Lihavõtted ja kevade saabumine
Kevade arengulugu – nii inimeste tegemisi kui maa tärkamist – peegeldavad suve alguseni kõrvuti kulgevad kuu- ja päikesekalendri pühad. Päikesekalendris on kevadel tähtsaim suvise poolaasta algus jüripäev 23. aprillil. Ilmselt juba ristiusueelsest ajast pärinevad kevadtööde algusi märkivad künnipäev ja karjalaskepäev aprillis. Tähistati veel volbripäeva 1. mail ja Kagu-Eestis kevadist nigulapäeva 9. mail; ja mõnd väiksemat püha.
Suurim kevadine püha ja aasta üks pöördepunkte on lihavõtted, mis on ühtlasi kuukalendri telg – mitmete tähtpäevade aega arvestatakse, lugedes nädalaid enne või pärast lihavõttepühi. Lihavõttenädal algab pühapäeval urbepäevaga, millele järgnev vaikne nädal lõpeb ülestõusmispühaga. .
Töid-tegemisi oli praktiline arvestada nädalate kaupa, mille näiteks on muistsed külvinädalad ja ristipäevad. Külvinädalaid loeti tagurpidi hariiikult jüripäeva ja jaanipäeva vahel, alustades 13. või 10. nädalaga. Viljakasvu perioodile jäävad ristipäevad – lihavõtte- ja suvistepühade vahel asuvad neljapäevad, kuukalendri tabupäevade tsükkel. Neist viimane, suur ristipäev ehk maa hingamise päev, langeb kokku kristliku taevaminemispühaga 40. päeval pärast lihavõtteid.
Eesti rahvakalendri kevadpühades on näha mitmesuguse pärimuse – idamaise kuukalendri, slaavi rahvaste ajaarvamises keskse jüripäeva, kristliku traditsiooni ja kohalike põllupidamise tähtpäevade jälgi. Need eri jooned on aegade vältel omavahel kokku põimunud kordumatuks pärimuskangaks.
Taive Särg