Loomad
Naine läks metsa seenele. Hunt tuli vastu ja võttis naise undrukut pidi kinni ning viis ta pesa manu. Teised pojad olid kõik rõõmsad ja mängisid, aga üks oli kurb. Temal oli luu kurgus, see takistas ta hingamist. Siis oli hunt vaadanud, et kas naine ise poega aitaks. Aga naine ei pistnud kätt, naine kartis seda. Hunt oli tõmmanud undrukut pidi naise maha. Siis tõstis poja talle käppadega sülle. Naine võttis hundipoja suu lahti ja sellel oli luu kurgus. Ta võttis luu välja ja pani poja pessa, aga siis, kui poeg hakkas pesas mängima, võttis hunt naise undrukut pidi kinni ja viis sinna tee peale, kust ta naise pesa juurde tõi. Teine päev oli naine jälle metsa tulnud. Hunt oli vastu tulnud ja tal oli suur hall lammas. Andis selle naisele.
A woman went mushroom-picking in the forest. A wolf came and took the woman by her skirt and hauled her off to his den. The wolf’s pups were mostly merry and playful, but one was sad. It had a bone stuck in his throat, blocking its breathing. The wolf looked to see whether the woman herself might help the pup. But the woman wasn’t about to stick her hand in the pup’s mouth; the woman was afraid of it. The wolf pulled the woman by her skirt. Then, it pulled her down. The woman pried open the wolf pup’s mouth and there was the bone stuck in its throat. She took the bone out and put the pup back in the den, and when the pup started playing there, the wolf took the woman by her skirt and led her to the path, from which it had brought the woman to its den. The next day, the woman went into the forest again. The wolf came to her and had a big, grey sheep. It gave it to the woman.
Ta oli vaeslaps, ja sinna tuli kosilane. Tüdruk tahtis teda, aga ema, see tähendab võõrasema, siis muidugi pilkas teda ega tahtnud… Aga mees kuidagi varastas ta.
Ta hakkas selle mehega koos elama. Ja tal sündis ka laps, oli siis poisike või tütarlaps. Võõrasema läks oma tütrega sinna ristsetele. Ja võõrasema muutis ta kuidagi hundiks ja pani oma tütre sinna asemele. Ta põgenes ära, see hunt. Eks siis võõrasema ütleski et: „Näed, oli selline hulgus ja nõnda ta läkski…“ --- Lapseke jäi selle vanapagana [võõrasema] tütre kasvatada. Aga naine läks ära metsa.
Sel mehel oli võetud ka teenija, lapsehoidja. Aga lapseke oli väga püsimatu. Ta [vale ema] andis talle küll rinda mis ta andis, selline nagu see tema rind oligi. Aga laps ei püsinud rinna otsas. See hoidja võttis lapsekese sülle ja – ta teadis kõike, sai aru, et see pole õige ema – ja läks metsa äärde ja laulis seal:
Ja siis ta tuligi. Vanasti üteldi, tõrvanahk või hundinahk, mis tal seljas oli, selle viskas maha. Ja imetas lapse ära ja andis tagasi; võttis oma naha ja läks tagasi metsa.
Nõnda lapsekene teine päev jälle ei püsinud selle vanapagana rinna otsas. Kuidas ta saakski sellega leppida. Niisiis, lapsehoidja viis lapsekese jälle metsa äärde. Aga mees käis ka seal ja kuulis, et hoidja… või märkas, et hoidja läks lapsekesega sinna ja laulis nii:
Jah, [ema] andis siis lapse uuesti hoidja sülle. Ise tõmbas hundinaha selga, või soenaha, ja läks tagasi metsa. Hoidja läks lapsega koju.
Siis läks mees targa või nõia juurde. See õpetas: „Uuri järele, kuhu ta lapsega läheb, ja aja seal juba enne kivi kuumaks, uuri kuskohta ta täpselt selle naha viskab, ja aja seal kivi hästi, hästi kuumaks. Kui ta selle naha maha viskab ja nahk ära põleb ja ta tahab põgeneda, sa võta ta kinni ja ära lase enam lahti, ükspuha mis ta ka ei teeks, aga ära teda lahti lase. Aga lõpuks, kui ta moondab ennast kedervarreks, siis murra see katki, pane räti sisse ja vii voodisse, siis saad oma naise jälle tagasi.
Ja nii ta tegigi, ajas kivi kuumaks, lapsehoidja laulis seal – ja see tuli jälle. Viskas naha sinna kivi peale ja nahk läks põlema. Ta tahtis põgeneda, aga mees võttis ta kinni ega lasknud enam lahti. Ta moondas ennast kõigeks – mehel on küll hirm, aga lahti ka ei lase. Kõige lõpuks tegi ta end kedervarreks, mees murdis selle katki, pani räti sisse ja viis koju. Sellest sai uuesti naine.
Aga see vanapagana tütar, ma ei mäleta, mis temaga juhtus, kuidas ta surma sai. Kas toodi talle kive ja pandi nii, et ta sai surma. Ja mees hakkas jälle oma naisega elama.
Tä õks oll' vaenõlats', nii õt tuu kosilanõ tull' sinnäq sis. Tä tahtsõ-ks timmä, aga no imä, sis võõrasimä tuu sis muidogi pilgaś timmä ja taha-as, aga ta kuigi varast' vai...
Sis timä nakas' sääl elämä ja, tuu mehegaq. Ja sündügi sis täl lats' ka, kas tä oll' poiskõnõ vai tütärlats'. Võõrasimä sis läts' uma tütrega sinnä kaejatsilõ. Ja kuigi tä-sis moondi timä soest ja uma tütre sis sinnäq asõmalõ. Tä pagõsi arq jaq, tuu susi. Õks tä sis ütel'gi tälle vaest õt: „Näet tä hulgus oll' ja niiviiśi timä lätśki.“ - - - Latsõkõnõ jäi sis tuu vanapagana tütre kasvatadaq.
A timä sis lätś mõtsa ärq. A täl mehel oll' sis tiinjä ka oll', latsõhoitja võet. Aga tuu latsõkõnõ naka-as püsümä sukugiq. A tä [võõrasimä] and' küll rinda, mis timä and', määne timä ka sääl tal tuu rind määnegi oll'. A latsõkõnõ es püsüq. A tuu [latsõhoitja] võtt' latsõkõsõ üskä ja – õks tuu tiidse kõkkõ, tuu näkk' ärr et tä olõ-õi õigõ imä – ja läts' mõtsa viirde ja sääl sis laul'gi et:
Ja tä tull'gi sis sinnäq. Vanast üteldi tõrvanahk vai soenahk, mis täl sääl pääl oll', ja visas tuu maaha. Ja imet' latsõ ar ja and' latsõ tagasi ja; läts' võtt' uma naha ja läts' jälki mõtsa.
