Ajaarvamine
Eestlaste rahvakalender oli eelkõige põlluharija ning karjapidaja kalender, välja kujunenud pika aja jooksul tihedas seoses inimeste eluviisi ja vajadustega. Vahetult maa andidest elatuvale inimesele oli ülimalt tähtis sobitada oma elu looduse rütmidega. Eriti Põhjamaa aastaaegade vaheldumise tõttu pidi hoolega arvestama, et põllutööd saaksid õigel ajal tehtud ja toit talveks varutud.
Aastaaegade vahed või muud üleminekuajad, eriti pööripäevad ja nende ümbrus, olid erilised - pühad ajad. Neid peeti eriti sobivaks tuleviku mõjutamise jaoks. Aasta vahetumist võiks võrrelda maailma uuendamise ja ehitamisega, mil vana kord nõrgeneb ja uus on alles loomisel – just sellisel muutuste ajal on võimalik sündmuste kulgu mõjutada. Kalendripühadega oligi seotud mitmeid rituaale ning nende keskseks sisuks viljakus- ja tõrjemaagia. Samuti olid olulised puhastamistoimingud, et mitte midagi halba uude ajaperioodi kaasa võtta.
Aprill hakkas Märtsile külla minema. Märts tegi suure tuisu ja külma ja Aprill pidi tee pealt tagasi pöörama. Aprill läks Maile oma muret kurtma. Mai ütles: „Kui sa lähed Märtsile külla, siis võta kaasa regi, vanker ja paat.“
Aprill hakkas teist korda Märtsile külla minema. Võttis kaasa ree ja vankri ning pani paadi ka peale. Märts nägi, et Aprill tuleb ja sõidab reega. Siis tegi Märts sulailma ja sulatas lume ära. Aprill rakendas hobuse vankri ette ja pani ree vankrile. Siis lasi Märts suurvee voolama. Aprill pani kõik paati ja sõitis üle suurvee. Nüüd ei saanud Märts enam midagi teha. Aprill tuli tema poole külla ja ta pidi Aprilli vastu võtma.
Hiljem tuli Mai Aprillile külla ja küsis: „Kuidas siis Märtsil külas käimine läks?“ Aprill ütles: „Aitäh sulle, et mind õpetasid! Jõudsin õnnelikult pärale.“ Aprill võttis Mai hea meelega vastu ja nad olid sõbramehed. Käisid paar nädalat kahekesi koos. Siis lasi Mai suure sooja välja ja Aprill pidi Maist lahkuma ja koju minema. Ta ei kannatanud sooja. Ütles Maile: „Järgmisel aastal ei lase ma sul nii ruttu tulla kui sel aastal!“
Aprell läts Maarta poolõ kos'tma minema niq Maart lask' suurõ tuisu ja külmä niq Aprell pidi tii päält tagasi minemä. Aprell läts Mailõ umma hätä kaibama. Mai ütel': „Saq kuq lääde Maarta poolõ küllä, sis võtaq üteh regi niq rattaq ja paat vai loodsik.“
Tõõsõ voori läts Aprell Maarta poolõ küllä minemä, sis võtt' üteh rii niq rattaq ja loodsigu kaq pand' pääle. Maart näkk', õt Aprell tulõ ja sõit riiga. Sis Maart lask' sula ja sulat' lumõ arq. Aprell pand' hobõsõ ratastõ ette ja rii pand' rattilõ. Sis Maart lask' suurõq viiq juuskma. Aprell pand' kõõ loodsiguhe ja sõit' üle suurõ vii. Noq saa-s Maart ka inäp midägi tetä. Aprell tull' timä poolõ kostma ja pidi võtma Aprelli vasta.
Peräst tull' Mai Aprelli poolõ küllä ja küsse: „Kuis läts sis küläh k'auminõ Maarta puul?“ Aprell ütel', õt: „Aiteh sullõ, õt opsi minno! Noq sai õnnõlikult peräle.“ Aprell võtt' Mai hüämeelega vasta ja olliq sõbrameheq. Käveq katõkese paar nädälit üteh. Sis Mai lask' väiga lämmä vällä ja Aprell pidi Maist lakja minemä ja kodo ar minemä. Timä õs kannahaq lämmind. Ütel' Mailõ, õt: „Tõõsõ aestaga lasõ-i sul ma nii ruttu tulla kuq timahava.“