[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 27292 (5) < Pärnu l. < Tartumaa - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Roopjärve mõõtmine Palupera ja Rõngu valla piiri pääl on üks veikene umbjärv, keda Roopjärveks kutsutakse. Ühelt poolt piirab teda mets ja teisel pool on mõned talud. Tema peab väga sügav olema - nii et keegi tema põhja ei ole leidnud ja arvatas, et tal kindlat põhja ei ole, vaid limane vedel pori. Korra olid mõned mehed teda tahtnud mõõta ja olid lootsikuga kesk järve sõudnud. Keset järve lasknud nad pika mõõdunööri vette, aga ei ole mitte põhja ulatanud. Tõine/kord/ lasknud nad veel pikema nööri, aga see oli katki läinud. Kolmas kord tõmbanud nad köie välja, aga siis ei ole köie otsas enam kivi olnud, vaid üks verine oinapea ja üks ütelnud järvest: "Kui veel hullate, siis upute järve." Sest ajast ei ole keegi järve sügavust enam mõõtnud. Vanarahvas arvavad teda ka peris tontide elupaiga olevat ja räägivad mõndagi lugu, mis sääl olla sündinud. Ükskord olid kaks karja poissi kangesti järve ääres kiskunud ja täis suuga kurja vandunud. Korraga tulnud järvest üks hall siga. Üks pois saanud pakku jooksta, tõise võtnud siga hammaste vahele, surunud kahe ligistikku kasvava kase vahele ja ütlenud: "Et sa mind nii tihti oled kutsund ja minu rahu rikkund, siis pean ma sind väha avitama." Ise aga kadund ära. Tõisel päeval leitud poiss sealt poolsurnult, kust ta vaevalt toibunud. Korra olnud jälle üks sulane järve ääres õitsis. Heitnud magama, aga kesköö ajal tõmband teda keegi jalgupidi tükk maad edasi. Sulane oli jälle oma endise aseme peale läinud, tõmmatud aga jälle ära ja üteldud: "Ära mine vaimude tee peale." Sulane oli julge mees olnud ja kiuste läinud ta tagasi. Siis visatud teda kõvaste kõrvale ja üteldud. "Kui sa veel siia tagasi heidad, siis viskame sind järve. Mees ei ole siis enam sinna tagasi heitnud.

E 27293/4 (7) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mähäjärv Pühäjärves, vastu Palupera piiri on üks järv, mille sündimisest rahvas järgmiselt räägib. Korra lüpsnud perenaine tahraias lehmi. Teised inimesed olnud keik heinamaale läinud, ainult perenaine pooleaastase lapsega olnud kodus. Kui lehma oli lüpsnud, ütelnud laps, kes veel rääkida ei ole mõistnud, selge sõnaga: "Memm, kae, järv tuleb." Ema arvand, et mõni suurem laps kodu on jooksnud ja muidu lobiseb ja ei ole oma toimetuse juures toda tähelegi pannud. Tõine kord ütelnud laps jälle. Järeldus endine. Kolmandama korra ütlemise järele vaadanud perenaine üles ja näinud, et suurest mustast pilvest jõe viisi vett maha hakand jooksma. Püüdnud küll veel põgeneda, aga olnud juba hilja, jäänud kõige lehma ja lapsega järve all, kes ei tea mitte kust endise Mähä talu peale oli tulnud, millest ka järv oma nime oli saanud. Hiljemal ajal oli järve ääre jälle talu asunud. Korra, kui karjalapsed järve ääres karja hoidmas olid, siis tulnud järvest üks ilus rammus lehm välja ja hakanud teiste loomade keskel sööma. Läind ühes tõiste loomadega ka kodu. Peremees omandand lehma omale ja sellest lehmast saanud üle terve talu keige parem lehm. Mitu aastat oli lehm juba Mähä talus olnud, terve talu lehmad, kokku seitse tükki, olid keik tolle lehma pojad ja väga hääd piimalehmad. Korra oli perenaine peremehega isikeskis kõvste tülisse läinud. Perenaine oli lauta läinud, kogemata ka meelepahaga vana lehma löönud. Lehm oli ennast lõjast lahti raputanud, kõik tõised seitse lehma, oma vasikad järele võtnud, jooksnud järve ääre, karganud keik järve ja kadunud ära. Mähä talu aga jäänud korraga karjast lagedaks. Hiljemalt olid veel mõned jaaniöödel järve kaldal nägust lehmakarja söömas näinud ja nagu kaebliku lapse häält järve pohjast hüüdma kuulnud: "Memm, kae, järv tuleb!"