Niiviiśi latsõkõnõ tõõnõ päiv jälki püüsü-üiq tuu vanapagana rinnagaq. Kuiss tä tuuga püssü. Sis tuu latsõhoitja võtt' jälki vei tuu latsõkõsõ mõtsa viirde sinnäq. A miiss sis käve ka sääl, koh tä käve, ja tuu sis kuuld', õt latsõhoitja, vai näkk' ka, õt latsõhoitja läts' latsõkõsõga sinnäq ja laul' nii et:
Jah, and' sis jälki latsõ üskä ja. Ja ess' võtt' tuu hundinaha pääle vai soenaha ja, jälki läts' mõtsa. Ja tuu läts' ka latsõga kodo.
Ni miiss läts' sis targa mano vai nõia mano vai. Ja tuu sis opas', õt: „Tuu kaeq arq, õt koh tä latsõga lätt, vai inne tuud, sa ajaq kivi kuumast, kaeq tuu kotus õnnõ kohe timä tuu naha viskas, ja häste, häste kuumast tu kivi. Sis ku timä viskas tuu naha maaha ja nahk palas ärq ja timä taht ärq paedaq, a sa võtaq timä kinni, et sa vallalõ lasku-iq, ütskõik minkast timä teg'e, a sa vallalõ lasku-i timmä. A kõgõ viimäte, sis kui timä isk kistavarrõst, sis murdaq katski, panõq räti sisse ja vii sängü, sis saa jälki naanõ tagasi.“
Ja timä sis tekk' ka, ai tuu kivi kuumast ja tuu latsõhoitja sis laul' sääl ja, tuu tull' ka jälki. Visas' naha sinn’q kivi pääle ja nahk läts' palama. A tä tahtsõ arq paedaq, a miiss võtt' kinni ja es lasõq. Tä tekk' hinnäst kõõst, moondsõ, aga miiss ka peläs' küll tuud ka, vallalõ ka es lasõq. A kõgõ viimäte, sis tekk' kistavarrõst, [miiss] murras' katski ja pand' räti sisse, vei kodo. Ja sai naanõ jälkiq.
A vot sis tuu vanapagana tütärd, ma tuud mälehtä eiq, kuiss sis tuu, kuvva muudu timä surma sai. Kas võibolla jälki tälle tuudi kivve ja pand', nii et timä tuugaq sai surma. Ja [miiss] nakas' jälki uma naasõga elämä.
Enne jõulu läks talumees metsast puid tooma. Oli sügav lumi. Hobune sumas lausa kõhust saadik lume sees. Jõudis metsa, raius mõned puud ja sõitis pooltühja reega kodu poole tagasi. Said natuke maad edasi, tundis mees, et keegi istub tema selja taga. Vaatab mees tagasi, näeb: vana mesikäpp karu istub ilusasti ree peal, selg mehe poole. Mees mõtles, et võtan kirve ja äigan korra, saan toreda tekinaha – aga ei ole end liigutanud, vaid sõitis vaiksel viisil edasi. Kui ta oli õueväravast sisse sõitmas, tõusis karu reelt ja läks oma teed. Hommikul välja minnes nägi mees, et tema ukse kõrval seisis mesipuu, mille ümber nägi palju karujälgi. Nii sai peremees aru, et see on karu toodud – tasuks hea sõidu eest.
A farmer went to fetch wood from the forest before Christmas. There was deep snow. His horse waded through it all the way up to its belly. He went into the forest, cut down a few trees, and started heading home with his sledge half-empty. After riding for a little while, the man sensed someone was sitting behind him. The man looks back and sees an old honey-paw bear is sitting nicely on the sledge, his back towards the man. The man reckoned: I’ll take my axe and strike once, then I’ll make a marvellous blanket from its hide – but he didn’t stir all the same, and he simply rode onward. When he was passing through the gate to his yard, the bear got off the sledge and went on its way. When the man went out in the morning, he saw a beehive standing next to his door with a lot of bear tracks around it. The man realised it had been brought by the bear – as payment for the good ride.
Elas eideke, tal oli kolm hane. Läks hanekarjust otsima. Talle tuli vastu jänes. Too ütles: „Tere, tere, külanaine, kuhu sa lähed?“ Tema ütles: „Ma lähen teise külla hanekarjust otsima.“ Jänes ütles: „Võta mind!“ Vanaemake ütles: „Kuidas sa laulad?“ Jänes hakkas laulma, tegi nii: „Huu, huhuhuu, huhuhuu“. Vanaemake ütles: „Ei saa ma sind võtta, sa hirmutad mu hanekesed ära.“
Siis tuli vanaemakesele vastu hunt. Hunt ütles: „Tere, tere, külanaine, kuhu sa lähed?“ Vanaema ütles. „Lähen sinna teise külla hanekarjust otsima.“ Hunt ütles: „Võta mind!“ Vanaemake küsis: „Kuidas sa laulad?“ Hunt ütles: „Ma laulan: „Au, au, au, au.“ Vanaemake ütles: „Võeh, sinust karjust ei saa, sa ehmatad mu hanekesed ära.“ No siis tuli vanaemakesele rebane vastu. Rebane ütles: „Tere, tere, külanaine, kuhu sa lähed?“ Vanaemake vastas: „Lähen teise külla hanekarjust otsima.“ – „Aga võta mind,“ ütles rebane. „Kuidas sa laulad?“ Rebane laulis:
Kireluu, kareluu,
kari sööb kaldal,
ise mängin mäe peal.
Vanaemake ütles: „Sinu küll võtan.“ Ja viiski rebase koju. Siis ajas vanaemake haned metsa ja pani rebase valvama. Rebane hakkas karja juures laulma:
Kireluu, kareluu,
kari sööb kaldal,
ise mängin mäe peal.
Pärast lisas kaks sõna juurde: „hane kõri lõmpsti“ ja krapsaski hane kinni ning sõi ära. Läks koju, kaks hanekest järel. Vanaemake ütles: „Pojake, kus üks hani on? Ainult kaks hanekest tulevad koju. Kus kolmas on?“ Rebane ütles: „Oi, vanaemake, jäi värava taha halja heinakese peale sööma.“ Siis võttis rebane luua ja hakkas tuba pühkima. Keset pühkimist tegi „hii!“. Eideke küsis: „Poeg, mis sul meelde tuli?“ Rebane ütles: „Mind kutsuti külla lapsi ristima. Vanaemake ütles: „Oota, pojake, ma küpsetan sulle karaski kaasa, kuidas sa paljaste kätega lähed.“ Vanaema küpsetaski karaski. Aga rebane läks pööningule. Vanaemal oli pööningul mett (mõni ütleb võid, mõni mett, mõni rasva). Ja seal ta sõi mett sooja karaskiga ning tuli pärast alla. Vanaemake küsis: „Pojake, mis lapsele nimeks sai?“ Rebane ütles, et Alang.
