Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 27067/71 (1) < Tartu-Maarja khk., Tähtvere v. - Jaan Rootslane < Mihkel Gross (1896) Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Ilmjärvest Tartumaal Äksi kihelkonnas Elistvere, Kudina valdade piiri pääl Kolsi ja Liiva mägede vahel on üks järveke, mida Ilmjärveks nimetetas. Ennevanast pole mitte järv siin olnud, vaid siin olnud üks kirik ja rüütlimõis, kus üks põhjatu kuri rüütel elanud. Käinud tõine küll ka iga päev kirikus, aga olnud sellegiperast vana õelus ise. Ilmjärv aga seisnud umbes versta 15 kaugel Kassinurme küla all. Olnud väga ilus kalarikas järvekene. Kord tulnud mustlased järve kaldale laagrisse, tarvitanud selle vett ja läinud viimaks järvesse suplema, mida aga see pole sallinud. Nüüd tulnud hääl järvest, mille sõnad nii käinud: "Külarahvas, ajage mustlased ära! Pange tähele, mina pole mitte ilma peralt." Sedaviisi, nende sõnadega kordanud järv oma hüüdmist kolm korda, aga külarahvas pole mitte seda tähele pandnud, ei mustlasi ära ajanud ehk nad küll terve küla kuulnud. Nüüd tulnud uuesti hääl järvest, mis ütelnud: "Tahan ja karistan kahte korraga." Selle pääle tõusnud hirmus mühin ja kohin, järv hakanud nagu keema ja vahutama, tõusnud üles pilvesse ja rändanud minema, mida küll nüüd külarahvas kahjatseda päält vaadanud ja õhkates tagasi hüüdnud. Mida aga see enam ei teinud, vaid läind ja matnud lossi ja kiriku mõlemad enese alla. Minnes kukkunud järvest veel üks suur kala alla maa pääle, kust karjalapsed, kes kukkumist näinud, kala kodu viinud, kus teda ära keedetud saanud kõigele majarahvale süia. Aga kohta, kuhu kala kukkunud, kutsutavat veel praegu Kalalombis. Esiteks paistnud veel järvest kirikutorni tipp välja, kuuldud ka tihti laulmist kirikus ja mänguhäält lossis. Kord sõitnud mees lootsikuga järve pääl, näinud torni tippu veest välja paistvat, mõtelnud selle mõne tiku olevat, mida kas keegi kalamees sinna pistnud. Läinud ja sidunud lootsiku nööriga tornitippu kinni. Nüüd aga tõusnud jälle kohin ja mühin. Torn hakanud alla vajuma, tahtnud meest lootsikuga ühes alla viia. Viimaks saanud mees aga nööri katki lõigata ja jäänud vee pääle. Sõudnud nüüd, nahk hirmu täis, kaldale. Rääkinud lugu ka tõistele. Läinud siis sellepääle kolme mehega uuesti järve pääle, et mõõta, kui sügav järv säält peaks olema, mille tarvis nad hulga nööri ühes võtnud. Sidunud nöörile veikese katla otsa ja pandnud kivi katlasse ja hakanud alla laskma. Lasknud juba põhjatu hulga nööri alla, ilma et põhi oleks vastu tulnud. Viimaks hakatud tugevaste köiel alt otsast kinni ja raputetud kangesti. Selle pääle hakanud mehed nööri välja tassima. Saanud välja, näinud ehmatusega, et kivi asemel verine inimesepea olnud katlas. Hirmuga sõudnud mehed kaldale, ilma et põhja ehk sügavust kätte oleks saanud. Küll olla perast seda mitmed ka meie päivilgi katsunud järve mõõta, mis aga alati ilmaaegu olevad olnud. Selle, et järv enne tõise paika minekut hüüdnud: "Mina pole mitte ilma peralt," saanud ta nüüdse nime Ilmjärv. Mihkel Grossi suust Tähtverest.

