Mustad linnud: vareslased
Ronk
Ronka on peetud targaks linnuks, kuid üheaegselt on ronk ka kõige halvaendelisem ja kardetum lind, kes on usutud nõiast pärinevat. Tema varasem nimetus on kaaren, mille vasteid leidub ka kaugemates sugulaskeeltes. Ronk on tuntud ka kui korp, kronk, valgelind ja harvemini ka mustlind. Selliseid eufemistlike ümbernimetusi nagu valgelind kasutati kardetud lindude nimetamisel. Usuti, et linnud kuulevad ja mõistavad inimkõnet ning oma nime kuuldes peidavad end jahimeeste eest või tulevad inimestele muul viisil kahju tooma. Ronka on seostatud teispoolsusega ning seetõttu nimetatud surmalinnuks ja õnnetuselinnuks. Ronga lendamine üle elumaja ja häälitsemine tõi majarahvale riidu, haigust, surma ja surmasõnumeid. Ülelend karjamaalt tõi loomahukku, õnnetust ja hundi karjatulekut. Koeri arvati ronga suust pudenenud raipeluu või lihatüki söömisest hulluks minevat.
Mathilda Matjus (Hiiemäe 2016).
Ronga pesas on kivi. Kui selle kivi kätte saad, siis ei hakka keegi inimese viha ega vitsad su peale ja selle kiviga saab nõiduda.
There is a rock in the raven's nest. If you get hold of this stone, no one's anger or curses can harm you, and you can cast spells with this stone.
Kaarnas kui läheb üle su pea või maja, siis midagit kuulutust toob.
A raven, if it passes over your head or house, it brings an announcement.
Kui ronk karjudes üle eluhoone lendab, peab selle maja inimestele õnnetust tulema, aga et õnnetust ära hoida, selle tarvis karjuvad inimesed alt: “Siit saad soola, mujalt muud!”
Valitud keelel puudub tõlge.
Vares
Sarnaselt rongaga on vares folklooris ohtlik ja võimukas lind. Regilaulule omases mõttekorduses on ta sageli ronga paralleeliks - toob halbu sõnumeid, talle saadetakse haigus. Eesti kaks vareseliiki, hallvares ja künnivares, elavad siin aastaringselt. Sõna vares on muistne uurali tüvi ja sarnane paljudes sugulaskeeltes, nt ersa vars´ej, kamassi bare. Varese kohta on kasutatud pehmendavaid eufemisme vagalind, vana hall. Poeetilise sünonüümina on vares halvustav - vareseks nimetatakse näiteks orvu või kahtlase päritoluga lapse isa; noor neiu soovitab vanal kosilasel pigem vares võtta; pulmalaulikud sõimavad vastast vareseks. Varesel ei ole muidugi ilus lauluhääl ja lisaks, laulutraditsioonis on kombeks vastase laulusuud laita tema halva söögi tõttu.
Vares on ka tühise ja väärtusetu linnu kujundiks ja teda sobitatakse kokku allitereeruvate sõnadega vana, vaene. Näiteks eakas laulik kurdab, et erinevalt oma nooruseast ei jaksa ta enam isegi üle vana varese hüpata. Eri lindudest kõnelevates lauludes sõltub varese roll sobivast algriimist: töötamisel võtab vares vatsku välja, hiire pulma sõidab vaskse vankriga. 20. sajandi algul sai vares tuntuks populaarses naljatavas ringmängulaulus "Vares, vaga linnukene".
Taive Särg (Saarlo 1996).
Kui vares vaagub ja nokk seal juures elumaja ukse poole pöördud, saadakse halbu sõnumeid.
When a crow caws and its beak is turned toward the door of the dwelling house, bad messages will arrive.