E 27295 (9) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ohvri toomepõesas Umulli (Hummuli) valla maa pääl lageda söödil olnud vanal ajal toomepõõsas, mis ohvri toomepõesaks kutsutud. Selle ohvripõõsale ei viitud mitte headele, vaid kurjadele vaimudele ohvrit. Ümberkaudsed talunikud pidanud igaüks omast esimesest viljasaagist, ka esimesest piimast, kui nad ise veel seda ei olnud maitsnudki jne, sinna põesasse ohvriks viima. Aga kes ei ole viinud, see ei ole esi, ei ka ükski tema loom sinna lähidale minna tohtinud - jäänud kohe haigeks ehk surnud lihtsalt ära. Viimaks oli katsutud ohvripõesast maha raiuda. Aga kes laastu ehk oksa oli lõikand, oli põesast kohe veri jooksnud ja raiuja surma peale haigeks jäänud. Kohaline vaimulik, kes ka ääri-veeri mööda ohvripõõsast kuulnud oli, võttis piibli ja kirikuriistu, õnnistas kaugelt seda kohta - siis jätis kurivaim oma pelgupaiga maha ja põõsas raiutud kohe ära. Ja siis ei ole kelgi raiujal viga olnud. Sestsaadik saanud Hummuli rahvas ristist lahti.

E 27295/6 (10) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatatud raha Korra juhatud Holstre valla metsavahile unes, et tema tua trepi all olevat üks haud, keda mööda trepp alla ühte saali minevat, mingu ta treppi mööda alla. Säält saavat ta raha leidma, aga hirmu ei tohtivat tal olla. Mees tõusnud keskööl üles, leidnud kergesti oma maja ukse alt trepi ja läinud treppi mööda alla. Trepi lõpul tulnud talle üks rauduks vastu, mees põrutanud jalaga ukse lahti. Uksest läbi minnes jõudnud ta suure tuledega valgustud koopa sarnasesse saali. Kesk saali olnud laud. Laua ümber istunud mitmet moodi isandaid, mõnel olnud saba taga, mõnel hobuse kabjad, mõnel kassi pea. Kõik tõstnud metsavahti nähes koledat, ulgivat häält, keksind oma koha peal ja purtsanud tuld üksteisele vastu silmi, nii et saal suitsu täis läinud. Metsavaht olnud julge mees, võtnud raha, mis laua pääl hõbevaagna pääl olnud, ära ja tulnud treppi mööda jälle üles. Kodus lugenud ta raha üle, olnud kolmsada kuldraha. Teisel päeval oli ta tahtnud järele vaadata, kus ta öösel oli käinud, aga kõige kaevamise peale ei leidnud ta sealt ei treppi, ei saali.