E 27150/27151 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Suurisa kodu Kaheksakümne aasta eest surnud Peetri kihelkonnas Esna vallas üks saunavanamees ära. Oli surnu maha maetud ja matuselised koju läinud, oli surnu juba enne matuselisi kodu. Vanad inimesed põle kodukäijad mitte näinud, aga kaks veikemad last üteld: "Isa, ae, nää suurisa kodu, sööb meie eest pudru ära. Küll on pikad kollased hambad. Nää, nüüd kastis või puhas pudrusilmast ära." Ta teinud kõiksugu häbemata tükid seal saunas ära. Saunamees kutsunud Peetri õpetaja Heningi sinna kodukäijat ära kautama. Õpetaja läind, pannud ennast ammetiriidesse ja võtnud lauluraamatu kätte, siis hakanud kodukäijat trõõstima. Kodukäija tõmmanud õp/etaja/ kääst raamatu ära ja viskanud maha. Õp/etaja/ katsunud, et saand tagurpidi saunast välja, vist ei olnud temal Kuuet ega Seitsmet Moosese raamatut. Viimaks toodud Tartust kuus studenti. Need piiranud vana kodukäijale ringi ümber ja siis raiunund kuue mõega vahel selle ringi sisse, ise lugenud sõnu, kellest saunamees aru põle saand. Küllap vist olivad kuuendama ja seitsmesndama Moosese raamatu sõnad. Sellest saadik kadunud kodukäija ära.

E 272161 < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Üks mees ja naene läinud kord kiriku ja senna kiriku juure tulnud ka viisukaupmees. Mees ja kaupmees mõlemad läinuvad ühes kiriku, aga mees tulnud enne kaupmeest kirikust välja ja varastanud paari viisa ära. Kui mees naesega ära kodu hakanud minema, saanuvad metsa äärde, seal karanud mees pealt maha ja jooksnud metsa ja saanudki soendiks ja ei olegi enam kodu tulnud. Siis võtnud naene viisud ja viinud kaupmehele tagasi ja siis saanud mees inimeseks ja tulnud kodu.

E 27169 < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Kaks tüdrukut läinuvad öösi rehele. Teisel olnud varss ühes ja see pannud varsa heinamaa peale sööma. Teisel tüdrukul jälle olnud soendinahk ühes ja see, kui teine magama jäänud, hakanud varssa sööma. Kui teine üles virgunud ja näinud, et hunt varssa sööb, hakanud karjuma. Siis visanud teine tüdruk naha ära ja isi ütelnud teisele, et tema oleks selle ära söönud, kui ta rohkem oleks karjunud.

E 27175 (14) < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Kiitsakule kibu, vaesele valu, mustalinnule muu haigus, meie N. (käsi ehk jalg ehk muu teine liige) saagu terveks. Laste valu äravõtmise sõnad.