Siis aeti haned jälle metsa. Rebane sõi ka sel päeval ühe hane ära. Õhtul tuli rebane koju ainult ühe hanekesega. Vanaemake küsis: „Poeg, kus sul kaks hane on jäänud?“ Rebane ütles: „Teine jäi ka halja heinakese peale sööma.“ Siis ütles rebane vanaemale: „Mind kutsuti täna jälle külla lapsi ristima.“ Vanaema ütles: „Mine, no mine!“ Rebane läks ja sõi pool mett ära. Tuli pööningult alla. Vanaema küsis jälle: „Pojake, mis lapsele nimeks sai?“ – „Pooleng,“ ütles rebane vanaemale. Siis aeti too ainus hanekene jälle metsa. Õhtul tuleb rebane üksi koju. Vanaema küsis jälle: „Poeg, kuhu hanekesed on jäänud, et üksinda koju tuled?“ – „Kõik jätsin värava taha halja heinakese peale.“ Siis ütles: „Vanaema, ma lähen täna ka veel ristsetele.“ Vanaema ütles: „Mine, no mine siis täna ka, kui kutsuti.“
Rebane sõi ülejäänud mee ka ära, tuli pööningult alla1, ütles vanaemale: „Vanaema, ma olen haige.“ Vanaema ütles: „Ma kütan sauna. Käi saunas, siis hakkab parem.“ Siis küttis vanaema sauna, viis karjuse sauna, pani lavale ja ütles: „Pojakene, ma vihtlen ka sind.“ Vanaemake vihtles ja pesi ja vaatab, et ei tea, mis karjusel tagumikust välja tuleb. Ja vaatab, et hanesulg tuleb tagumikust välja. Vanaema sai aru, et karjus on haned ära söönud. Rebane sai ka aru, et vanaema teab, et ta on haned ära söönud. Rebane lipsti lavalt maha ja saunast välja, ise ütles: „Laku perset, laku perset, vanaemake! Mina sõin su meekese, sõin su hanekesed, sõin su karaskid.“ Ja läks metsa. Juttki otsas.
1 Mitmes jutuvariandis küsib vanaemake ka kolmanda lapse nime, see on "Lõpõng."
Elli paabakõnõ, timäl oll' kol hanikõist. Timä läts hani-kar'ust ots'ma. Tull' timäle jänes vasta. Tuu ütel': „Tereq, tereq, külänaane, kohes sa läät?“ A timäq ütel': „Ma lää tõistõ külla hanikar'ust ots'ma.“ Aq jänes ütel': „Võtaq minnu!“ Vanaimäkene ütel': „Kuis saq laulat?“ Jänes naas' laulmaq, tekk' nii: „Huu, huhuhuu, huhuhuuq.“ Vanaimäkene ütel': „Saa-i ma sinnoq võttaq, sa arq hirmotat mo hanikõsõq.“
Sis tull' susi vasta vanalõ imäkesele. Susi ütel' jalq: „Tereq, tereq, külänaane, kohes sa läät?“ Vanaimä ütel': „Lää taahha tõistõ küllä hanikar'ust ots'ma.“ Susi ütel': „Võtaq minnu!“ Vanaimäke küsse: „Kuis sa laulat?“ Susi ütel': „Ma laula: „Au, au, au, au.“ “Vanaimäke ütel': „Võih, saa-i sust kar'ust, sa arq hiidütät mu hanikõsõq.“ Noh, sis peräst tull' vanaimäkesele repän vasta. Repän ütel': „Tereq, tereq, külänaane, ko(he)s läät?“ A vanaimäke ütel', et: „Lää tah tõistõ küllä hanikar'ust ots'ma.“ – „A võtaq minnu,“ ütel' repän. „Kuis sa laulat?“ Repän laul':
Kireluu, kareluu,
kari süü kaldõh,
esi mängi mäe pääl.
Vanaimäke ütel': „Suq küll võta.“ Ja veigi rebäse kodo. Noh, sis vanaimäke ai haniq mõtsa ja pand' rebäse manu. Ja sis naas repän laulma kar'a man:
Kireluu, kareluu,
kari süü kaldõh,
esi mängi mäe pääl.
Peräst lisäs kats sõnna mano „hani lõõri lõmpsti“ ja krapsaski hani kinni ja sei arq. Läts kodo, kats hanikõist õnnõ. Nii vanaimäke ütel': „Pujakõnõ, kos sul üts hani? Kats hanikõst õnnõ tulõ kodo. Kos kolmas?“ A repän ütel': „Oo, vanaimäke, taha värehti taadõ jäi halja hainakõsõ pääle süümä.“ Sis repän võtt' luvva ja naas' tarrõ pühkmä. Kest tarõ pühkmist tei „hii!“. Paabakõnõ küske: „Poig, mis sul miilde tull'?“ Repän ütel': „Minno kutsti ilmusilõ-päivisilõ latsi ristmä.“ Vanaimäke ütel': „Oodaq, pujakõ, ma küdsä sul vadsakõsõ üteh võttaq, kuis sa pall'alt läät.“ Vanaimä küdsi ka vadsakõsõ. A repän läts tarõ pääle. Vanaimäkesel oll' tarõ pääl mett (muni ütles võid, muni mett, muni rasva). Ja sei sääl sis lämmä vadsaga mett ja tull' sis maaha peräst. Vanaimäkene küsse: „Pujakõnõ, mis latsõle nimi ka saie?“ Repän ütel', et Alõng.
Sis aeti jalq haniq mõtsa. Repän sei jalq üte hani ar tuul päiväl. Õdagu tull' repän kodo ni üte hanikõsõga jah. Vanaimäkene küsse: „Poig, kos sul kats hanni om jäänüq?“ Repän ütel': „Tõõnõ ka jäi hall'a hainakõsõ pääle süümä.“ Sis repän ütel' vanaimäle: „Minno jalq täämbä kutsuti ilmusilõpäivisilõ latsi ristmä.“ Vanaimä ütel': „Minq, no min(e)q!“ Repän läts ja sei no poolõni arq mett. Noh, tull' tagasi tarõ päält. Vanaimä jalq küsse: „Pujakõnõ, mis noq latsõl nimi ka sai?“ – „Poolõng,“ ütel' vanaimäle. Sis jalq aeti tuu üts hanikõnõ mõtsa. Õdagu tulõ repän ütsindä õnnõ kodo. Vanaimä jalq küsk: „Poig, kos sul noq hanikõsõq omq jäänüq, tult jalq ütsindä kodo.“ – „Kõik jäti taha värehti taadõ hall'a hainakõsõ pääle.“ Sis ütel': „Vanaimä, ma lää täämbä ka viil ristkätsile.“ Vanaimä ütel': „Minq, no minq sis täämbä kah, ku kutsuti.“
Repän sei perä mii ka arq, nii tull' tarõ päält maaha, ütel' vanaimäle: „Vanaimä, ma olõ haigõ.“ Vanaimä ütel': „Ma kütä sanna. Käüq sannah, sis saa par'ep.“ No vanaimä kütt' sanna, vei kar'usõ sanna, pand' labalõ ja ütel': „Ma, pujakõnõ, vihu ka sinno.“ Vanaimäkene viht' ja mõsk', ja kaes, et ei tiiäq, mis kar'usõl persest tulõ vällä. Ja kaes, et haniputsai tulõ persest vällä. Ja vanaimä näkk' arq, et kar'us om haniq ar söönüq. Ja repän ka sai arvo, et vanaimä tiid, et tä om haniq ar söönüq ja repän lipst labalt maaha ja sannast vällä. Esi ütel': „Lak(u)q perst, lak(u)q perst, vanaimäkene! Sei ma su miikese, sei ma su hanikõsõq, sei ma su vadsakõsõq.“ Ni läts mõtsa. Ni jutuski otsah.
