Pinnavormid, kivid, liiv

Eesti
Kivid on ühekorraga loodud

Läksime korra Naissaare mehega. Ma ütlesin: „Vaata, missugused suured kivid.“ Naissaare mees ütles: „See on loodud asi.“ – Näe uskus nagu kärbes kirikus, et kirik on järsku loodud asi. – Maailm on küll järsku loodud.

Stones are created all at once

Once we went to the island of Naissaare with my husband. I said: “Look, how big stones there are.” A man from Naissaare said: "This is a created thing." – Look, like a fly he believed that the church was created all at once. – The world is created all at once though.

Jüri Kruusel 70 a. Madise khk, Leetse k < Kullamaa khk. Koguja Paul Ariste 1929. ERA II 10, 407 (4). Inglise tõlge: Taive Särg.

Vanapaganad käsikiri
Jutt Matthias Johann Eiseni käsikirjas.
Vanapaganad viskavad teineteisele kive

Muiste olnud kaks Vanapaganat, üks Puka mägedel, teine ei tea missugusel Otepää mäel. Hakanud ajaviiteks teineteisega mängima, nimelt kiva kätte viskama. Teine pidanud visatud kivi ikka kinni püüdma, nagu meie päevil palli kinni püütakse. Sellest viskamisest tekkinud palju kiva. Pärast on osa neid kiva maa sisse vajunud.

English
Ogres throw stones to each other

In the old days there were two Ogres. One of them was on the Puka hills and the other on one of the hills of Otepää. They started playing, throwing stones for fun to each other for fun. One threw, and the other one had to catch the stone thrown into the air, as a ball is caught nowadays. Many stones were gathered from this throwing and later some of them sank into the earth. 

M. Munner. Rõngu khk ja k. Koguja Matthias Johann Eisen. E II 1 (2). Inglise tõlge: Maarja Villandi-Reiljan.

Kivi Loiguräbas
The Loiguräba stone, together with the fern bush.

 

Eesti
Loiguräba kivi peal kadunud

Minu kodukohast umbes ühe kilomeetri kaugusel on suur ja tihe padrik hulga väikeste loikudega nn. Loiguräba. See nimetus on tulnud sellest, et temas on hulk väikesi loike. 
    Veel huvitavam on see, et selles Loiguräbas asub suur imeline kivi. ---
    Kord läinud naine oma väikese lapsega metsa seenele. Ta käinud terve valla metsad läbi, aga kuskilt pole seeni leidnud. 
    Mõtelnud, et: "Kui läheksin õige Loiguräppa, vast sealt ehk leian."
    Tehtud! Lähvad siis Loiguräppa. Jõuavad sinna ja näevad äkki suurt halli udukogu hõljumas kivi kohal. – Kivi juures oli üks sõnajalapõõsas. – Sõnajalapõõsast roomanud välja uss ja ütelnud naisele, et mis naine ja laps siit tahavad, ja roomanud siis (tagasi) ise kivi külgepidi üles ja kadunud udusse.
    Ei tea, mis see küll võis tähendada! Saanud paar minutit mööda, kui põõsast karanud välja kolm mehikest ja küsinud naiselt ja lapselt: „Mis te siit tahate saada?“
    Naine ühes lapsega „plaganud“ kivi juurest kus seda ja teist! Jooksnud, jooksnud tükk maad, viimaks jõudnud sinnasamasse kivi juurde, kus ennegi hõljunud hall udukogu kivi kohal üleval. Jälle naine mõtelnud, mis „põrgut“ see ometigi tähendab. Seisnud siis tükk aega kivi juures. Tahtnud parajasti minema minna, kui põõsa alt karanud välja suur must mees, püss seljas ja viinud siis naise ühes lapsega kivi otsa halli udukokku. 
    Pärast seda kadunud kõik udu kivi kohalt, aga naist-last ei leitud kusagilt. 
    Kivi aga seisab tänapäevani ühes sõnajalapõõsaga.

