Puud, põõsad
Setokeelse laulu laevapuu otsimisest on üleskirjutaja või laulik loovalt mugandanud põhjaeesti laulust, millele osutavad seto keeles võõrad sõnad, nagu kirn, killakuurm, luusima, ning laul on tuntud Põhja-Eestis. Tõlkijale võisid eeskujuks olla selleks ajaks juba trükis ilmunud regilaulud, mille seas on mitu siinse lauluga sarnast, kuid mitte kattuvat varianti (ERl 1926, lk 150–152). Kindlasti pole see esimene kord, kus mõni lauljatest sobitas naabrite laulu kohalikku pärimusse, kuid siinset mugandust ei paista lauljad olevat omaks võtnud. Siiski on tulemuseks ilus poeetiline tekst, mida võib lugeda setokeelse kirjakultuuri hulka.
The writer or singer, who submitted the song text to the Folklore Archives, has creatively adapted a Northern Estonian song about the search for a ship's tree into Seto language. It is likely that the examples used were Estonian folk songs that had already been published in print by that time, (such as in ERl 1926, p. 150–152). While it is not uncommon to adapt songs from neighboring regions into local traditions, this particular song does not appear to have become popular with Seto singers, who have not incorporated it into their oral tradition. Nevertheless, the resulting poetic text is beautiful and can be considered a valuable part of the literary culture of the Seto language.
Tulin üles hommikul,
vara enne valget,
läksin metsa luusima,
luusima, hulkuma,
laevapuid otsima.
Mille juurde juhtusin?
Kase juurde juhtusin.
Hakkasin kaselt küsima:
„Tere, kask, uhke mees,
uhke valgevatimees!
Kas sust saab ka laevalaudu,
laevalaudu, purjepuid,
ankrule aluspakku?“
Kask mõistis, kohe kostis,
targasti mulle ta kõneles:
„Ei must saa küll laevalaudu,
laevalaudu, purjepuid,
ankrule aluspakku.
Minust tehakse rattapuid1 -
vankriteks1, regedeks
viina-aami veeretajaks,
killakoorma kiigutajaks.“
Läksin metsa luusima,
luusima, hulkuma,
laevapuid otsima.
Sain kuldsesse kuusemetsa.
Hakkasin kuuselt küsima:
„Tere, kuusk, kõrge mees,
kõrge mees, pikk poiss!
Kas saab sinust laevalaudu,
laevalaudu, purjepuid,
ankrule aluspakku?“
„Mind on loodud roikaks,
roikaks ja teibaks,
orasevälja hoidjaks,
viljavälja vahtijaks,
kaeravälja kaitsjaks.“
Läksin metsa luusima,
luusima, hulkuma,
laevapuid otsima.
Sain tarka tammemetsa.
Hakkasin tammelt küsima:
„Tere, tamm, madal mees,
madal mees, jäme mees!
Kas saab sinust laevalaudu,
laevalaudu, purjepuid,
ankrule aluspakku?“
Tamm mõistis, vastu kostis,
targasti mulle ta kõneles:
„Ei must saa neid laevalaudu,
laevalaudu, purjepuid;
ei saa merel sõitjat,
keset merd keerutajat,
linna ligi libisejat,
kalli kauba kandjat.
Minust tehakse tõrsi,
raiutakse rattakodaraid,
pannakse reejalaseid,
tehakse kalleid kapikesi,
kenasid kirstukesi,
tüvest tehakse tündreid,
ladvast lapsehällikesi,
keskpaigast kiriku,
pinnast piimapütte,
koorest koorekirne,
otsast õllepütikesi.“
Siis ma kurvalt koju tulin,
tulin, virves2, vihasena,
läksin, armas, õunaaeda,
lõbusasse kirsiaeda,
Ujun õunapuu juurde,
veeren kirsipuu juurde:
„Kuule, usin, õunapuukene,
lõbus kirsipuukene!
Kas sust saab neid laevapuid,
laevapuid, purjepuid?“
Õunapuu okstest kõneles:
„Jah, must saab neid laevapuid,
laevalaudu, purjepuid.“
1 Originaali ratas võib siin tähendada nii vankrit kui ratast.
2 võrse
Tulli üles hummogulla,
varra inne valgõta,
lätsi mõtsa luusimahe,
luusimahe, hulkimahe,
laivapuida otsimahe.
Mia vasta putunõssa?
Kõivu vasta putunõssa.
Naksi kõolt küsümähe:
"Tere, kõivo, uhkõ meessi,
uhkõ valgõ vati meessi!
Kas sust saa ka laivalaudu,
laivalaudu, purjepuida,
ankurillõ alospakku?"
Kõivo mõistis, kohe kostis,
targast mullõ tä kõnõli:
"Ei must saa joht laivalaudu,
laivalaudu, purjepuida,
ankurillõ alospakku.
Minost tetäs rattapuida,
ratastõsta, regedesta
viinahaami veeretajaks,
killakuurma kiigutajaks."
Lätsi mõtsa luusimahe,
luusimahe, hulkimahe,
laivapuida otsimahe.
Saie kulla kuusõmõtsa.
Naksi kuusõlt küsümähe:
"Tere, kuusi, korgõ meessi,
korgõ meessi, pikki poissi!
Kas saa sinost laivalaudu,
laivalaudu, purjepuida,
ankurillõ alospakku?"
"Minno om luudu roika’aksi,
roika’aksi, saiba’aksi,
orasvälä hoidijaksi,
vilävälä vahtijaksi,
kaaravälä kaitsijaksi."
Lätsi mõtsa luusimahe,
luusimahe, hulkimahe,
laivapuida otsimahe.
Saie tarka tammõmõtsa.
Naksi tammõlt küsümähe:
"Tere, tammi, matal meessi,
matal meessi, jämme meessi!
Kas saa sinost laivalaudu,
laivalaudu, purjepuida,
ankurillõ alospakku?"
Tammi mõistsõ, vasta kosti,
targastõ mullõ ta kõnõli:
„Ei must saa noid laivalaudu,
laivalaudu, purjepuida;
ei saa merel sõitijata,
keset merda keerdijätä,
ligi liina laskijata,
kalli kauba kandijata.
Minost tetäs tõrdita,
raotas rattakõdarita,
pandas rii jalasita,
tetäs kallit kaabakõisi,
kinäkeisi kirstukõisi,
tüvest tetäs tünderita,
ladvast latsõhällükeisi,
kespaigast kerikuta,
pinnast piimäpütüsitä,
koorõst koorõkirnusida,
otsast ollõpütükeisi."
Sis ma kurvah kodo tulli,
tulli virve vihamehe,
lätsi armas uiboaida,
veeselähe vislapuuaida.
Oidu mano uibolõ,
veere mano vislapuulõ:
"Kuulõ, ussin uibokõnõ,
veesel vislapuukõnõ!
Kas sust saa noid laivapuida,
laivapuida, purjepuida?"
Uibos ossõsta kõnõli:
"Jah, must saa noid laivapuida,
laivalaudu, purjepuida."