Ajaarvamine
Eestlaste rahvakalender oli eelkõige põlluharija ning karjapidaja kalender, välja kujunenud pika aja jooksul tihedas seoses inimeste eluviisi ja vajadustega. Vahetult maa andidest elatuvale inimesele oli ülimalt tähtis sobitada oma elu looduse rütmidega. Eriti Põhjamaa aastaaegade vaheldumise tõttu pidi hoolega arvestama, et põllutööd saaksid õigel ajal tehtud ja toit talveks varutud.
Aastaaegade vahed või muud üleminekuajad, eriti pööripäevad ja nende ümbrus, olid erilised - pühad ajad. Neid peeti eriti sobivaks tuleviku mõjutamise jaoks. Aasta vahetumist võiks võrrelda maailma uuendamise ja ehitamisega, mil vana kord nõrgeneb ja uus on alles loomisel – just sellisel muutuste ajal on võimalik sündmuste kulgu mõjutada. Kalendripühadega oligi seotud mitmeid rituaale ning nende keskseks sisuks viljakus- ja tõrjemaagia. Samuti olid olulised puhastamistoimingud, et mitte midagi halba uude ajaperioodi kaasa võtta.
Vares paneb oma pesale maarjapäeval esimese palgi.
Valitud keelel puudub tõlge.
Matteuse päev pidid keik loomad ja madud oma talve unele minema.
Valitud keelel puudub tõlge.
Ussimaarjapäeval kaob uss mättasse.
Valitud keelel puudub tõlge.
Vaimude tund algab kell 12 öösel. Aga kui kuked hakkavad laulma, siis on see tund lõppenud.
Valitud keelel puudub tõlge.