Ennemuiste leidis rebane järve peal kalaaugu äärest, kust kalamehed parajaste ära olivad läinud, natukene kalariismeid ja hakkas neid sööma. Hunt juhtus ka sinna. Saba teisel rõngas, nagu ennemuiste ikka huntidel olnud. Ta hakkas rebasega rääkima:
„Sugulane, kust sa need kalad said?“
Rebane vastu: „Sabaga püüdsin august. Soovid sa ka neid saada, siis pista saba seie auku ja hoia teda mõni tund vee sees. Siis on tal niipalju kalu külles, et sul neid üsna välja tiruda1 saab.“
„Soo! Ma tahan neid küll saada. Pistan siis peale saba auku,“ ütles hunt ja tegi ka, kudas lubas.
Tüki aja pärast liigutas ta saba. See oli raske, sest kaunis paks jääkord oli juba augul peal. Ta tahtis saba juba välja tõmmata, aga rebane keelis ära ja ütles:
„Ei maksa veel nii ruttu! Oota kaks kord niipalju aega veel!“
Hunt ootas ka veel. Kui rebane juba paraja aja arvas olevat, ütles ta:
„Nüüd võib juba tõmmata! Selle aja kohta peaks ikka loomust ka olema!“
Hunt tõmbas ka, aga saba ei tulnud välja. Rebane naeris, et loomus olla väga suur ja tarvitada tublit tõmbamist. Hunt tõmbas uueste kõigest jõust, aga ei tulnud.
Rebane jälle: „Aus sugulane, kärista ruttu jälle kõigest jõust! Kui sa kaua aega puhkad, kogub ikka enam kalu saba külge ja sa ei saa ilmaski teda enam nende käest kätte, vaid pead ta seie paika jätma, kui ise kärvata ei taha. Jumalaga seekord! Mina sind aidata ei saa ja mul on pakiline aeg.“
Rebane läks nagu koer, naerdes kus see ja teine. Hunt, vaene mees, tirus kolmandal korral küll saba jää seest välja, aga see sai niiväärt2 vigaseks, et teda enam ei suutnud ülesse rõngasse tõmmata. Sellest ajast saadik on hundi saba sorgu.
1 tirida; 2 niivõrd
A long, long time ago, a fox found some fish remains on the lake by the fishing hole that a fisherman had just left and started eating them. A wolf also happened to come along. His tail was ringed like that of all wolves in old times. He started talking to the fox:
“Cousin, where did you get those fish?”
The fox replied: “I caught them from the hole with my tail. If you also want to catch them, stick your tail in the hole and keep it in the water for a few hours. Then there will be so many fish hooked onto it that you will have a hard time dragging them out.”
“I see! I do want to catch them. So, I will stick my tail into the hole,” said the wolf and did what he had promised.
After a while, he moved his tail. It was difficult because the hole was already covered with quite a thick layer of ice. He wanted to pull out his tail, but the fox stopped him and said: “Don’t do it that soon! Wait twice as long!”
So, the wolf waited some more. When the fox thought it had been long enough, he said:
“Now you can pull! Now there should be a good catch!”
The wolf pulled, but the tail did not come out. The fox laughed and said that the catch was very big and that the wolf should pull harder. The wolf pulled again as hard as he could, but the tail did not come out. The fox said again:
“Dear cousin, pull again fast with all your might! If you rest for a long time, more fish will hook on to the tail, and you will never be able to get your tail back from them; you will have to leave it there if you don’t want to croak. Goodspeed for now! I can’t help you, and I have urgent things to do.”
The fox took leave, laughing his head off. The wolf, the poor man, tried for the third time and managed to drag his tail out of the ice, but it was so damaged that he could no longer pull it into a ring. Since then, the wolf’s tail has been limp.
Ükskord hulkus rebane soega metsa pidi ja leidsid mullutselt tuleasemelt sitasitika maast. Rebane käskis soel toda maitsta, et kas on ka hea. Susi maitses kah ja kiitis, et krõbe on küll. Lubas rebasel ka süüa, aga rebane ütles, et ma jätan ta hea mehe poolest sulle. Susi sõi ka hüval meelel sitika ära.
Pärast seda hulkusid nad metsa pidi edasi ja jõudsid ühe heinasao manu. Seal oli heinaliste söök maas. Rebane ütles:
"Nüüd on minu kord maitsta."
Hakkas ka maitsema, aga sülgas esimese suutäie maha ja ütles:
"Oih, veli! Vaata paha mõru on! See ei kõlba kuhugi!"
Susi ütles: "Las ma ka maitsen raasukese."
Aga rebane keelas ära, et sellega, veli, ei maksa sul oma suudki ära solkida. Too om paha ja halv. Aga vaata, mul on ju nälg surmaks ja ma ikka söön hädaga sellesamagi ära. Ja rebane sõi üksinda kõik ära ja susi ei saanud ühtki lõuatäit lõpsatada.
Nii hulkusid nad siis jälle edasi ja jõudsid ühe rehe manu. Sinna olid ahted üles pandud. Rebane ütles:
"Veli, see vili oleks meil endile vaja maha peksta. Siis saaksime endile ka talvevara, nagu kogu rahval om."
Susi oli ka tollega rahul ja hakkasid tööle. Rebane läks üles parsile ja hakkas sealt viljavihke maha loopima. Ajas kogu rehe alla, aga ise jäi üles. Istus aga muudkui parre otsa peal ja kaes, kuidas susi all reht peksis, nii et tolmas.
Aga vaata, lõpuks väsis susi ka ära ja hõikas rebasele: "Tohho tigevaim! Kauas ma üksinda peksan! Mida imet sa seal parsil konutad, ei tule töö poolegi! Aga vaat ma ka enam ei jõua!"