E 27296/7 (11) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kõverkask-kodu Korra jäänud üks voorimees kuhugi talusse öömajale. Voorimees viinud hobuse koplisse tõisete juure sööma ja pannud valjad mätta otsa. Tüki aja pärast hakanud mees valjaid otsima, aga olnud nagu tina tuhka kadunud. "Küll on ime," ütelnud voorimees. "Kus need päitsed ometi võisid jääda? Seda ei ole ma veel enne näinud." Äkitselt tulnud üks vanamees tema juure, olnud tema hobusevaljad käes, annud need ta kätte ja ütelnud: "Mis ime see nüüd on? Mine veel kümme versta Riia poole, seal astu vana pool lagunud sauna sisse, küll Vana-Jüri siis sulle sääl imet räägib." Mees läinud ka hommiku teele, jõudnud keskhommikul tähendud sauna juure ja hakanud sääl hoost söötma. Saanud ka Vana-Jüriga jutule, kellele ta oma öösist imet oli rääkinud ja et teda ka siit oli juhatud imet kuulama. Jüri pannud voorimehe tubakat lõuga, aevastand ja hakkanud siis oma tõesti sündinud imet jutustama. "Kui mina veel noor mees olin, siis olin mina mõisa metsavahi ameti pääl. Korra, kui ma tuisusel talvel metsa mööda hulkusin, eksisin ma nõnda ära risti-rästi käies, et enam ei teadnud, kuhu poole pean minema, et välja saaks. Kui ma pea õhtuni nõnda olin vantsinud, kuulsin ma oma selja taga valju mürinat ja kellade ja kuljuste helinat. Taha vaadates nägin ma, kuda üks saksa saan kuue musta hobusega minu poole kihutas. Minu kohta jõudes kärgatas herra saanist minu peale: "Roni kutsari kõrva puki peale." Kui ma kohmetanult käsku olin täitnud, sõitsime edasi. Tüki maa peal näitas herra mulle ühte tee kõrval kasvavat kõverat kaske ja ütles: "Kui sa sellest kinni saad hakata, siis sa pääsed, kui ei, tuled minuga ligi põrgu minule tuapoisiks." Hirmuga ootasin ma liginevat kaske. Kase kohale jõudes võtsin ma kõik oma jõu ja osavuse kokku ja hüpasin kutsari kõrvalt kahe käega kase külge kinni. Korraga jäi mu umber pimedaks ja ma arvasin ennast juba põrgus olevat. Ei tea, kui kaua ma niimoodi kramplikus olekus kase küljes rippusin. Äkitselt nägin ma, et keegi nagu süsi hõõguma puhus. Varsi loitas peerutuli ja oma suureks imestuseks nägin ma ennast oma tua parre küljes rippuvat. Selle aja sees oli voorimehe hobune ka juba söönud ja ta sõitnud edasi, rahul sellega, mis ta kuulnud.

E 27297 (12) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Halltõbi (Ubade külv) Kui vanal ajal hallitõbi inimesi vaevanud, siis mindud tema eest ikka kuhugile peitu. Korra põdenud üks mees halli, saanud aga ennast halli eest ära peita. Ükskord tulnud hall ja hüüdnud meest: "Tule välja, mul vähe aega sind otsida, uategu lähab mul muidu mööda." Mees aga ei ole mitte välja tulnud. Kui hall ära oli läinud, tulnud mees välja ja hakand kärmesti uba külima, sest et hallist tähendud aeg ua külimiseks kõige parem olla. Kui uba kasvama oli hakanud, siis ei ole ta mitte õitsend, ei ole tal ka ühtegi kõtra küljes olnud, muidu kasvand uba väga pikk. Kõik arvanud, et see aasta uast muud ei saa, kui vahest hästi põliku. Kui aga sügisel uba lõikama hakanud, siis leitud, et uavarred kõik korralt teri kui lükitud täis olnud, nii et väga palju ube oli saadud.

E 27298 (14) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I. Haigutus käib ühest suust teise. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Poeg isa poomas Poeg läinud isa pooma, aga ei leidnud parajat puud, mis poomiseks oleks kõlbanud. Kui ta nõnda hulk aega juba metsa mööda isat taga oli vedanud, läinud sel juba aeg igavaks ja ütelnud: "Sa käid metsapuid mööda kui haik inimesi mööda, ei leia ega leia parajat." Poeg hakanud mõtlema, mis see haik on, kes inimesi mööda käib - kas ka see poomise pruuk inimesi mööda ei käi. Võib-olla, et kui mina ka vanaks jään, et minu poeg ka mind hakkab pooma, enne kui ise suren? Seda mõteldes jätnud ta isa elama ja viinud koju.

E 27302 (22) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kelle käsi pannud - võtku ka Korra olnud vana taluisa haige, aga ei ole mitte ära saanud surra. Ükspäev käskinud ta kõiki tuast välja minna, sest ta tahta ära surra. Poeg roninud aga salamahti sängi alla, et näha, kudas isa sureb. Vana tõusnud sängist üles, läinud leeaugu juure, võtnud põuest suure nahkrahakoti ja pannud tuha sisse ja ütelnud: "Kelle käsi pannud, selle käsi võtku ka." Läinud siis asemele tagasi ja surnud ära. Poeg tulnud sängi alt välja, kobinud tuha sisse, aga ei leidnud säält midagi. Siis võtnud ta surnu, kobinud surnu käega tuha sees ja kohe tulnud rahakott nähtavale. Poeg kuulnud veel, kuda üks hääl oli ütelnud: "Noh nüüdsama pannid, nüüd võtad jälle."

