[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

RKM II 10, 213 (47) < Kihnu khk. - Paul Ariste < Kuraga Liis, 83 a. (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ahu piäle viestõti lapsõ hammas, ning laps ütleb: "Kilk, seh luuhammas, anna miole raudhammas jällõ.

RKM II 10, 230/1 (75) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ennemält oln merenäkid. Kui ta jões oln, siis oln jõevesi sinine. Siis ei tohes kiegi juõma minna. Ta ikka üks kuriluõm oln, et ta hengesi püüdis.

RKM II 10, 232 (84) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sabaga täht, suur saba taga, sie tähendäb sõda. Üks kord oli suur valgõ mõõk taeva piäl, sestast hulk aega. Siis tuli Türgi sõda.

RKM II 10, 233 (87) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ravandus tulõb luomalõ ja inimesele. Tuulõravandus läbi läin. Mõni ütleb, et teine suadab, tuulõst tulõb. Va Põtõr Tuõmas on suatn Kotri Mardile. Matu vana Uabram suatis kua. Matu vana suatis: "Sia mine siia, sina mine siia," egä tuulõ puõlõ suatis. (Liis on ise näinud ja kuulnud seda olles veel õige pisike laps.)

RKM II 10, 234 (1) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ver'mlasõd vehkleväd ja näütäväd põhjamaa rahvalõ valgust. Tulõb edälätuult.

RKM II 10, 235 (97) < Kihnu khk. - Paul Ariste < Kuraga Liis, 83 a. (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sie põlõmte hiä, kui teene kiidäb last.

RKM II 10, 363 (23) < Kihnu khk. - Andrus Saareste (1920) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paista, paista, pääväkene, paista aga hästi eredaste.

RKM II 10, 485 (7) < Läti, Aloja khk., Rozeni v. - Erna ja Herbert Tampere < J?la Leinasars (dz. Lezdinš), s. 1860 (1943) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kad pirmo reizi laida govis lauk?, tad saimnieks deva ganu b?rniem kul?s zirnus un pupas, un b?rniem bija j?skrien ap ganamo pulku, j?met pupas un zirni un j?sanc: "Lai aug raibi teli, un j?ri k? pupu grandi!"

RKM II 11, 11 (2) < Paide khk., Paide v. - Otto Viide < Ann Viidebaum (1947) Sisestanud Katre Kikas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maa-aluseid (kupulist nahahaigust, umbes kui nõgese kõrvetus), mis pidid olema nakatud kohtadelt, kust "maa hingab", arstis minu ema, lugedes kahtlastel kohtadel - toa seinte lähedal õues, et "maaisandad ja maaemandad ning maa noored neitsid..." isi kraapides noaga, kas vanalt hõberublalt ehk hõbesõlelt sinna "hõbevalget". Harilikult tehti seda tava õhtuhämaruses.

RKM II 11, 23/4 (23) < Paide khk., Paide v. - Otto Viide < Ann Viidebaum (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
"...Oh, ära kohe kõnele... On, on... teisel inimesel kohe paha silm (sant silm)", seletab vahel minu 80-aastane ema Ann Viidebaum, sünd. 1867. "Näe, Raja Triinu käis meil... käisime laudas... kiidab, et küll Teil on ilusad loomad ja lambad... Teine päev, siga kurivaim läks lammaste aeda... ära sõi lamba saba... vana halli lamba saba... on kindlasti teisel inimesel paha silm..."

RKM II 11, 28 (40) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Oli kangas üleval, niides, soas ja alustati esimest tallalaudade sõtkumist ja koe viskamist, käratas kuduja: "Laku pe-et, lase kangas lahti!"

RKM II 11, 72 < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
..tema lapsepõlves nende isa - vana soldat - ei olema härgvasika korral lastele ennem piima lubanud emad anda, kui lapsed pidanud vommil s.o ahju peal härja moodi möirgama ja kraapima (est modus in rebus).