E 27185/27187 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) R. Põldmäe Eesti naljandid I, Naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest. Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Üks mees ja naene sõitnud kahekesi teed mööda. Teelt aga leidnud nemad suure kasti rahaga. Mees tõstnud raske rahakasti vankri peale ja sõitnud kodu poole. Naene aga ütelnud: "Meie peame seda üles andma, et omanik seda kätte võib saada!" Mees aga ei ole ses nõus olnud, vaid keelanud naist, et ta sellest kellegile ei pea rääkima, vaid seda salaja hoidma. Metsa vahelt läbi sõites kostnud neile vali pasknäri käratsev heal kõrvu. Naene, kes sellest kärast aru ei ole saanud, küsinud mehe käest: "Kuule mees, kes seal nenda valjuste karjuvad?" Mees aga kostnud selle peale, et kohtusaksad raesakste käest peksa saavad ja siis sellepärast karjuvad. Naene küsima: "Aga mikspärast siis kohtusaksad raesakste käest peksa saavad?" Mees aga vastanud: "Sellepärast, et nüid nokasõda hakkab ja tuld ja tõrva taevast maha sadab!" Kui nad kodu jõudnud, olnud naene väga hirmunud, et nüid nokasõda hakkab ja tuld ja tõrva taevast maha sadab, ja palunud meest, et see teda selle hirmsa sõja ja tule ja tõrva sadamise eest aitaks varjata. Mees aga lubanud teda siis üksi selle hirmsa häda eest varjata, kui naene.oma suu lubab pidada ja rahakasti leiust kellegile ei räägi. Naene lubanud mehe soovi täita, kui see teda hirmsa nokasõja ja tule ja tõrva sadamise eest varjab. Sellepeale pannud mees naese ühe suure tõrre alla, millel põhi ülespoole olnud. Kui naene nüid vagusi tõrre all olnud, toonud mees teri, riputanud tõrre põhja peale ja pannud kanad siis teri nokkima. Sellepeale võtnud mees natukene tõrva, pannud tõrre põhja peale ja hakatanud siis tõrva põlema. Siis lükanud mees põlevad tõrva tõrre põhja sees olevast august alla. Kui mees juba küllalt arvanud olevad, peastnud ta hirmuva naese tõrre alt lahti, üteldes, et nüid hirmus tõrvasadu ja nokasõda üle läinud. Kui naene seda kuulnud, et nokasõda ja tõrva- ja tulesadu üle läinud, ei ole ta enam oma sõna pidanud, vaid rääkinud seda teistele, et mees suure rahakasti leidnud ja seda ära peitnud. Mees kutsutud naesega kohtu ette, ja kohtusaksad küsinud naese käest: "Millal leidis mees selle rahakasti?" Naene vastanud: "Siis kui kohtusaksad raesakste käest peksa saivad." Kohtusaksad küsinud: "Millal siis kohtusaksad raesakste käest peksa saivad?" Naene vasta: "Siis kui nik-noka sõda oli." Kohtusaksad küsinud:"Millal siis nik-noka sõda oli?" Naene jälle: "Siis kui tuld ja tõrva taevast maha sadas!" Kohtusaksad pidanud naese rumalaks ja käskinud mehe rahuga kodu minna.

E 27188/9 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vangi hukkamise päevadel - kesknädalal ja reedel - ei võida meesterahva särki lõigata, siis langeda see mees, kes seda särki kannab, saksa viha alla. Noores kuus ei võida särki lõigata ega õmmelda, siis sigineda täid särki.

E 27190 (14) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Peale jõulu neid päevi arvatakse peale jaanipäeva viljakasu ajaks. Kui siis puud peale jõulu nende päevades sees pehme lumega heaste täidetud on, siis tulla sel suvel hea viljakasu aeg, aga kui puud jäetes seisavad,siis halb aeg. Kui puukännul sel ajal lumest kübar peas on, tähendada jälle head aega.