Rebane parsil ei kõssagi, ütles ainult soele: "No vaata, kulla veli, ma hoian siin su elu. No näe, veli, ma ei või ennast siit paigast liigutadagi. Ma pean siin parre otsa kinni, muidu kukuks pars sulle pähe ja tapaks su ära koolnuks."
Susi kuulis toda, heitus kangesti ja ütles: "Olgu peale. Ole sa siis parsil ja pea part kinni, küll ma üksinda ka rehe ära peksan. Kui aga ellu jään."
Nii peksis susi rehe üksinda ära. Oli teine lige nagu vette kukkunud, tilkus lausa. Aga rebane muudkui kõhutas parre otsas. Pääle selle, kui vili sai kokku aetud, hõikas susi rebasele:
"Tule nüüd ära maha! Lase pääle pars vallale, rehi on ju koos, hakkame puhastama!"
Tuulasid siis kahekesi rehe ära, said kõik terad puhtaks. Hakkasid jagama. Rebane ütles:
"Veli, sa nägid ikka reht pekstes enam vaeva, kui ma part kinni pidades. Sa peaksid ikka suurema hunniku saama, aga mulle jäägu siis väiksem."
Susi oli sellega ka rahul, võttis enesele suure õle- ja aganahunniku, aga rebasele jättis väikese terahunniku.
Rebane küpsetas enesele terajahust leiva nagu sõira, aga soel ei püsinud õlgine leib kuidagi koos.
Ükskord küsis susi rebase käest: "Veli, mispärast sinu leib nii kõva on?"
Rebane seletas: "No kuidas veel õigem oleks, veli? Vaat sina nägid pekstes enam vaeva ja sinu leib on hea pehmekene süüa. Aga mina näen oma leiva man enam vaeva kui reht pekstes. Kuidagi ei jaksa leivasuutäit hammustada."
Ennevanasti elas hiir varblasega koos, teisi sõpru neil ei olnud. Käisid süüa otsimas, tõid koju ja jagasid kõik pooleks. Ükskord leidsid nad nisuteri ja hakkasid neid jagama. Varblane ütles: „Mis meile sellest vähesest saab, kui me pooleks jagame. Parem külvame nisu maha, siis sügisel saab kümne võrra rohkem, kui hästi kasvab.“ Hiir oli sellega rahul.
Hiir kündis maa ära ja varblane taga äestas. Külvasid nisu maha ja nisu kasvas suureks. Sügisel, kui nisu hakkas valmis saama, nokitses varblane viljapeade seest kõik terad ära, jättis iga viljapea sisse ainult ühe tera. Kui nisu sai valmis, siis lõikasid vilja ja panid hunnikusse. Hakkasid teri jagama ja hiir vaatab, et iga viljapea sees on kõigest üks tera, ning ütles varblasele: „Sa oled terad ära söönud!“
Varblane ütles: „Sa oled urgu kandnud! Ma ei oleks jõudnud nii palju ära süüa!“ Varblane võttis viimase nisutera ka endale.
Hiir ütles: „Hammusta pooleks!“
Varblane ütles: „Ei hammusta!“
Hiir ütles: „Kui ei hammusta, siis ma lähen kaeban kuningale.“
Varblane ütles: „Mine, ma ei keela!“ Ja mõlemad läksid oma teed.
Hiir läks kuningale karule kaebama, et varblane sõi kõik nisuterad ära. Varblane läks jälle oma kuninga kotka juurde ja seletas sellele asjalugu. Kotkas ütles: „Kui nad tulevad sinu käest küsima, siis ära anna!“
Karu ja hiir tulid varblase käest küsima: „Kas hammustad tera pooleks või mitte?“ Varblane ütles ikka: „Ei hammusta!“
Siis läks karul süda täis, ta läks kotka juurde ja ütles: „Kas sa ei saa varblast keelata! Ta sõi hiire eest kõik nisuterad ära!“
Kotkas ütles: „Ega ma juures ei seisnud, ei tea, kumb sõi!“ Karul sai süda täis, et kotkas talle vastu räägib, ja tõmbas küüntega kotkal kogu naha maha. Kotkas jäigi sinna, nagu oleks nülitud.
Üks mees oli jahil ning nägi, et kotkas istus kivi peal, ja tahtis teda ära tappa. Kotkas hakkas paluma: „Ära tapa mind! Mis sulle minust saab? Vii mind koju ja sööda mulle iga päev üks nuumhärg! Siis saan ma terveks ja aitan sind.“ Mees ei tapnud kotkast ja viis ta koju, andis iga päev nuumhärja. Söötis kotkale kõik nuumhärjad.
Siis ütles naine: „Vii ta metsa ja tapa ära! Sa söötsid talle kõik nuumhärjad, aga terveks ta ei saanud!“ Mees võttis kotka jalgu pidi selga ja viis metsa, tahtis ära tappa. Siis hakkab kotkas jälle paluma: „Ära tapa mind! Vii mind koju ja sööda mind üks nädal! Anna iga päev kasvõi üks hanigi! Siis ma saan terveks.“
Mees viis jälle kotka koju ja andis iga päev ühe nuumhane. Söötis talle kõik haned ära, kuid kotkas ei saanud terveks. Siis ütles naine: „Vii ta nüüd ometigi metsa ja tapa ära! Söötsid talle juba kõik härjad ja haned, aga terveks ta ikka ei saanud.“ Mees viis kotka jälle metsa ja tahtis ära tappa. Kotkas hakkas jälle meest paluma: „Ära tapa mind veel ära! Vii mind koju ja anna mulle iga päev kasvõi üks kanagi. Siis saan ma terveks.“ Mees mõtles: „Mul on palju kanu, viin ta veel sel korral koju. Saab mis saab!“
Viis koju ja andis iga päev ühe kana. Söötis talle kõik kanad ära, aga ikka ei saanud kotkas terveks. Siis ütles naine jälle: „Vii see kurivaim juba metsa ja tapa ta ära! Ta sõi kõik härjad, haned ja kanad ära.“ Mees viis kotka metsa ja ütles: „Nüüd küll ei jäta sind enam ellu!“ Kotkas ütles: „Kulla mehekene, jäta mind veel see kord elama! Vii mind koju ja anna kasvõi üks munagi päevas, vahest siiski paranen.“
Mehel läks meel haledaks ja viis kotka koju ja andis iga päev ühe muna. Naine küll pahandas kõvasti, aga mees ei teinud seda kuulmagi. Söötis kotkale kõik munad ära. Kotkas sai terveks, nahk oli jälle peal nagu ennegi.
