Loomadeks maskeerumine
Eestis käivad mitmete sügistalviste pühade ja jõulude-nääride ajal perest peresse maskeeritud külalised. On arvatud, et vanemal ajal maskeeriti end peamiselt loomadeks ja lindudeks, hiljem lihtsalt karvasteks ja koledateks, aga ka valgeteks olevusteks. Karvad, õled ja tundmatu välimus sümboliseerisid nii üleloomulikku päritolu kui viljakust. Salapärased olevused võisid esindada ka kodu külastavaid esivanemaid. Nad õnnistasid peresid ja said vastu ande, mis olid ühtaegu ohvrianniks kui kingituseks oma kogukonna liikmetele.
Lõuna-Eestist on meieni siiski jõudnud vähe teateid loomadeks maskeerimisest. Loomadeks ja lindudeks maskeerimine oli aga hästi tuntud ja kaua säilinud Lääne-Eestis ja saartel. Eriti levinud oli seal haneks käimine kadripäeval ning näärisokuks ja karuks käimine jõulu ajal. Võibolla oli selles ka germaani rahvaste mõju.
Sandiks on Eestis käidud mihklipäeval (29. IX), mardipäeval (10. XI), kadripäeval (25. XI), andresepäeval (30. XI), luutsinapäeval (13. XII), toomapäeval (21. XII), tabanipäeval (26. XII), nuudipäeval (7. I) ja vastlapäeval, lisaks veel hingedeajal (neljapäeva ja laupäeva õhtuti) ja jõuludel. Pikk sarnaste pühade periood võib osutada traditsiooni vanusele ja selles toimunud muutustele, nagu ajaarvamise muutus, eri rahvaste mõjud.
Maskeerimine ja karnevalid kuuluvad paljudel rahvastel aastavahetuse (või ajaperioodi vahetuse) juurde. Eestis tähistab santide käimine suvepoolaasta lõppu ja võibolla ka aastavahetust.
Sokud ja kured. Üks suuremaid lõbudest vana-aasta öösel oli sokuks käimine ja ühtlasi sokkude valmistamine. Sokkude valmistamine algas alles pärast keskööd. Ühe küla noored mehed ja poisid kogusid ühte tallu kokku, kus algasid ettevalmistused. Otsitakse üles möödunud aastane sokupea ja seatakse korda. Pea oli valmistatud puust midagi soku või lehma pea taoline moodustis. Sageli kaeti pea lamba või jänese nahaga. Silmadeks klaasid mis sageli värvilised. Tihti pandi pea sisse valguse allikas – küünel. Pea külge oli kasevemmal kinnitatud, mille teises otsas luud või viht sokusabaks. Sokuks olev isik võttis endale pahurpidi kasuka ümber, pani pää vibuga endale jalgade vahelt läbi ja sokk oli valmis. Sarnaseid sokke oli mõnikord 3-5 tükki sokuseltskonnas. Arvemini valmistati kurgesi. Kure kaelaks oli kasuka pahurpidi pööratud käis, sellest käis läbi puu mille otsas nokk. Nokk oli kahest osast ja liikuv – paelaga tõmmatav. Kure kehaks lühikene pahurpidi kasukas ja jalgeks harilikult inimese jalad – hästi kitsad püksid. Karu – oli ka kurgede ja sokkude kõrval kuid arvemini. Karu kujutas endast pahurpidi kasukas inimest suurte labakinnastega. Sageli pandi karule õlgei või patju seljapääle, et hoobid mis annab karule karutaltsutaja ei tunduks nii valusatena. Kui kell näitas üle keskööd ja korraldustega oldi valmis, algas reis talust-tallu. Tulles tehti suurt kära – mängiti lõõtsapilli, harvemini viiulid j.t. pille, ja katsuti kujutatavate loomade hääli aimata järele. Talu õue jõudes saadeti loomade näitaja, kellele need loomad kuulusid tuppa või akna taha küsima, kas pererahvas ei soovi näha võeramaa loomasid. Luba saades läksid loomad tuppa – algas tembutamine. Astuti tuppa lõõsharmooniku saatel karjased katsudes sääljuures taltsutada oma loomasid. Keerati tuli väikseks, et säraksid hästi sokkude punased silmad. Siis algas sokkud pääletung talurahvale, seda püüdsid rahustada talurahvale kallaletungimise eest taltsutajad-karjased. Kättevõetud loogaga lõi sokk vastu põrandat tehes sokule sarnanevaid kõpsutisi. Sokud kastsid sageli sabad pajas märjaks ja pildusid sellega vett pererahva pääle. Kurg aga püüab nokaga inimesi lüüa ajades sääljuures nokka lahti ja kinni. Kõige enam vaeva näeb aga karu karjane, kes oma loomale sageli peab isegi hoope jagama. Selle järel hakkas etendust andma titetaltsutaja, kui see oli kaasas loomadega. Nii hüüti meest kes tegi igasugu nalja kaasas olevate nukkudega. Loomad olid ka vahepääl muutunud vagusamaks ja hakkasid nüüd tegema kätteõpitud kunsttükke-pillimängu saatel Kui juba küllalt igasugu nalja tehtud hakakvad peremehed pererahvalt manguma pähklaid, õunu, kaalikaid, teri herneid ja muud. Saagi kätte saanud, läksid nad muusika saatel järgmisse tallu. Nii käidi talust-tallu kuni hommiku valgeni. Tagajärjeks oli enamasti igas talus kättejõudnud aastanumber söega valgele ahjuseinale või kriidiga mustale kirjutatud. Mõnelpool ajas ka karu paigast ära lõuka-kivi. Sellega oli lõppenud vanaaasta-öö ja algas uusaasta.
Valitud keelel puudub tõlge.