E 27302/3 (23) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme venna veri Vana talu isa tahtnud ära surra, enne aga tahtnud ta veel oma vara ära matta. Tal olnud nimelt rohkem vana vakka hõberublasi. Vanamees hakanud varandust metsa tassima, saanud seitse seljatäit. Poeg aga luurinud järele, kus vana varanduse paneb. Näinud, et vana vara ühe kuuse alla hunnikusse kannab. Seni, kui vana isa viimast seljatäit toonud, roninud poeg kuuse otsa. Vana siblinud raha sambla sisse ja ütelnud: "Enne ärgu tulgu siit midagi välja, kui seitsme venna veri seda kohta on katnud." "Ei, seitsme oina veri," ütelnud poeg kuuse otsast. "Ei, seitsme venna veri." "Ei, seitsme oina veri." "Ei, olgu ikka seitsme venna veri." "Ei, seitsme oina veri," kinnitanud poeg ikka kuuse otsast. "No sündku siis, Issand, sinu tahtmine," ütelnud vana mees, läinud kodu ja surnud ära. Poeg tulnud pärast kuuse otsast maha, mõtelnud, et raha kerge asi on kätte saada, kui väha sammalt siblib, aga võtta näpust. Poiss läks külasse, ostis säält seitse oinast kokku ja viis metsa, tappis seal kuuse all ära, kus vana raha oli pannud. Kohe kerkis raha üles ja poiss kandis seda rõõmsa meelega kodu.

E 27303 < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I. Poeg viib isa kelguga metsa surema. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Isa ja poeg Vana isa oli juba vanaks jäänud, nii et ta enam tööd ei ole jõudnud teha. Ära ei ole ta ka surnud. Poeg mõtlenud: mis ta ilmaegu leiba raiskab. Pannud vanamehe kelgu peale ja viinud metsa - küll vana sääl külma käes kärvab. Poeg jätnud isa ühte kohta kõige kelguga maha. Isa aga hüüdnud järele: "Miks isa kelgu maha jätsid, kellega siis sinu poeg sind kord metsa viib?" Poeg hakanud mõtlema: "Võib-olla mina jään ka nii nõrgaks ja minu poeg viib mind ka nõndaviisi metsa!" Võtnud siis isa kelguga järel ja toonud kodu ja põetanud kuni surmani.

E 27305 (29) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Pisuhänna toitmine Peremehel olnud kaks pisihända, üks olnud ühe jalaga, tõine kahe. Neid toidetud pehme pudru ja võiga tare otsa peal. Kord leidnud sulane tare pealt pisuhänna pudru, söönud ära ja sittunud oma loomulikku sinna asemele. Kui pisuhännad koju tulnud ja sööma tahtnud hakata, ütelnud üks: "See on pupp." Teine: "Ei, on äkk." Vaielnud seni kui viimaks mõlemad otsusele jõudnud, et see äkk on. Pidanud siis nõu selle pahanduse tasumiseks peremehe maja põlema panna. "Aga kus me ise siis läheme," küsinud üks. "Lähme aia ääre vana rattarummu sisse." Varsi põlenud maja tuleleekides. Sulane, kes pisuhändade kõnet kuulnud, võtnud aga aia äärest vana rattarummu, tagunud otsa peale pihlakapulgad ja viskand tulesse. Küll visisenud, hüpanud ja vingunud rumm tules, aga põlenud ometi kõige tulihändadega ära.

E 27305/6 (30) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Hõbeda lamp Helmes, Henedi talu maa pääl olla üks lomp. Seal lombis olevat vana aja varandused peidetud. Kord olnud karjased lombi ümber karja hoidmas, kui korraga lombi pinnale üks hõbedane kast tõusnud, mille kaan lahti olnud, ja hõbelehekesed tulnud sealt vee peale. Mõned karjastest saanud sealt neid lehekesi kätte ja jooksnud kodu abi otsima, et kasti sealt välja kiskuda. Kui külarahvas lombi ääre saanud, kukkunud kast kolinal lombi põhja.