Kotkas ütles mehele: „Istu mulle selga, ma viin sind maailma vaatama!“
Mees ütles: „Ma ei julge istuda, sa viskad mu maha või viid kuhugi väga kaugele ära, nii et ma ei oska ja ei jaksa tagasi tulla.“
Kotkas ütles: „Ära karda midagi, maha küll ei viska! Ja kui ma viin su kaugele, siis toon tagasi ka.“ Mees istus kotkale turja peale ja kotkas läks lendu.
Naine veel tagant tänitas: „Vaat kus on rumal, läheb oma kotkaga taevasse. Seda ta söötiski teda kogu aeg. Söötis talle kõik härjad ja haned, kanad ja munad ära, mulle ei jätnud midagi.“
Kotkas ütles: „Kulla naine, küll ta toob mitme võrra tagasi! Oota ja anna aega!“
Kotkas lendas mere kohal ja laskus alla. Mees hüüdis: „Ära mine alla, väga hirmus on!“ Kotkas ütles: „Mul oli siis niisama hirmus, kui sa mind metsa viisid.“
Kotkas lendas üle mere ja sealt veel edasi, kuni jõudis koju. Mõlemad läksid majja, seal elas kotkas oma perega. Kõigil oli hea meel, et kuningas tuli koju, ja küsisid: „Kus sa nii kaua olid? Me mõtlesime, et sa oled surnud.“ Kotkas ütles: „Muidu oleksin küll surnud, kui see mees ei oleks mu elu päästnud.“ Mehele anti süüa ja juua, mida ta aga soovis.
Siis andis kotkas mehele kuldmuna ja ütles: „See on õnnemuna, ma kingin selle sulle.“ See muna oli nartsu sisse mähitud ja kotkas ütles: „Ära sa enne vaata ega lahti võta, kui saad oma maa peale! Kui sa selle muna lahti võtad, siis tekib sinna ümber suur linn.“ Kotkas käskis mehel selga istuda ja hakkas tagasi tooma. Tõi mehe üle mere ja laskis ta maha, ütles: „Mine nüüd ise koju, ma lähen tagasi!“ Jättis mehega jumalaga ja lendas kodu poole.
Mees tuli ja hoidis muna kogu aeg peos ja mõtleb: „Peaks vaatama, milline see on. Vaat söötsin, söötsin kotkast, ta ei surnud ära. Sain isegi kuldse muna, aga peaks vaatama, võibolla ei olegi kuldne, võibolla on raudne või tinane.“
Mees võttis muna kätte, harutas nartsu seest lahti ja vaatas – kuldne muna, väga ilus, puha läigib. Tõstis pilgu üles ja vaatas: tema ümber on linn. Aga ta ei olnud veel oma maa peal. Ja siis tuli mehele korraga meelde, et kotkas ei lubanud enne vaadata kui oma maa peal, et kui vaatad, siis tekib ümber suur linn.
Mees mõtleb, et mis nüüd saab. Ja vaatab: kotkas lendab jälle tema juurde ja küsib: „Mida sa mõtled?“ Mees ütles: „Ma mõtlen sellest, mis nüüd saab – ma vaatasin muna ja tekkis suur linn. Aga see ei ole veel mu oma maa.“ Kotkas ütles: „Vot sa ei kuulanud seekord mu sõna, kuigi ma keelasin. Ma tulin sulle appi.“ Kotkas ütles: „Anna muna siia!“ Mees andis muna kotkale ja kotkas mähkis muna uuesti nartsu sisse. Korraga kadus linn ära ja kotkas andis muna jälle mehe kätte. Kotkas ütles: „Kui oma maa peale jõuad, siis võta lahti. Siis tekib suur linn ja sa saad kuningaks.“ Rahvas nägi, et oli linn ja kadus jällegi ära, et mis temp see oli.
Mees läks siis oma maa peale ja harutas muna lahti, tekkiski suur linn ja keset linna ilus loss ning tema oli ise seal sees naise ja lastega, uhked rõivad kõik seljas. Naine küsis: „Kuidas see tuli?“ Mees ütles: „Kotkas tegi nii selle eest, et me söötsime talle kõik härjad, haned, kanad ja munad.“ Mees võttis kuldse muna taskust välja ja näitas naisele: „Vaata, see tegi meile linna ja meid valitsejateks.“ Naine ütles: „Too siia, ma vaatan!“ Mees andis muna naise kätte ja linn kadus ära. Vaatavad, et on selles samas vanas tarekeses, kus varem elasid. Mees ütles: „Vaat, anna sulle vaadata! Anna mulle tagasi!“ Naine andis muna mehe kätte ja jälle tekkis samasugune linn. Mees vaatas, et seda muna ei või mujale panna ja kellelegi teisele anda, kui ainult enda käes hoida.
Mees hakkas naisega linnas elama, mees oli kuningas, naine proua. Seda muna hoidis mees kogu aeg taskus. Naine ei läbenud ja rääkis tuttavatele: „Mu mehel on selline muna.“ Ühel kuninga alamal oli kuninga peale süda täis ja ta tahtis seda muna ära varastada, aina otsis võimalust, kuidas saaks ära varastada. Ükskord läks kuningas järve äärde ja läks suplema. Too mees läks salaja, võttis taskust muna ära. Korraga kadus linn ära ja nad sattusid jälle sinnasamma majakesse elama, kus enne elasid. Siis sai mees aru, et keegi võttis muna ära. Sellepeale hakkas naine pahandama: „Miks sa ei hoidnud hoolsalt!“
Mees läks metsa, et raiuda üks ahjutäis puid. Läks teed mööda ja mõtles: „Ei tea, kus mu sõber kotkas ka on? Kui too tuleks appi ja ütleks, kuhu muna jäi.“ Korraga lendas kotkas talle ligi ja küsis: „Mis mure sul on?“ Mees seletas: „Läksin suplema ja keegi võttis mu muna ära ja nüüd elan jälle vaeselt oma väikeses tares.“ Kotkas ütles: „Ma tahan sind veel kord selle eest aidata, et sa mind aitasid ja kuulasid. Muna on ühe su alama käes, ta kandis su peale vihavaenu ja tema varastas selle ära. Ma annan sulle ühe kullast vitsakese, mine peksa teda sellega, siis ta annab sulle muna jälle tagasi.“ Mees võttis vitsakese ja läks peksis seda, kes tema muna oli ära võtnud. Siis see mees hakkas paluma: „Ära peksa enam!“ ja andis muna tagasi. Niipea kui võttis muna kätte, nii tekkis jälle suur linn, selline nagu ennegi oli.
Nüüd ei julgenud ta enam kuhugi suplema minna ega kuhugi muna jätta. Nad elasid linnas kuni surmani ja mees oli kuningaks. Kui kuningas ära suri, kadus linn ja kadus ka muna ära. Keegi ei tea, kuhu see jäi. Naine sattus jälle oma tarekesse elama selle eest, et ta käskis mehel kotka metsa viia ja ära tappa. Senikaua nägi ta head elu, kuni mees elas. Kotkas tahtis karule selle eest kätte maksta, et ta tõmbas tal naha seljast. Aga sellist aega ei tulnud kunagi. Sellest ajast saadik ei pidanud hiir enam varblasega sõprust.