RKM II 11, 89 (105) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide < Jaan Anvelt (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Järskuse haigestumise korral oli Nurmsi küla Parmo-Hinno talu kadunud tädi kohe abivalmis aitama ja arstimeid toomas. Arstirohtude seas domineeris mesi (P-Hinnod pidanud vanast ajast mesilasi, samuti Kleemeti Kodaniburgid), sibul, lõngaeli jne. Kui rohuannuse ära võtsid, siis võisid kindel olla, et doosi ka hiiresitta said - tädi luges seda väga tähtsaks parandavaks vahendiks - nagu see minu poisikese-karjase-koolipõlvest meelde on jäänud. Ka mind ennast rohitses ta. Sit sibi terra suffer ossa levia.

RKM II 11, 105 (137) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lapsepõlves tarvitasime haudunud varvaste vahele panemiseks pigistatud taimeid, mida nimetati naistepunadeks. (Vistist kindlasti Hypericum perforatum).

RKM II 11, 105 (139) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestanud Triin Toome 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui juhtus rukkileikuse ajal kellelgi leikajal (lõikaja) ees (esi) olema suurem tähelepanuäratav kivi, rõõmustas kivikohtaja: "Vaat, mina saan tänavu aasta veel pulmi - minu ees on kivi!"

RKM II 11, 209 (248i) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide < Ann Viidebaum, 79 a (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üheksatsugu lendva, jooksja rohi: puutinkdus.

RKM II 11, 230/1 (280) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Aastat nelikümmend viis tagasi oli meil Nurmsis tavaline seltskonna ajaviide "kompsiva laua" ümber istuda ja lauda enesele tuleviku ette lasta kuulutada. Laud oli tehtud sanglepast - ilma metalllisandu(s)teta, - viis-kuus isikut istusivad laua ümber, käed kergelt laua peal kuni "laud soojaks" sai ja "elektert" võttis. Arvati juba laual paras vaim sees olema, kergitati käed veel veidi kergemale nii, et laua ja käte vahe täieste vaba oli ning üks seltskonnast pani lauale küsimuse ette: "Laud ütle, kui vana ma olen?" Laud mõtles veidi ja hakkas ühe jalaga kopsima. Võis mitme- ja mitmesugusi küsimusi esitada - iga küsimus vastati. /joonis/ Sanglepp - Schwarzerle - Alnus nigra - Ol'ka

RKM II 11, 239/40 (290) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lapsepõlves keegi põngerjatest maha kukkus ja peaga kuhugi vastu põrkas, ööldi: "Tule, laits, siia, ma puhun peale ja vaju/tan/ lauanoaga..." Oli sõnu veel: Varesele valu, harakale haigus ja mustalinnule muu tõbi - meie laps saab terveks. Vahel ka sahmati vitsaga seda eset, mille vastu ihuliige põrkas. (Keskajal olla ka eesli üle, rohutirtsude jm üle kohut mõistet ja vistist anafemat tehtud.) Est modus in rebas.

RKM II 11, 240 (291) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Igaüks soovib, et temal värskelt noort kuud nähes midagit käes oleks, sest siis olla kindel, et varsti raha saab.

RKM II 11, 245/7 (2) < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < Liisu Treimann, 86 a, surn. 1908 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Muiste läinud üks vanatüdruk järve äärde pesu virutama, kurikas õlal. Kastnud pesu märjaks ja jäänud korraga kuulatama, järve keskpaigust olnud kuulda hirmus kihinat ja kahinat, korraga kerkinud kesk kihinat järvest ülesse suur vaskkatel ja ujunud kalda poole. Kaldal jäänud vaskkatel just vanatüdruku ette kalda äärde seisma, vanatüdruk pistnud kurika vaskkatla sangast läbi ja hakkanud kalda poole tirima (tõmbama). Katel olnud kole raske ja seest kuuldunud kuldraha kõlinat. Kuna katel ei ole kalda ligemalle sugugi tulnud, hüüdnud vanatüdruk: "Appi," kohe lahkunud vaskkatel kalda äärest ja ujunud suure kiirusega järve keskpaiga poole tagasi, viies kaasa ka sangast läbi pistetud kurika. Kesk järve vajunud katel suure kolinaga järve põhja tagasi, pesukurikas murdunud keskelt pooleks, tükid karganud taeva alla suurele kõrgelle, vahulained veerenud kalda poole, ise kangesti kohisenud. Vanatüdruk näinud vahulaineid kaldale tulema, unustanud oma pesu sinnapaika ja pistnud jooksma. pole enne tagasi vaanud kui kodu õueväravas. Siis ütelnud: "Jumal tänatud, hing on peastetud, tehku pesuga mis tahes," ega ole sellest saadik enam oma jalgu järve kaldalle viinud.