E 27307 (32) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi tembutamine Oldre valla Rätsepa talu maade peal on tihti endisel ajal tonditempa nähtud. Kord on karjased üht kadakapõõsast sinist suitsu välja ajavat, kuna üks pisike rakkakoer ümber põesa jooksnud ja ise häälitsenud: "Ikrah, ikrah." Tõine kord olid karjased jälle viinud kui punane lehm metsast välja tulnud, põllule läinud ja vilja sööma hakanud. Lapsed on teda ära ajama läinud, aga siis on ta sinnasamasse ära kadunud. Korra on naine jälle õhtu koju tulles näinud, et üks heinasaad tema ees on. Ligemale mines kadunud saad ära. Edasi minnes on üks tatrakuhi tema ees liikunud, ka seegi kadunud liginedes. Siis näinud naine, et üks noor saks tema tee peal on hakand ühest tee äärest teise karglema. Korra olnud jälle naine mehega kõvaste riidus. Mees läinud metsa ennast ära pooma. Naine aga läinud järele teda keelama. Teel tulnud tont vastu, võtnud naise ja pannud kaelapidi kahe lepa vahele. Seni kui teised juhtunud naist sääl nägema ja naise lahti päästnud, olnud mees ennast juba ära poonud.

E 27308 (34) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Raha kuivatamine Üks naine on läinud kevade metsa taimelava raiuma. Näinud mitte kaugel endast ühte sinist tuld põlevat. Tema läinud ligi ja viskanud oma maaraiumise kõpla tule peale. Kohe kustunud tuli. Naine läinud ja tahtnud oma kõblast ära võtta, näinud aga, et kõpla alune olnud hõberaha täis. Nii palju, kuhu aga kõblas ja tema vars olli puutunud. Mõni raha olnud poolik ja mõnel äär ära. Tõine kord on jälle üks mees metsas niisugust näinud. Mehel olnud härjajutad käes, viskanud need peale. Kohe kadunud tuli ja jutade all olnud raha.

E 27312/3 (47) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Herra kodukäijaks Laatre mõisahärra oli väga kuri inimene olnud, nii et ta muud ametid ei tunnud, kui iga päev inimesi peksa ja tappa. Nüüd juhtunud, et herra ära surnud. Pääle selle oli ta kodu hakanud käima, nii et iga öö mõisas ja mõis ümber surt kolinat teinud. Korra ajanud ta kubja ööse üles. Olnud oma margapuu käes ja ütelnud: "Lähme nüüd lõngakambri kangrule lõngu kätte mõõtma." Mõõtnud tüki aega. Viimaks ütlenud härra: "Ah, jätame tühi töö teiseks korraks. Tule, saada mind parem koju." Läinud kuni matuseaiani. Härra kutsund kubjast ka hauda. Kubjas ütelnud, et härra ees astuks. Kui härra hauas olnud, löönud kubjas kolm korda pahema jala kannaga hauaavanduse kohta ja ütelnud: "Igaveseks ajaks." Kohe jooksnud muld härra kaela ja matnud ta oma alla. Küll hüüdnud ta: "Löö neljas kord veel!". Aga kubjas ei löönud. Sestsaadik ei käinud härra enam kodu.

E 27314 (51) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi vedamine Vanast oli üks mees Riiast Tartu sõitnud. Üks saks käskinud ennast ka Tartu viia, lubanud hästi maksta. Mees võtnud saksa ka peale. Aga tüki maa peal taha vankri otsa vaadates ei ole saksa enam pääl olnud. Mees sõitnud ühe kõrtsi ette, toitnud hobust ja rääkinud kõrtsimehele, et tal saks, keda pääle võtnud, ära kadunud. Kõrtsimees käskinud teda rangisi kohendades läbi rangide vaadata. Mees teinud nii ja näinud, et üks hall sokk taga vankriperas istunud. Kui mees Tartu jõudnud, näinud ta, et saks jälle vankris istunud. Mees küsinud: "Ei tea, kuhu härrad maha lähvad?" "Vii mind Toome peale." Toome peale jõudes võtnud saks mäenuka küllest peoga mulda ära. Suur rahakatel tulnud nähtavale. Visanud mehele kolm kamalutäit hõbetad, ütelnud ise: "See on sinu palk veu eest. Kui sa mind mitte tee peal ei oleks vaadanud, oleks sa kõik selle raha omale saanud." Ütelnud ja kadunud ära.