Innevanast elli hiir varblasõga üteh, näil olõ-s muid sõpru. Käveq süvvä ots'mah, tõieq kodo, sis tuu jaieq kõõ poolõst. Ütevoori löüseq nimäq nisuterri ja naksiq noid jagama. Varblanõ ütel', õt: „Mis meele seost veitüst saaq, kuq miiq poolõst jaga. Parep külpkeq nisu maalõ, sis sügüse saa kümne võrra, ku hüä kasus.“ Hiir oll' ka tuuga rahu.
Hiir künd' maa arq ja varblanõ takah äest arq ka. Külbiq nisu pääle ja kasvi tuu nisu suurõst. Sügüse, ku nakas' nisu valmist minemä, tsagi varblanõ päie seest kõõq teräq ar, jätt' õga pää sisse üte terä. Saie nisu valmist, põimiq arq ja panniq unikuhe. Naksiq noid jagama niq hiir kaes, õt õga pää seeh omgi kõõst üts terä, ja ütel', õt: „Sa olt arq söönü!“
Varblanõ ütel', õt: „Sa olt arq kandnu uustõ! Ma joudnu-s ni pall'o arqki süvvä!“ Varblanõ võtt' perä nisuterä ka hindäle ar.
Hiir ütel', õt: „Haukaq poolõst!“
Varblanõ ütel', õt: „Õi hauka!“
Hiir ütel': „Ku õi haukaq, ma lää kaiba arq kunigalõ.“
Varblanõ ütel', õt: „Minq, ma õi keeläq ka!“ Ja mõlõba lätsiq umma tiid.
Hiir läts kunigalõ kahrulõ kaibama, õt varblanõ arq sei kõõq nisuteräq. Varblanõ läts' jal uma kuniga mano – kodasõ mano ja selet' toolõ, mis saa. Kodas ütel', õt: „Ku nimäq tulõvaq su käest küsümä, sa arq anguq!“
Tull'gi kahr hiirega varblasõ käest küsümä, õt: „Kas haukat poolõst vai õi hauka?“ Varblanõ õks ütel', õt: „Õi haukaq!“
Sis läts kahrul süä täüs ja läts kodasõ mano ja ütel': „Kas sa jovva-i keeltäq varblaist! Arq sei hiire käest kõõq nisuteräq!“
Kodas ütel', õt: „Õgas ma man saisa-s, kua sei!“ Kahrul tull' süä üles, õt kodas kõnõlas ka tälle vasta ja tõmmas' küüdsiga kodasõl kõõ naha maalõ. Jäigi kodas sinnä kui nilut.
Üts miis oll' jahi pääl ja näkk', õt kodas kivi pääl istõ, ja tahtsõ maalõ tappa. Kodas naas' pallõma, õt: „Tappu-i minno ar! Mis sullõ must saa? Viiq minno kodo ja ravitsaq mullõ õgapäivi nuumhärg ar! Sis saa ma tervest ja ma sinno avidaq.“ Miis õs tapa arq ja vei kodasõ kodo, and' õgapäivi nuumhärä. Ravits arq kodasõlõ kõõq nuumhäräq.
Sis ütel' naane, õt: „Viiq arq timä mõtsa ja tapaq arq! Sa ravitsit kõõq nuumhäräq, aq tervest ka saa-s!“ Miis võtt' kodasõ jalgu piteh sälgä ja vei mõtsa, tahtsõ arq tappa. Sis nakas' kodas jalq pallõma, õt: „Tappu-i minno arq! Viiq minno kodo ja ravitsaq minno üts nätäl! Annaq õgapäiv hots' üts hanigi! Sis saa ma tervest.“
Miis vei jalq kodasõ kodo ja and' õgapäivi üte nuumhani. Ravits' arq kõõq haniq ja saa-s timä tervest ka. Sis ütel' naane, õt: „Viiq no arq timä mõtsa ja tapaq ar. Arq ravitsit jo häräq niq haniq, aq tervest õks saa-s.“ Miis vei jalq kodasõ mõtsa ja tahtsõ arq tappa. Kodas naas' jalq miist pallõma, õt: „Tappu-i viil minno arq! Viiq minno kodo ja annaq mullõ õgapäivi hots' üts kanagi. Sis saa ma tervest.“ Miis mõtõl', õt: „Mul kannu pall'o, õt vii arq timä viil kodo. Saa mis saa!“
Vei kodo ja and' õgapäivi üte kana. Ravits' arq kõõq kanaq, õks saa-s tervest. Sis ütel' jalq naane, õt: „Viiq no ta pokan arq jo mõtsa ja tapaq arq ! Arq jo sei kõõq häräq, haniq ja kanaq.“ Miis vei mõtsa ja ütel', õt: „Ni joht jätä-i imp sinno ello!“ Kodas ütel', õt: „Kull'a mehekene, jätäq minno viil seo vuur arq elämä! Viiq minno kodo ja annaq hots' üts munagi õgapäivi, vaist siski sütü arq.“
Mehel läts halõhõst ja vei kodo ja and' õgapäivi üte muna. Naane külq väiga tõrõli, aq miis panõ-s tuud kuuldvastki. Ravits' arq kodasõlõ kõõq munaq. Sai kodas tervest, oll' jalq nahk pääl nigu innegi.
Kodas ütel' mehele, õt: „Noq istuq sis mullõ sälgä, ma vii sinno ilma kaema!“
Miis ütel', õt: „Tohi-i istuq, sa saadat mu maalõ vai viide kohe väiga kavvõndõhe arq, nigu mõista-i ja jovva-i tagasi tullaq.“
Kodas ütel', õt: „Arq peläku-i midägi, maalõ küll õi saada! Ja ku ma vii kavvõ arq, sis ma tuu tagasi ka arq.“ Miis istõ kodasõlõ tur'o pääle ja kodas läts lindu.
Naane vil takast tänt', õt: „Kaq om nii ull', arq lätt no uma kodasõga taivahe. Tuud timä ravits'ki kõõ. Arq ravits' no kõõq häräq ja haniq, kanaq ja munaq, mullõ jätä-s midägi.“
Kodas ütel', õt: „Kull'a naane, küll timä tuu tagasi mitmõ võrra! Oodaq ja annaq aigu!“
Kodas linnas' mere kotsil ja lask' maalõ. Miis tänt', õt: „Lasku-i maalõ, väiga jälle om!“ Kodas ütel', õt: „Mul oll' jalq sis niq jälle, ku sa minno mõtsa veie.“
Kodas linnas' arq üle mere ja säält viil edesi, kooniq saie kodo. Lätsiq mõlõbaq tarrõ, sääl elli kodas uma perrega. Kõigil sai hüä miil, õt kunigas tull' kodo ja küsse: „Koh sa nii kavva olliq? Miiq mõtli, õt sul om jo surm.“ Kodas ütel', õt: „Muido olnu küll surm, ku seo miis pästnü-s arq mu ello.“ Mehele anniq süvväq ja juvvaq, mia arvas.
