindä kodo.“ – „Kõik jäti taha värehti taadõ hall'a hainakõsõ pääle.“ Sis ütel': „Vanaimä, ma lää täämbä ka viil ristkätsile.“ Vanaimä ütel': „Minq, no minq sis täämbä kah, ku kutsuti.“
Repän sei perä mii ka arq, nii tull' tarõ päält maaha, ütel' vanaimäle: „Vanaimä, ma olõ haigõ.“ Vanaimä ütel': „Ma kütä sanna. Käüq sannah, sis saa par'ep.“ No vanaimä kütt' sanna, vei kar'usõ sanna, pand' labalõ ja ütel': „Ma, pujakõnõ, vihu ka sinno.“ Vanaimäkene viht' ja mõsk', ja kaes, et ei tiiäq, mis kar'usõl persest tulõ vällä. Ja kaes, et haniputsai tulõ persest vällä. Ja vanaimä näkk' arq, et kar'us om haniq ar söönüq. Ja repän ka sai arvo, et vanaimä tiid, et tä om haniq ar söönüq ja repän lipst labalt maaha ja sannast vällä. Esi ütel': „Lak(u)q perst, lak(u)q perst, vanaimäkene! Sei ma su miikese, sei ma su hanikõsõq, sei ma su vadsakõsõq.“ Ni läts mõtsa. Ni jutuski otsah.