RKM II 11, 247/51 (3) < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < Liisu Treimann, 86 a, surn. 1908 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Muistsel ajal olnud Suures järves elamas näkid. Karjapoiss oli näinud hommiku päikesetõusu aegu, et kangesti ilus tüdruk istunud lainete peal järve kaldast paarkümmend sammu eemal ja kamminud kuldkammiga juukseid. Karjapoiss vaadand, vaadand ja kange tahtmine tulnud temale, et kuidas saaks temaga juttu ajada. Ise mõtelnud: "Kui hüüan teda näkineiu, läheb minema, aga ma hüüan teda ilusaks neiuks." Hüüdnudki: "Kuule, ilus neiu, tule kaldalle minuga juttu ajama." Et temale vastust ei tulnud, siis astunud poiss üsna järve kaldale ja hüüdnud õige kõvasti, häälgi värisenud omal: "Ilus neiu, tule kaldalle, tule minuga juttu ajama." Korraga solisenud vesi ja ilus neiu olnud kadunud, ainult lainete ring olnud veel ja vesi keerlenud sääl paigas, kuhu kadus ilus neiu. Karjapoiss jäänud nukrameelselt omaette järvele vahtima, kui korraga keegi puudutanud tema (õlga) õla. Karjapoiss nagu ehmatanud, kui oli näind enda kõrval pea enda suurust tütarlast, kes oli peaaegu sama ilus kui seegi, kes ennist kuldkammiga juukseid silus. Ära nähes, et karjapoiss ei tee temast väljagi, istunud tundmata tütarlaps lähedaloleva kivi otsa, võtnud põuest hõbedase vile ja hakanud seda puhuma. Vile puhumise järele karjapoiss otsekui muudetud ümber, unustades oma karja istunud ta tütarlapse kõrvale kivi otsa ja hakkanud silitama tütarlapse pikki kullakarvalisi juukseid. Tütarlaps lõpetand vilepuhumise ja peitnud vile jällegi põue. Nüüd alles alganud jutud, nende jutuvada kostnud kaugelle, kolmanda päeva õhtul läinud peremees karja ja karjapoissi otsima. Kari olnud karjapoisi läheduses, kõik loomad olnud alles, karjapoiss istunud kivi otsas ja tukkunud. Peremees saanud pahaseks ja hakanud karjapoisile ütlema: "Miks sa enam koju ei tule ega karja koju ei a'a?" (aja). Karjapoiss vastanud: "Mul oli siin ilus tüdruk, ma ajasin temaga vähe aega juttu, kas selle vähe ajaga juba kolm päeva mööda läinud?" Nüüd peremees ütlenud: "Sa oled jo võlutud. Sa aasid juttu näkiga. Lähme nüüd kohe koju ja sa ei tohi enam siia järve kaldalle mitte millalgi tulla." Jõudis sügis, karjapoiss pidi talvel koolis hakkama käima, kuid sinna ei läinud ta enam kunagi. Esimesel koolipäeval nägivad külarahvas, kuidas suvine metsatalu karjapoiss jookstes tõttas järve poole. Nii käis ta kuni sai noormeheks, siis täismeheks ja lõppeks ka vanameheks, kuid igatsetud neidu ei ilmunud enam. Veel raugaeas õppis ta kandlemängu niisama selgeks kui noored mehed ja siis oli tema alatine ajaviide istuda järve kaldal ja mängida ilma lõpmata, tundmata nälga ja jänu ja unustades isegi magamise. Mõne aja pärast ei teadnud keegi, kuhu ta oli saanud, tema kannel leiti teiselt poolt järve kaldalt, kuhu lained olid selle välja viskand, kuid tema oma surnukeha ei tulnud kunagi nähtavalle ega teadnud ka keegi, kuhu ta oli saanud. Palju aastaid läks mööda, ühel päeval istus tuntud kivi otsas kuldjuukseline neiu ja nuttis. Tema nutuhääl oli nii läbilõikav, et iga möödamineja, kes kuulis seda nutuhäält purskas ka nutma. Hilisemal ajal on möödakäijad kuulnud veel nagu salasosistusi, kord nagu vee sulpsatusi ja siis on jäänud kõik vaikseks ja salapäraseks. Uuemal ajal ei ole selles järves enam nähtud ei miskisuguseid viirastuse taolisi asju ega olevusi, kuigi mitmed, kes on käinud Suures järves kalal on lootnud kohata ehk vähemalt oma silmaga näha hommikukoidikul ilusat näkineidu.