E 27194/27197 (1) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Suitsumäe hiis Võnnu kirikust umbes paar versta kaugel on nendanimetatud Suitsumägi, mille pääl üks põhjatu vana lõhmus kasvab. Küll keeruline ja haruline ja seest õõnes, ka hästi jäme. See olnud ennemuiste rahva püha hiiepuu, mille all ohvrialtar olnud, kus esiteks üksi noori elajaid ohverdatud. Ohverdamine sündinud põllukividest saunakerese kombel valmistatud ahju pääl, kus loom tervelt ära põletatud. Enne põletamist saanud küll loom ühe selle tarvis valmistatud masinaga pähe surmahoop antud. Siis olnud veel seda tarvis tähele panna, kumma külje pääle loom maha langes. Langenud parema külje pääle, siis võtnud hiis ohvri hea meelega vastu ja ohvritooja soovimised läinud täide. Aga langenud loom pahema külje pääle, pole siis ettevõttel mingit õnne olnud. Viimaks hakanud koledad sõjad meie maal pääle. Küll toodud rahva poolt hiiele hulga kaupa ohvrid, aga pole see ka enam aidanud - võerad võtnud ikka enam ja enam võimust. Pole enam loomade ohverdamine aidanud hakanud viimaks sõjavangisi inimesi ohverdama. Mille pääle ohverdamist kordasaatja käsu andnud altari tarvis õige suuri kiva kokku vedada, mis ka tehtud. Igal ühel ümbrekaudsel elanikul olnud üks kivi tuua. Nendest tehtud suur altar, kus kõik sõjavangid elusalt ära küpsetatud. Aga viimaks võtnud võerad siiski võimust, häävitanud püha/hiie/ ära, lõhkunud altari maha. Ka hiielegi pole mitte armu antud, vaid raiunud selle keskelt pooleks ja tüvi hirmsal kombel ära. Aga püha puu ei kuivanud sellegiperast mitte ära ja seisab tänapäevani ja haljendab igal suve ajal. Ehk küll häävituse jäljed selgesti näha on, mis tema raskest minevikust tunnistust annab. Ka on mahalõhutud altarikivid puu ligi ahervarre kombel maas. Ka kaunis mürakad. Siis olnud sääl veel üks ilus tiigikene, mis nüüd aga kuiuv on. Selle tiigi kaldale matnud kõik ümbrekaudne rahvas oma rahalise varanduse maha, mis aga veel ühe tammepuust valmistatud lootsikuse pantud ja olla veel tänapäev sääl olemas. Aga et koha pääl palju suitsutatud, saanud ta omale nimeks Suitsumägi. Praegu on ka sääl olev talu enese nime saanud Mäesuitsu. Olen ise kohta mõnda sada korda näinud ja seal ka käinud. Mitmete suust Võnnust. Tähendus: Mina hoidsin jutu kirjutamata, lootsin ühe sõbra käest selgemat teatust Varssavi järele.

E 27199/27203 (4) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Prder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Läsjanaise pedak (mänd). Võnnu Korista mõisa maa pääl kasvab üks õige vana laia okstega mänd, mis säälsest rahvast ja nende keelemurdest Läsjanaise pedak saab nimetetus. Oma nime saanud puu, sest vanal orjapõlve ajal elanud üks vaene vabadik selle mõisa maa peal. Ma olnud mehel kõhn ja maksud-orjused suured, pole kõiki mõisa nõudmisi ära jõudnud täita, miseest mees mõisas koledal kombel peksa saanud, nii et kodus mõne päevase heitlemise järele hinge heitnud. Naine jäänud leseks ja veel pääle seda kaks väetimad last jäänud maha. Nüüd pole mõisa aga enam naist tahtnud hoone sees pidada, vaid herra andnud käsu naist välja visata, mis sulased täitma pidanud. Olnud just talvine kange külma aeg ja jõululaupäev, mil lugu sündinud. Tuisk ja lumesadu olnud kange, kui sulased naese majast välja kihutanud. Viimaks naese palumise pääle viinud sulased naese kõige lastega laia okstega männa ala varjule ja viinud siis herrale sõna, et käsk täidetud. Õhta tulnud kätte, ilm läinud ikka külmemaks ja sadu suuremaks. Naene olnud ikka oma kahe lapsega poolsurnd puu all. Viimaks, kui kirikus õhtane jumalateenistus pääle hakanud, tulnud mõisaherra juure üks Jumala ingel, kes ütelnud: "Vii lesknaene männa alt varju, nad surevad muidu külma kätte enneaegset surma." Aga herra kostnud: "Ei." Nii sündinud kolm korda, iga korra aegu vastanud mõisaherra: "Ei." "Aga ei ole sina minu käsku täitnud," ütelnud kolmas kord ingel, "siis vaata, kui jumalateenistuse arvad lõpule jõudnud olevat, siis mine vaata kaugelt männa poole ja pane tähele, mis sääl sünnib." Seda lubanud herra teha ja läinudki vaatama. Nüüd näinud herra, kuda neli helevalget tuikest männa alt ülesse taeva poole lendanud. Üks olnud suur ja kolm olnud veikest. Herra tahtnud nüüd kodu tulla ja sulastele käsku anda naist lastega ära tuua, aga enne kodu jõudmist tulnud temale veel ingel kord vastu ja ütelnud: "Mis sina nägid sääl?" Nüüd ütelnud herra, mis näinud. Selle pääle ütelnud: "Need kolm veiked tuikest ollid lesjanaese ja tema laste ihust lahkunud hinged, aga neljas ollin mina ise ja viisin neid taevase. Aga et kõik veretöö sinu läbi sündis, lähed sina põrgusse." Selle pääle kadund ingel ja herra olnud ka oma teu üle rängast ehmatanud, jäänud raskeste haigeks ja surnud ära. J0a tema surnuvoodis olnud üks kole suur rästikmadu. Aga mänd kannab nime tänapäevani Läsjanaise pedakas.

