Loomad
Ta oli vaeslaps, ja sinna tuli kosilane. Tüdruk tahtis teda, aga ema, see tähendab võõrasema, siis muidugi pilkas teda ega tahtnud… Aga mees kuidagi varastas ta.
Ta hakkas selle mehega koos elama. Ja tal sündis ka laps, oli siis poisike või tütarlaps. Võõrasema läks oma tütrega sinna ristsetele. Ja võõrasema muutis ta kuidagi hundiks ja pani oma tütre sinna asemele. Ta põgenes ära, see hunt. Eks siis võõrasema ütleski et: „Näed, oli selline hulgus ja nõnda ta läkski…“ --- Lapseke jäi selle vanapagana [võõrasema] tütre kasvatada. Aga naine läks ära metsa.
Sel mehel oli võetud ka teenija, lapsehoidja. Aga lapseke oli väga püsimatu. Ta [vale ema] andis talle küll rinda mis ta andis, selline nagu see tema rind oligi. Aga laps ei püsinud rinna otsas. See hoidja võttis lapsekese sülle ja – ta teadis kõike, sai aru, et see pole õige ema – ja läks metsa äärde ja laulis seal:
Ja siis ta tuligi. Vanasti üteldi, tõrvanahk või hundinahk, mis tal seljas oli, selle viskas maha. Ja imetas lapse ära ja andis tagasi; võttis oma naha ja läks tagasi metsa.
Nõnda lapsekene teine päev jälle ei püsinud selle vanapagana rinna otsas. Kuidas ta saakski sellega leppida. Niisiis, lapsehoidja viis lapsekese jälle metsa äärde. Aga mees käis ka seal ja kuulis, et hoidja… või märkas, et hoidja läks lapsekesega sinna ja laulis nii:
Jah, [ema] andis siis lapse uuesti hoidja sülle. Ise tõmbas hundinaha selga, või soenaha, ja läks tagasi metsa. Hoidja läks lapsega koju.
Siis läks mees targa või nõia juurde. See õpetas: „Uuri järele, kuhu ta lapsega läheb, ja aja seal juba enne kivi kuumaks, uuri kuskohta ta täpselt selle naha viskab, ja aja seal kivi hästi, hästi kuumaks. Kui ta selle naha maha viskab ja nahk ära põleb ja ta tahab põgeneda, sa võta ta kinni ja ära lase enam lahti, ükspuha mis ta ka ei teeks, aga ära teda lahti lase. Aga lõpuks, kui ta moondab ennast kedervarreks, siis murra see katki, pane räti sisse ja vii voodisse, siis saad oma naise jälle tagasi.
Ja nii ta tegigi, ajas kivi kuumaks, lapsehoidja laulis seal – ja see tuli jälle. Viskas naha sinna kivi peale ja nahk läks põlema. Ta tahtis põgeneda, aga mees võttis ta kinni ega lasknud enam lahti. Ta moondas ennast kõigeks – mehel on küll hirm, aga lahti ka ei lase. Kõige lõpuks tegi ta end kedervarreks, mees murdis selle katki, pani räti sisse ja viis koju. Sellest sai uuesti naine.
Aga see vanapagana tütar, ma ei mäleta, mis temaga juhtus, kuidas ta surma sai. Kas toodi talle kive ja pandi nii, et ta sai surma. Ja mees hakkas jälle oma naisega elama.
Tä õks oll' vaenõlats', nii õt tuu kosilanõ tull' sinnäq sis. Tä tahtsõ-ks timmä, aga no imä, sis võõrasimä tuu sis muidogi pilgaś timmä ja taha-as, aga ta kuigi varast' vai...
Sis timä nakas' sääl elämä ja, tuu mehegaq. Ja sündügi sis täl lats' ka, kas tä oll' poiskõnõ vai tütärlats'. Võõrasimä sis läts' uma tütrega sinnä kaejatsilõ. Ja kuigi tä-sis moondi timä soest ja uma tütre sis sinnäq asõmalõ. Tä pagõsi arq jaq, tuu susi. Õks tä sis ütel'gi tälle vaest õt: „Näet tä hulgus oll' ja niiviiśi timä lätśki.“ - - - Latsõkõnõ jäi sis tuu vanapagana tütre kasvatadaq.
A timä sis lätś mõtsa ärq. A täl mehel oll' sis tiinjä ka oll', latsõhoitja võet. Aga tuu latsõkõnõ naka-as püsümä sukugiq. A tä [võõrasimä] and' küll rinda, mis timä and', määne timä ka sääl tal tuu rind määnegi oll'. A latsõkõnõ es püsüq. A tuu [latsõhoitja] võtt' latsõkõsõ üskä ja – õks tuu tiidse kõkkõ, tuu näkk' ärr et tä olõ-õi õigõ imä – ja läts' mõtsa viirde ja sääl sis laul'gi et:
Ja tä tull'gi sis sinnäq. Vanast üteldi tõrvanahk vai soenahk, mis täl sääl pääl oll', ja visas tuu maaha. Ja imet' latsõ ar ja and' latsõ tagasi ja; läts' võtt' uma naha ja läts' jälki mõtsa.
Niiviiśi latsõkõnõ tõõnõ päiv jälki püüsü-üiq tuu vanapagana rinnagaq. Kuiss tä tuuga püssü. Sis tuu latsõhoitja võtt' jälki vei tuu latsõkõsõ mõtsa viirde sinnäq. A miiss sis käve ka sääl, koh tä käve, ja tuu sis kuuld', õt latsõhoitja, vai näkk' ka, õt latsõhoitja läts' latsõkõsõga sinnäq ja laul' nii et:
Jah, and' sis jälki latsõ üskä ja. Ja ess' võtt' tuu hundinaha pääle vai soenaha ja, jälki läts' mõtsa. Ja tuu läts' ka latsõga kodo.
Ni miiss läts' sis targa mano vai nõia mano vai. Ja tuu sis opas', õt: „Tuu kaeq arq, õt koh tä latsõga lätt, vai inne tuud, sa ajaq kivi kuumast, kaeq tuu kotus õnnõ kohe timä tuu naha viskas, ja häste, häste kuumast tu kivi. Sis ku timä viskas tuu naha maaha ja nahk palas ärq ja timä taht ärq paedaq, a sa võtaq timä kinni, et sa vallalõ lasku-iq, ütskõik minkast timä teg'e, a sa vallalõ lasku-i timmä. A kõgõ viimäte, sis kui timä isk kistavarrõst, sis murdaq katski, panõq räti sisse ja vii sängü, sis saa jälki naanõ tagasi.“
Ja timä sis tekk' ka, ai tuu kivi kuumast ja tuu latsõhoitja sis laul' sääl ja, tuu tull' ka jälki. Visas' naha sinn’q kivi pääle ja nahk läts' palama. A tä tahtsõ arq paedaq, a miiss võtt' kinni ja es lasõq. Tä tekk' hinnäst kõõst, moondsõ, aga miiss ka peläs' küll tuud ka, vallalõ ka es lasõq. A kõgõ viimäte, sis tekk' kistavarrõst, [miiss] murras' katski ja pand' räti sisse, vei kodo. Ja sai naanõ jälkiq.
A vot sis tuu vanapagana tütärd, ma tuud mälehtä eiq, kuiss sis tuu, kuvva muudu timä surma sai. Kas võibolla jälki tälle tuudi kivve ja pand', nii et timä tuugaq sai surma. Ja [miiss] nakas' jälki uma naasõga elämä.