RKM II 11, 254/6 (5) < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < Liisu Treimann, 86 a. (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanasti, kui must surm ehk katk maal möllas, siis ei pääsenud ta igalt poolt veeojadest üle, sest kõik purded olivad ära lõhutud, et takistada katku teise külasse minekut. Korra oli teda nähtud musta kassina ringi jooksvat, ükskord oli ta lihtsa kasevitsana seisnud ukse ees ja ootanud, et keegi majakondsetest toast välja tuleks, et siis inimeste jalgu jääda, kus ta tuppa visatakse, sest tema enda jõud oli uste tõukamiseks liiga kasin. Teine kord oli ta Mareta soone taga haledalt palunud heldeid inimesi, kes aitaks teda üle veesoone, et tema kui vaeslaps ja paljasjalgne ei saa ise sellega hakkama, kuid veel koidu ajal oli katkukisa kuulda. Veel üks teine kord nähti teda metsanurga küla poole liikuvat, kuni ta jällegi põrkas veesoonega kokku, kust tema kisa kuuldi veel teise päeva õhtul. Kuid kolmandama päeva hommikul ei häälitsenud ta enam, külm oli ta ära võtnud. Sellest ajast peale kadus katk meie maalt ära. Kohal, kus katk halises, asutati hilisemal ajal talu, mida nimetatakse tänapäevani Katku taluks. Mareta veesoonik on veel käesoleval ajastul olemas Vohnja vallas ja on suure ja väikese Kõrveküla vahel kevadeti ja sügiseti õige paljuveeline ojakene, kuid vanasti oli ta peaaegu läbipääsmata.

RKM II 11, 305 < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < oma mälest. järgi (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks teine vanaaegne jutt räägib vana-aasta kohta järgmist. Kui kukk õhtul oma kõige hilisema laulu on lõpetanud, siis loe sajani, siis on paras aeg minna õue. Jookse ümber maja vastupäeva, iga nurga kohal kuulata, jookse niiviisi kolm korda järgimööda ja mida sa sääljuures kuuled ja näed, need kõik ennustavad sulle sinu tulevikku. Kuid meeles pidada, et selle jooksmise korral ei tohi paljalt ka mitte mõtelda Jumala nime nimetamise peale, siis ei avalda teadmatu tulevik midagi, ka vanakurja nime ei tohi nimetada ega ka mitte mõtelda.