E 27218/27219 (1) < Saarde khk., Jäärja v. - Julius Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Nälg Vanaste sündinud ühes talus Nälg, olnud kui veike laps, küsinud kohe süüa. Perenaene läinud välja ja võtnud lund, veeretanud kokku ja viinud näljale söögiks. Nälg hammustanud kolm korda ja küsinud juua. Neil olnud üks rammus märahobune. Perenaene võtnud vitsiku ja läinud mära juure, see hakanud ka just kusema. Perenaene pannud vitsiku alla, mära kusnud sisse, siis viinud ta Näljale kust juua. Siis ütelnud Nälg: "Oleks sa mulle leiba süüa annud, siis ei oleks seitsmel aastal ühte viljatera kasunud ja kui mulle vett vuua oleks annud, siis ei oleks mitte ühte tilka seitsmel aastal kuskil kaevus olnud, ja nüüd ei satta seitsmel aastal lund ega ole ühegil märal varssa. Ja kui need aastad mööda lähavad, siis on jälle kõik endist viisi." Kui ta seda ütelnud, surnud ära.

E 27218/27219 < Saarde khk., Jäärja k. - Julius Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vaese naese õnn Üks vaene päilese naene läinud metsa heina tegema ja võtnud väikse lapse kaasa. pannud lapse kiiguga ülese ja ise hakkanud heina tegema. Tulnud lõunaaeg, naene läinud ise koju ja unustanud lapse metsa. Kodus tulnud meele, läinud järele. Seni olnud Vanapagan lapse juures, pannud lapsele kolmantiku täie kulda alla, ise kiigudanud: "Suu, suu, ristipoiga, kogemata metsa jäid." Kui naene sinna tulnud, siis kooksnud Vanapagan metsa. Naene saanud lapse alt hulga kulda, läinud siis koju ja rääkinud perenaele ka seda lugu. See tahtnud ka kulda saada, läinud naestega lapsega ja jätnud ta meelel metsa. Vanapagan olnud kohe sääl, pistnud lapse põue, pannud ussi asemele ja kiigudanud: "Suu, suu, oma laps. Meelel lapse metsa jätsid." Perenaene läinud last ära tooma, leidnud ussi, nõnda jäänud lapsest ilma.