Tartu
Loiguräba kivi pääl kadunu

Minu kodukohast umbes 1 kilumeetri kaugusel on suur ja tihe padristik, hulk väikeste lõikega nn. „loiguräba“. See nimetus on tulnud sellest, et temän on hulka väikesi loike. 
    Veel huvitavam on see, et selles „loiguräbas“ asub suur imeline kivi. ---
    Kord lännu naine oma väikese latsega mõtsa siini otsma. Ta käinud terve valla mõtsad läbi, aga koskilt pole ta siini leidnu. 
    Mõtelnud, et: "Kui läheksin õige „loiguräppa“, vast säält ehk levvä."
    Tettu! Lähvä sis „loiguräppa“. Jõvvava sinnä ja näevä äkke suurt halli udukogu hõljumas kivi kohal. – Kivi juures olli üits sõnajalapõõsas. – Sõnajalapõõsast roomanu vällä uss ja ütelnu naisele, et mis naine ja laps siit tahava saia, ja roomanu sis (tagasi) ise kivi külgepidi üles ja kadunud udusse.
    Ei tea, mis ta küll võis tähendada! Saanud paar minutit mööda, kui põõsast karanuva vällä kolm mehikest ja küsinuva naiselt ja ta latselt: „Mis te tahate siit saada?“
    Naine üten latsega „plaganud“ kivi juurest kus seda ja tõist! Joosnuva, joosnuva tükk maad, viimäte jõudnuva sinna samma kivi manu, kus ennegi hõljunud hall udukogu kivi kohal üleval. Jälle naine mõtelnu, mis „põrgut“ sii ometigi tähendab. Saisnu sis tükk aiga kivi man. Tahtnu parajade minema [minna], kui põõsa alt karanu välla suur must miis, püss sällan ja viinu sis naise üten latsega kivi otsa halli udukokku. 
    Peräst seda kaunud kõik udu kivi kottalt, aga naist-last ei leitud kuskilt. 
    Kivi aga seisab tänapäevani ühes sõnajalapõõsaga.

MärkusKirja pandud põhjaeesti kirjakeele sugemetega.

Mihkel Mooses, 59 a. Koguja ja pildi autor Johanna Vaher 1939. Rõngu khk, Aakre v, Põhu k. ERA II 242, 212/3 (3). Eesti tõlge: Taive Särg, inglise: Les Wilson.

Eesti
Loiguräba kivi mehikesed

Ja teine lugu juhtus sealsamas nn. Loiguräbas suure kivi kohal.
    See oli olnud just laupäeva õhtu, kui L. K…, Aakre valla elanik, läinud läbi Loiguräba kodu. Ta oli tulnud parajasti heinamaalt. Saab suure kivi juurde, ja näeb äkki, et mustjashall udukogu hõljunud kivi kohal. Sõnajalapõõsast tulnud üksteise jälgi mööda väikesi mehikesi ja läinud kivi otsa. Kivi otsas kallanud väikesed mehekesed kotist kõlisevaid asju kivile ja ise aegamööda seganud raudoraga. Ikka järjest tulnud muudkui juurde neid mehikesi ja kallanud ikka kõlisevaid asju kivile. Kõik aga muudkui tulnud. Viimaks siis läinud L. K…’l aeg igavaks ja tulnud ära koju. Kodus seletanud ta oma nägemust teistelegi. Teised ütelnud, et see ei ole muud kui ainult viirastus.
  Pärast järgmisel hommukul läinud L. K…. koos pojaga vaatama, et kas hall udu on veel ikka seal. Jõudnud kivi juurde, aga polnud nagu midagi näinud.  Roninud siis kivi otsa vaatama, et vahest on mõni märk kuskile jäänud, aga midagi muud pole näinud kui ainult tuleaset. 

Tartu
Loiguräba kivi mehikese

Ja tõine lugu johtusi sääl saman nn. „Loiguräbas“ suure kivi kohal.
    See olli ollu just laupäeva õdak, kui L. K… Aakre valla elanik lännu läbi „Loiguräba“ kodu  Ta olli tullu parajade hainamaalt. Saab suure kivi juurde, ja näge äkki, et mustjashall udukogu hõljunu kivi kohal. Sõnajalapõõsast tullu üitstõiste jälgi mööda väikesi mehikesi ja lännuva kivi otsa. Kivi otsan kallanuva väikese mehekese kotist kõlisevaid asju kivile ja ise aigamüüdä sekänuva raudoraga. Ikka järjest tullu muudkui manu noid mehikesi ja kallanuva iks kõlisevaid asju kivile. Kõik aga muudkui tulluva. Viimäte sis lännu L. K…’l igäves ja tullu ää kodu. Kotun seletanu ta oma nägemust teistelegi. Tõse ütelnuva, et see es ole muudkui ainult viirastus.
    Peräst tõise hommuku lännu L. K… ühes pojaga kaema, et kas hall udu on veel ikka sääl. Saanuva kivi manu, aga polnud nagu midägi nännu.  Roninuva sis kivile otsa kaema, et vast om mõni märk koskile jäänu, aga muud es ole ka nännuva, kui ainult lee aset. 

MärkusKirja pandud põhjaeesti kirjakeele sugemetega.

Mihkel Mooses, 59 a. Koguja Johanna Vaher 1939. Rõngu khk, Aakre v, Põhu k. ERA II 242, 213 (4). Eesti tõlge: Taive Särg, inglise: Les Wilson.