Loomad
Nemad olid käinud ikka jäneseid küttimas. Vana kirst, selline naiste rõivakirst, seisis neil põllunuka juures. Üks ots oli eest ära ja sealt lasksidki neid loomi. Siis, ükskord laupäeva või neljapäeva õhtul, läinud peremees jälle varitsema, aga orasepõllul polnud ühtegi jänest. Mõelnud et: „Imelik küll, igakord on neid siin olnud, aga täna polegi. Kuradi lugu!“
Järsku keegi koputanud kirstu peale: kopp-kopp-kopp! Tema öelnud: „Mis te, litsid, nüüd siia kirstu juurde tulete!“ Ei midagi.
Koputanud keegi jälle teist korda. Mees mõelnud, et need on tüdrukud.
Koputatud kolmandat korda. Siis mees vaadanud, et mis seal õieti on. Suur must mees oli kirstu kõrval, tukk käes. Kadunud ära, kui vana Endrik lasta lubanud. Ja kohe olnud orases jäneseid täis kui pihu ja põrmu. Hakanud siis vaatama, milline neist kõige suurem on. Näinud – kõik olnud hoopis ilma peata vasikad!
Üks preili ilmunud välja kui hauast, pill käes. Tõmmanud ikka pilli trill ja trill!, see preili. Tema jälle ütelnud: „Ega tont pilli mängida ei oska! Proovib küll, aga lugu välja ei saa. Aga mina õige mängin sulle ühe viguri.“ Lasknud siis hõbekuuliga. Jäänud paljalt sinine suitsupahvakas järgi.
Nemä ollive käinu ikki jänessid lasmas. Vana kirst ollu, siane naste riide kirst põllu nuka man. Ots ollu iist ärä. Säält sis lasken neid luume. Sis üitskõrd lauba või nellabe õhta ollu. Peremiis lännu jälle valvame. Ei ole orassen üttegi jänest. Mõtelnu, et: "Imelik küll, egä kõrd neid siin ollu, – täämpe põlegi. Kuradi lugu!"
Järsku üits koputanu kirstu pääle: kopp-kopp-kopp! Temä ütelnu, et: "Mis te litsi nüüd siia kirstu manu tulede!" Ei kedägi.
Koputanu jälle üits tõist kõrda. Miis mõtelnu, et ni om tüdrigu.
Koputanu kolmat kõrda. Sis vaadanu, et mis sääl õge om. Suur must miis ollu kirstu kõrvas, tukk käen. Kadunu ärä, ku vana Endrik lasta lubanu. Ja kohe ollu oras jänessid täis ku pihu. Akanu sis vaatma, miuke si kige suuremb om. Nännu – kik olluq ilma päätä vasigu.
Üits preili tullu ku auast. Pill ollu käen. Tõmmanu pili ikki esi ku trill ja trill! sii preili. Tema jälle ütelnu, et: "Egä tont mängi ei mõsta! Akkab mudu, a lugu vällä ei saa. Aga mia õge mängi sul üte viguri." Lasken sis õbe kuulige. Jäänu palt´ sinist suitsu pahvakas järele.
Siili peetakse nutikaks ja targaks, samas on ta kaval. Märkas Setumaal perenaine, et munad kaovad. Hakkas siis laudas passima ja näeb, et läheneb siil ja hakkab mune sööma. Perenaine võttis korvi, veeretas pahareti sinna, sidus korvi ratta külge ja sõitis naaberküla algusse (5 km) ja poetas sinna aia äärde. Kolm päeva hiljem näeb mammi, et väravalt siseneb hoogsal sammul siil. Nüüd jätkus elu sedasi, et naine ootas kanade munemise ära, korja munad ja siilile jättis alati muna või kaks.
Valitud keelel puudub tõlge.