E 27233/27234 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Hundipoeg Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896. Vanal ajal näinud rahvas ühel laupäeva õhdul peale vihtumise, kuida üks suur hunt sauna jooksnud ja sealt enam välja ei tulnud. Talurahvas läinud sinna ja löönud saunaukse naeltega kinni, et siis tõisel päeval sealt seda välja võtta, sest nüüd oli õhtu käes ja vana oleks võinud ilma nahatäieta metsa pääseda. Tõisel hommikul läinud talurahvas sauna juure, teinud ukse lahti ja ootanud hundi välja tulekut, et siis seda maha lüüa, aga kui nad ukse lahti teinud, näinud nad imestuseks, kuda hunt saunalaual istunud ja üht paljast poega imetanud. Hunt pannud siis poja saunalauale, lippanud isi uksest välja, nii osavaste inimeste vahelt läbi, et need temele ühtegi hoopi anda ei saanud, ja läinud nii ära metsa. Talurahvas viinud hundipoja tare juure ja näinud, et see nagu inimeselaps olnud. Siis hakkanud nad tede ülesse kasvatama, arvanud, et see hunt mõni nõiutud naesterahvas pidanud olema. Õhtul ilmunud see ja sama hunt talukambri akna alla ja ulvanud seal hullumoodi. Kui ta viimaks sugugi vait ei jäänud, pannud talurahvas temalt saadud poja taha akna välja. Hunt läinud kohe selle juure ja hakanud teda imetama. Peale imetamise pannud aga poja maha ja lipanud isi metsa tagasi. Nõnda käinud ta iga õhtu ja iga kord annud talurahvas temale poja taha akna välja. Sellest hundipojast kasvanud ilus poisikene ja ta sirgunud jõutsaste suureks. Kui ta juba kolmeaastane olnud, siis ei tulnud teda ema enam imetama. Taluvanemad kasvatanud teda nii kaua edasi, kuni suureks inimeseks. Sellest olla siis meie maale kõvamad, tublimad ja suuremad inimesed meie maale saanud.

E 27238 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kuidas mees eksitusest ära pääsenud Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896. Teomees tulnud mõisast kodu, jäänud aga tõine õige öö peale tulema. Et temaga teed mööda minna ei tahtnud, sest et see suure ringi teinud, läinud ta ühest metsanurgast õigeste läbi. Kui ta metsast läbi olnud, näinud ta, et koguni võeras koht tema ees olnud ja ta ei saanud isisgi aru, kus kohas ta õige olnud. Pöörnud siis kohe ümber, läinud metsa tagasi, et õigele teele kõndida. Aga kui ta pisut aega metsas edasi astunud oli, juhtunud jälle sellesama koha peale. Ta teinud mitu ringi, aga ikka iga kord juhtunud sellesama koha peale ja aru ei saanud ta ka, mis imekoht see õige olnud. Kui teomees nõnda mitukümmend ringi ära käinud ja ikka õigele teele ei saanud, istunud ta selle tundmata koha peale maha ja hakkanud üht palvet lugema, mida õnnis ema talle oli õpetanud. Kui ta hulga aega palunud, kuulnud siis, kuida kuked külas mitu korda laulnud. Selle järel tõusnud teomees ülesse ja sammunud jälle katseks metsa ja kui ta nüüd väha aega kõndinud, saanud kohe siis õige koha peale välja. Kodus jutustanud teomees oma eksituse lugu tõisetele, need ütlenud aga, et Vanapagan teda oli ära eksitanud ja sellepärast ta enam õigele teele ei saanud. Mees tänanud aga õnne, et ta terve nahaga oli ära pääsenud.

E 27239/27240 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaan Moks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tulihänna tegemine Kõpust, Jaan Moksi suust ü.k.a. 1896. Kõpus käinud üks peremees tihti tulihännas ja vedanud nõndaviisi omale rohkeste kriimi-kraami kokku. Sellessamas talus teeninud üks kaunis kaval poiss. See oli kuulnud, et tema peremees tulihännas käivat. Ta mõtlenud seda asja järele ja jäänud vahtima, kuida peremees tulihännas lähab. Näinud aga õhdul peale päikeseveeru, kuida peremees tühja tonni sisse tükkinud ja isi laulnud: "Mine küla üle, üle Kõpu Suureküla!" Poiss otsinud siis omale ka tonni, et järele katsuda, kas just sell kombel tulihännasse saab minna. Ta leidnud ka agariku äärest õige suure tonni ja poiss tükkinud sinna sisse. Nii kaua, kui ta tonni otsinud, läinud temal peremehe loetud sõnad meelest ära. Kui ta viimaks hulga aega mõtlenud, tulnud talle need meele, nagu oleks peremees nii ütlenud: "Mine külla, üle külla, mine Kõpu Suurdekülla!" Ja tema ütlenud ka nii. