Lihavõtted ja kevade saabumine
Kevade arengulugu – nii inimeste tegemisi kui maa tärkamist – peegeldavad suve alguseni kõrvuti kulgevad kuu- ja päikesekalendri pühad. Päikesekalendris on kevadel tähtsaim suvise tööaasta algus jüripäev 23. aprillil. Ilmselt veel ristiusueelsest ajast pärinevad kevadtööde algusi märkivad künnipäev, külvipäev ja karjalaskepäev aprillis.
Suurim kevadine püha ja aasta üks pöördepunkte on lihavõtted (kevadpühad, munapühad, ülestõusmispühad), mis on ühtlasi kuukalendri telg – mitmete tähtpäevade aega arvestatakse, lugedes nädalaid enne või pärast lihavõttepühi.
Igapäevaseid töid oli praktiline arvestada nädalate kaupa, mille näideteks on muistsed külvinädalad ja ristipäevad. Külvinädalaid loeti tagasi jaanipäevast, alustades 13. või 10. nädalaga. Viljakasvu perioodile jäävad risti(nelja)päevad – lihavõtte- ja suvistepühade vahel asuv kuukalendri pühade tsükkel. Viimane neist neljapäevadest, suur ristipäev ehk maa hingamise päev, langeb kokku kristliku taevaminemispühaga 40. päeval pärast lihavõtteid.
Eesti rahvakalendri kevadpühades on näha mitmesuguse pärimuse – idamaise kuukalendri, slaavi rahvaste ajaarvamises keskse jüripäeva, kristliku traditsiooni ja kohalike põllupidamise tähtpäevade jälgi. Need eri jooned on aegade vältel omavahel kokku põimunud kordumatuks pärimuskangaks.
Taive Särg
Kui jüripäeva hommiku hobuseraua suuruseltki taevas punetab, siis ikka saab tatraid, aga kui mitte puna näha ei ole, ei siis maksa tatraid teha.
If the sky is red in size of horseshoe in the morning of Saint George's Day, you will have buckwheat, but if no redness can be seen, you should not sow buckwheat.