RKM II 11, 358/62 (2) < Kadrina khk., Vohnja v. < Schlüsselburg - Johannes Valdur (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Venemaal, Leningradi oblasti ida osas asub suur meretaoline järv nimega Laadoga. Selle järve kohta rääkis minule üks Schlüsselburgi elanik venelane Afanassi Semjonov 1915. aastal. Sellel ajastul, kui veel ei olnud laevu, kuid kalamehed käisid ikkagi järvel kala püüdmas parvedega. Kord olnud kalameestel saak väga hea ja sellest tekkinud meestel ka hea tuju - tulnud mõttelle, et mõõdame õige ära, kui sügav võiks olla see meie kalakoppel. Sõlmitud nootade nöörid kõik kokku ja saadud sellest mitte rohkem ega vähem kui kolmsada sülda pikk nöör. Üks kalameestest hakkanud siis oma kätega nööri mõõtes teistele andma ikka süld korraga ja kõik see kolmsada sülda pikk köis läinud järve põhja, raskuseks olnud nööri otsa seotud parve ankur, umbes kakskümmend viis naela. Nöör pidi järve põhja ulatuma, selles olivad kalamehed kindlad. Hakati nööri ülesse tõmbama. Kui jõudis viimane osa parvele, oli kõikide kalameeste imestus kole ja jahmatama panev - nööri otsast puudus ankur täielikult ja selle asemelle oli sinna seotud verine oinapea ühes sarvedega. Imestasivad kalamehed ja kui oli suurem imestus neist lahkunud, haarasivad tuurad ja aerud ning hakkasivad metsikus hirmus kui mõne paha vaimu pilke eest ära sõudma, et aga ainult pääseda sellise kollitava vetevaimu võimusest. Sellest päevast saadik kui need Schlüsselburgi kalamehed järvelt tagasi tulivad lõhkusivad nad parve ära ega läinud enam millalgi kala püüdma. Pealegi oli see tolle aja suur püha, suur ristipäev, kui nemad järvele sõitsivad, ja nende kõikide südametesse tulis suur hirm, et suurel pühal püüame kalu. Jumal peab meid kartmatudeks ristiinimesteks ja selle pärast karistab meid selle õudse oinapeaga vetevaimu läbi. Kalamehed uskusivad, et nende mõõdunöör ulatas maa südamesse ehk veel kaugemale. Pealegi oli ju tolleaegsete vene kalameeste arusaamine õige lühike, kuna see teostus sel ajastul, kus veel paate ega laevu ei tuntud. Schlüsselburgi linna õige järve suhu püstitati kabel ja kabeli peasissekäigu kohale müürisse oli kivist väljaraiutud oinapea pandud ja üheksa kalameest noodaga. Järelmärkus. Hilisem aeg on endised väiksed kabelid ära hävitanud ja nende asemelle uued võimsad kirikud ehitanud, nii lõpetas Afanassi Semjonov oma jutustuse, kuid kuri legend on jäänud rahva ajalukku ja kestab ikka edasi kuni ilmalõpuni. 1915. aastal selle loo jutustas Afanassi Semjonov Schlüsselburgi linnast.

RKM II 11, 377/8 (17) < Kadrina khk., Vohnja v. < Schlüsselburg - Johannes Valdur (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Roosisõnad Roosisõnad kirjutatakse pliiatsiga siniselle paberille, terve lause ühes tükis ilma kirjutusabinõu tõstmata, aga nii, et esimine lausete rida moodustaks neljakandilisel paberil ringi nii viisi, et sõna lõpp saaks ühte lause algtähega. Hiljem, kui kõik on valmis kirjutatud kritseltatakse kõik veel kord läbi, et ei saaks keegi lugeda. Roosisõnad ise kõlavad järgmiselt. Meie Issand Jeesus Kristus sel ööl ja kui tema läks üle Keenetsareti järve, Kolm lille oli käes: usk, lootus ja armastus. Kõik, kes laevas olid kartsid tormi kui Jeesus ei kartnud. Ta tõusis rahva keskelt ülesse, tõstis käed taeva poole ja hüüdis: "Tormine järvepind vaiki!" ja rahva poole pöörates hüüdis ta: "Minu isa Joosep ja tema naine Maria, neil on kolm väga väärtuslikku lille alati endaga ühes, sellepärast ka Sina, haige, ära ei iialgi neid kolme lille enesest ära kauta, milledest üks on sinine, teine on punane ja kolmas on valge. Niikaua, kui neid kannad sa endaga, nii kaua on kurjuse võim sinust eemal. Usu aga. Aamen. Roosisõnad õpetas isegi soomlasest velsker minule isiklikult 1915. a Leningradi lähidal paberivabrikus, kus olin teenistuses, kuna tema pidas Virun-poikast palju luku.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]