Päike, kuu ja tähed
Tõusin üles hommikul,
vara enne valget.
Mis oli töö mul esimene?
Suur näo-pesemine,
lai pea-sugemine,
käbe jala-kängimine.
Tegin tee tiigi poole,
jätsin jäljed järve poole.
Tõin juua Jutikule,
kandsin vett Karesele.
Mis ma leidsin sinna minnes,
mis [leidsin] koju tulles?
Nägin hobu surevat,
linalaka langevat.
Jooksin juurde vaatama –
katkusin jõhvi, katkusin teise,
viisin koju ema kätte.
"Emakene, hellakene,
oh mu kandja, linnukene,
koo sa suured suurätid,
loo laiad laudlinad.
Otsa koo kuutähed,
peale koo päevatähed,
veerde vala vasklõnga,
keskele loo loogakirja.
Siis tuleb Kuu mulle kosja,
Agu kihlaviina andma."
"Tere, ilus ilmatütar,
taeva all sa tark laps,
kas sust saab Päikse naine,
Päikse poja pruudikene?" –
"Päiksel on ju palju vaeva –
hommikul tõusmine,
õhtul looja minemine."
"Tere, ilus ilmatütar,
taeva all sa tark laps,
kas sust saab Kuu naine,
Kuu poja pruudikene?“ –
"Ei must saa küll Kuu naist,
Kuu poja pruudikest.
Kuul on ju palju vaeva –
korra kaob, teise kasvab,
kolmanda puudub koguni.“
"Tere, ilus ilmatütar,
taeva all sa tark laps,
kas sust saab Tähe naine,
Tähe poja pruudikene?“ –
"Tähele mul vaja minna,
Tähe poja naiseks saada.
Tähel on head hobused,
Tähel kaunid kaerasööjad.
Lakk neil pilvedele lehvib,
pea neil tantsib taevastesse,
huuled teevad kangapoole,
kabjad koovad kangast.“
Põlva khk. Sõba. A plaid.
Tulli üles hummogulla;
varra inne valgõ'õta.
Miä oll' tüü mul edimäne?
Suu oll' suuri mõskõmine,
pää oll' lagja sugimine,
jala käpe kängimine.
Ai ma tii tiigi poolõ,
ai ma jäleq järve poolõ.
Tõi ma juvvaq Jutikõlõ,
kanni vett ma Kar'essele.
Miä löuse minnenäni,
kua ma kodo tullõnani?
Näi ma huu koolõvat,
linalaka lamõvat.
Kargsi mano kaemahe,
kaksi jõhe, kaksi katsi.
Vei ma kodo imä kätte.
"Imäkene, helläkene,
kandijani, linnukõnõ,
kuaq sa suurõq suurätiq,
lasõq sa lajaq lavvarätiq.
Otsa kuaq kuutäheq,
pääle kuaq päävatäheq,
viirde valaq vaskelanga,
keskehe iks loogakirja.
Sõs tulõ Kuu jo kosjovallõ,
Ago viina andõmahe."
"Tere, illos ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi.
Kas sust saasõ Pääva naista,
Pääva poja pruudikõista?" –
"Pääval om jo pall'o vaiva –
hummogulla tõsõmine,
õdagulla minemine."
"Tere, illos ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi;
kas sust saasõ Kuu naista,
Kuu poja pruudikõista?“ –
"Ei must saaq joht Kuu naista,
Kuu poja pruudikõista.
Kuul om jo pall'o vaiva –
kõrra kaos, tõsõ kasus,
kolmanda om kogoni ilma.“
"Tere, illos ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi,
kas sust saasõ Tähe naista,
Tähe poja pruudikõista?“ –
"Tähele mul vaja minnäq,
Tähe poja naas'õs saiaq
Tähel ommaq hääq hobõsõq,
tähel kauniq kaarasüüjäq.
Liht näil pilvile libises,
pää neil tands'e taivissille,
huulõq hoiõ teieväq,
kabjaq kangast koiõvaq."
Viere, viere, pääväkene,
viere nüüd looja vettä müedä,
lasõ kasõlatvu kaudu!
Ei olõ aega pääväl veerdä:
pääv soeb sulastõ päidä,
kammib karjalastõ päidä,
arib päidä armõtumil,
laamib1 neiu lakkasida.
Suga kukkus käest merese,
arja külmä allikassõ,
laamilauda laenõtõssõ,
kammi suurõ kalda'esse.
Päe läks Pietri palvõ'elle:
“Pieter, sa pühä mehe poega,
Andrus, sa amõtmehe poega,
mine tuõ mu suga merestä,
arja külmä allikasta,
laamilauda laenõtõsta,
kammi suurõ kalda'estä!”
Pieter ei võtnud palvõ'eidä,
Andrus äidä sõnumida.
Päe läks ise illukesi,
müedä tiedä till'ukene,
müedä vettä väikene,
müedä kallast kaunikene,
müedä muad madalukene,
tõi oma sua merestä,
arja külmä allikasta,
laamilaua laenõtõsta.
1 kammib
Roll along, roll dear Sun,
Roll now by the creator's waters,
Sink down by way of the birch tree crowns!
The Sun has no time to roll along:
the Sun is combing the heads of the serfs,
combing the heads of the herder children,
brushing the heads of the wretched,
smoothing the tresses of the maidens.
The comb fell from the [sun's] hand into the sea,
the brush into the cold spring,
the rake into the waves,
the comb onto a vast coast.
The Sun went to beg St. Peter:
“Peter, you son of a holy man,
Andrew, you son of an artisan,
go get my comb out of the sea,
the brush from the cold spring,
the rake from the waves,
the comb from the vast coast!”
St. Peter did not listen to this prayer,
St. Andrew did not heed these good words.
The Sun went little by little,
the tiny one along the path,
the small one along the water,
the pretty one along the coast,
the setting one along the land.
The Sun brought it's comb from the sea,
the brush from the cold spring,
the rake from the waves.