E 27314/5 (52) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ülenda hinge Vanal ajal on üks kehva sulane hakanud mõisa kandimeheks. Olnud temal ka siis üks hobusekroni, aga see oli ära lõppend. Hobuseraibet metsa viies tulnud ta ühe suure kivi juure ja hakanud kibedaste nutma. Kohe tulnud kivi alt üks hall mehikene välja ka küsinud, mis tal viaks olla. Mees jutustanud oma loo ära ja ütelnud, et tal nüüd enam raha ei ole teist hoost osta. Hall mees oli ütelnud: "Mina laenan sulle küll raha, aga sa pead seda mulle tulva aasta ja selsamal ajal ja sellesama koha pääl ära maksma. Kui sa siis kivi juure tuled, siis hüia mind kolm korda: Kuusiku Pärt!" Mees lubanud ja läinud koju. Teisel aastal tulnud mees tuntud koha peale ja hakanud Kuusiku Pärti hüüdma, aga kolme ja enamkordse hüüdmise peale ei tulnud kivi alt kedagi. Viimaks vastu õhtut tulnu kivi alt üks kitsehabemega mehike ja küsinud, miks mees siin peaks karjuma. Mees vastanud: "Mineva aasta lainasin ma siit Kuusiku Pärdi käest raha ja tulin seda nüüd ära maksma. Või oledki sina see, kuid aasta jooksul ennast väha muutnud." Mehike ütelnud, et ta mitte see ei olla, vaid Kuusiku Pärt olnud tema vanem vend. See aga olla mineva sui Tallinamaal piksest maha löödud, sellepärast võida mees võla tasumiseks ainult tema hinge ülendada. Mees võtnud ka mütsi peast maha ja ütelnud: "Jumala peralt olgu ta hingeke." Kitsehabemega mees aga põrutanud jalga vastu maad ja müristand: "Mis tuhat tuline sa sääl lorad." Ja kadunud ise mehe silmist. Mees pannud mütsi jälle päha ja ütelnud: "Põrgu põhja ta kuradi hing!" "Vaat nii, vaat vii," kuulnud mees veel metsast.

E 27316 (55) < Pärnu l - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Sopi Mart ja tont Puka mõisast Ruuna mõisa poole minnes on tee ääres üks kivi, mille peal üks istumisease tunda on. Selle kivi peal oli vanatont vanast alati istunud, nii et ta oma persega kivi sisse õõnsuse oli teinud. Sopi Mart, ameti poolest sepp, oli iga kord mõisast töölt koju tulles säält mööda pidanud tulema. Iga kord, kui tont Marti näinud, kutsunud teda omaga rabelema. Vahel saanud Mart üle, vahel tont. Kord oli Mart oma rabelemiselugu ühe targa mehele rääkinud ja ütelnud, et ei tea, kust see tulla, et tema vahest tondist ja tont vahel temast üle saab. Tark seletanud: "Kui sina kuu pool küljes oled, saad sina võimust, on tont, saab tont, seeperast hoia ennast alati kuu poole, küll siis näed, et tont ikka alla jääb." Kui Mart jälle õhtu tondist rabelema saanud kutsutud, hoidnud Mart ennast kuu poole, nii et tont tema varju sisse jäänud. Nii sündinud kolm õhtut järjestikku kuni keskööni. Kui tont näinud, et ta Mardist jagu ei saa, jätnud ta tema rahule ja/kadunud/ kivi otsast ära.

E 27317 (56) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kurat posti otsas Korra oli kurat kimpus olnud. Kord hakanud mehikest taga ajama. Hirmuga roninud ta verstaposti otsa. Peremees näinud, et koerad verstaposti ümber haukunud, kutsunud nad ära. Seniks saanud kurat posti otsast maha ronida. Metsa putkates hüüdnud ta veel peremehele: "Ära sa enne homiku üles tõuse, kui kell kuus." Peremees tõusnud homiku kell kuus üles, näinud: tema sängi ees olnud suur kast kuld- ja hõberaha täis. Nüid saanud peremees rikkaks.