Sis and' kodas mehele kuldmuna ja ütel': „Seo om õnnõmuna, seo kingi ma sullõ.“ Tuu muna oll' närdsu sisse mähit ja kodas ütel', õt: „Arq sa inne kaegu-i, võtku-i vallalõ, ku saat uma krundi pääle! Ku sa seo muna vallalõ võtat, sis saa suur liin ümbretsõõri.“ Kodas käsk' istu sälgä ja nakas' tagasi tuuma. Tõi arq üle mere ja lask' maalõ, ütel', õt: „Minq noq esi kodo, ma lää arq tagasi!“ Jätt' mehe jumalaga ja linnas' kodo poolõ.
Miis tull' ja pidi munna kõõ peoh ja mõtlõs, õt: „Vaja olõsi kaiaq, määnes tää om ka. Vot söödi, sis söödi kodast, õks lõpõ-s. Hots' kullanõ munagi sai, aq vaja kaia, moos'q olõki-i kullanõ, moos'q om ravvanõ vai tinanõ.“
Võtt' ka muna kätte, päst närdsu seest vällä ja kai – kullanõ muna, ulli illos, kõik välke. Nõst' nõna üles ja kai: ümbretsõõri kõik liin. Aq tuu olõ-s uma krunt viil. Ni sis halgahti kõrraga miilde, õt kodas käse-s inne kaiaq, ku uma krundi pääl, õt ku kaet, sis saa suur liin ümbretsõõri.
Miis märgis, õt mis noq saa. Ja kaes: kodas lindas jalq tälle mano ja ütles, õt: „Mis sa mõtlõt?“ Miis ütel', õt: „Ma mõtlõ selle, õt mis noq saa – ma kai munna ja sai suur liin. Aq seo olõ-i viil uma krunt.“ Kodas ütel', õt: „Vot sa kullõ-s seo voori mu sõnna, kõõ keelsi. Sis ma tulli sullõ appi.“ Kodas ütel', õt: „Annaq tuu muna siiä!“ Miis and' muna kodasõlõ ja kodas mähke vahtsõst tuu muna närdsu sisse. Ni kattõ kõrraga liin arq ja and' muna jalq mehele. Kodas ütel': „Kuq uma krundi pääle läät, sis võtaq vallalõ. Sis saa suur liin ja sa saat kunigast.“ Rahvas näkk', õt oll' no liin ni kattõ q, mis timp taa oll'.
Miis läts' sis uma krundi pääle ja päst' muna vallalõ, saie ka suur liin ja keset liina illos loss ja timä oll' esi sääl seeh ja naane latsiga, hüäq rõivaq kõik säläh. Naane ütel', õt: „Kuis seo nii sai?“ Miis ütel', õt: „Taa kodas tekk' nii, selle miiq tälle söödi arq kõõq häräq, haniq, kanaq ja munaq.“ Miis võtt' kulladsõ muna karmanist vällä ja näüdäs naaselõ, õt: „Kad'aq, seo tekk' meele liina ja miiq kunigast.“ Naane ütel', õt: „Tuuq siiä, ma kae!“ Miis and' muna naase kätte ja kattõ liin arqki. Kaesõq, tuuh samah vanah tarõkõsõh ommaq, koh elliq. Miis ütel', õt: „Vot annaq sullõ kaiaq, annaq arq mullõ tagasi!“ Naane and' muna mehe kätte ja saie jalq liin säänesama. Sis kaiq, õt seod munna või-i muialõ pandaq ja kellegi muilõ andaq, ku hindä käeh pitäq.
Nakas' tuu miis naasega liinah elämä ja miis oll' kunigas, naane provva. Tuud munna hoit' miis kõõ karmanih. Naane õs kärsiki ja kõnõli arq tutvilõ, õt: „Mu mehel om sääne muna.“ Ütel' kuniga alamal oll' süä täüs kuniga pääle ja timä tahtsõ tuud munna arq varastaq, kõõ kai, kuis saasi arq varastaq. Ütevoori läts kunigas järve mano ja läts tsuklõma. Tuu läts salahuisi, võtt' arki karmanist muna. Kõrraga kattõ liin arq ja sai jalki tuuhu samma majakõistõ tagasi elämä, koh inne elli. Sis sai miis arvu, õt keski võtt' arq muna. Selle naane naas' tõrõlõma, õt: „Mis sa hoia-s höste käeh!“
Miis läts mõtsa, õt vaja minnäq rakoq üts ah'otäüs puid. Läts tiid piteh ja mõtõl', õt: „Tiiä-i, koh tuu mu sõbõr kodas ka om? Kuq tuu tulõsi appi ja ütlesi, koes tuu muna jäi.“ Kõrraga linnas' kodas tälle mano ja ütel', õt: „Mis sul hädä om?“ Miis selet', õt: „Lätsi tsuklõma ja keski võtt' arq mu muna ja noq elä jal umah väikoh tarõh puudusõ seeh.“ Kodas ütel', õt: „Ma taha sinno viil av'taq, selle, õt sa ka minno avidiq ja kulssiq. Su muna om üte su alamba käeh, timäl oll' su pääle edimitä süä ja timä varast' arq. Ma anna sullõ üte kulladsõ vitsakõsõ ja sa minq timmä pessä seoga, sis timä and sullõ muna jal arq.“ Miis võtt' vitsakõsõ ja läts pess' tuud, kes timä muna oll' arq võtnuq. Sis miis naas' pallõma, õt: „Pesku-i inäp!“ ja and' muna arq. Ku võtt' õnnõ muna kätte niq sai jalq suur liin, nigu innegi oll'.
Noq inäp tohi-s timä kohegi minnäq tsuklõma ja kohegi munna pandaq. Nimäq elliq kooni surmani liinah ja oll' miis kunigah. Kuq kunigas arq kuuli, kattõ liin arq niq muna ka kattõ arq. Kiaki tiiä-i, koes jäi. Naane sai jalq umma tarõkõistõ elämä, selle õt timä käsk' kõõ mehel kodast arq viiäq mõtsa ja arq tappaq. Seeniq sai täl ka hüvvä ello nätäq, kooniq miis elli. Kodas tahtsõ kõõ kahrulõ kätte massa, milles timä kaksas' arq naha säläst. Aq johtu-s kunagi säänest aigu. Tuustsaani õs nakaq inäp hiir varblasõga sõprust pidämä.