Vaimude autasud ja karistused

Kuidas esimine metskits sai

Ennemuiste elanud üks vend ja üks õde. Ühel ilusal suvisel päeval läinud nad kahekeisi metsa marju noppima ja eksinuvad ära. Käinuvad risti ja rästi mööda metsa, aga välja ei saanud nad metsast. Viimaks hakkas vend kangesti juua tahtma. Juhtunuvad siis ühe ilusa allika juurde, kust poiss tahtnud jooma hakata, aga hääl hüüdnud metsast:
   „Ära joo! Kes seda vett joob, see saab jäneseks.“ Poiss ei joonud ja läks aga edasi. Janu vaevas kangesti. Jälle nägi ühte veeauku ja tahtis jooma hakata. Ju oli augu kaldal, kui hääl hüüdis:
   „Poiss, ära joo siit! Kes siit joob, see muutub rebaseks.“ Õe palve peale ei joonud vend mitte ja läksivad jälle edasi. Janu vaevas otse surmavalt poissi. Natukese aja pärast jõudsivad nad jälle ühe allika juurde. Kui poiss jooma tahtis hakata, hüüdis jälle hääl metsast:
   „Poiss, ära joo! Kes siit joob, see muutub metskitseks.“
   Küll õde keelas ja palus teda, aga vend ei jõudnud enam kannatada janu. Ta andis oma sukapaela ja käskis seda omale ümber kaela siduda, kui ta metskitseks muutub. Nüüd astus ta allika kaldale ja jõi.
   Selsamal silmapilgul muutus ta metskitseks. Õde sidus talle sukapaela kaela ümber ja taltsutas teda käekõrval esite edasi. Viimaks peasis ta õe käest lahti ja jooksis metsa. Õde läks nüüd nuttes kodu, aga vennast sai esimine metskits

Torma khk. Koguja Samuel Sommer 1896. H II 59, 686/8 (4). Trükitud: Järv, Kaasik, Toomeos-Orglaan 2009. Inglise tõlge: Kai Veispak-Rawlings, Craig Rawlings.
Žanr