E 27317 (57) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Raha juhatamine Korra oli väikese lapsele üks niisamasugune laps unes juhatanud: "Tõuse üles, mine karjamaale. Kõige ligema põõsa all on üks veikene katlatäis raha. Mine too see ära." Laps oli küll ärganud, aga ei ole julgenud mitte välja minna. Teisel hommikul oli laps oma nägemist teistele jutustanud. Mindud küll ka vaatama ja leitud juhatud katlakene, aga see vaonud kõlisedes maa sisse.

E 27317 (58) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatud raha Korra oli ühele mehele unes raha juhatatud. Ühte tiiki, kus kesk tiiki kivi otsas suur rahakast olla, mida meest ära kästud tuua. Mees tõusnud üles, läinud tiigi ääre, astunud vette nii kaugele, kuni juba kaenlaaukuveni vesi oli tulnud. Mehel oli pimedas vee sees hirm peale tulnud ja oli kaldasse tagasi pöörnud. Kui ta kaldale oli saanud, kuulnud ta, kuida kast kolisedes tiigi põhja oli läinud.

E 27319 (63) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundi nahk Üks rätsep olnud seal talus õmlemas, kus perenaine libahundiks oli käinud. Ta otsinud perenaise hundinaha üles, pannud oma kõrva maha ja toonud veovankrit sisse. Köitnud end siis vankre külge, et kui hundinaha selgas on, et siis mitte hundi moodi jooksma ei hakka. Sidunud end küll vankre külge, aga kui naha selga tõmbanud, olnud ta valmis hunt. Jooksnud akna juure, viinud aknatüki seinaga välja ja simmanud edasi.

E 27320 (65) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Koodiorg Uue-Kariste mõisa lähedal on üks org, mida Koodioruks kutsutakse. Nimetud orus olla vanast tondid elutsenud, nimelt kuristikkude või koopade sees, mida sääl orgus palju on. Korra oli üks mõisa täkk ära lõpnud. Täku raibe oli Koodiorgu ühte kuristikku visatud. Teisel homikul oli täku raibe herra söömasaalist laua pealt leitud, nuga ja kahvel külje sees. Korra oli üks naine Koodiorust mööda läinud. Äkitselt tulnud talle üks mees vastu ja ütelnud: "Tule minu last imetama, naise saatsin vanaisale külaliseks." Naine läinud ka. Mees viinud ta orgu ühte maa-alusesse koopasse. Viskanud naisele ühe karvase jõmpsika sülesse. Naine ei ole hirmuga julgenud vastu panna. Karvane laps aga hammustanud naise nisast vere välla. Kui laps imenud, saatnud mees naise jälle välja. Puistanud naisele labidatäie liiva veel põlle sisse. Väljas tahtnud naine liiva põlle seest maha puistata, leidnud aga, et põlles kuldraha olnud.

E 27320 (66) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanapagana rahakast Korra oli vanapagan rasket rahakasti tassinud, sääljuures aga ära väsinud ja väha puhkama istunud. Rahakastile aga juhtus üks mees juure ja võttis säält raha. Kui taskud täis ja mees jälle edasi tahtis minna, läinud ilm korraga pimedaks, nii et mees enam ei ole näinud edasi minna. Ta läinud vanapgana rahakasti juure tagasi, pannud raha sinna jälle ja nüüd oli ilm korraga selge olnud.

E 27320 (67) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Rahapreili Korra oli üks mees Voltveti vabriku juures olevast sillast üle sõitnud. Kesk silda seisnud üks preili ja oli mehele ütelnud: "Puutu mind!" Mees ei ole julgenud puutuda. Tõine kord ütelnud preili: "Puuduta mind piitsavarregagi!" Aga ei, mees ei ole ikka julgenud puutuda. Nüüd olnud äkiselt preili asemel silla peal rahakatel, mis silla alla kõlinal veerenud, üteldes: "Tuhat aastat olen ma siin olnud, tuhat aastat tahan veel olla."

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]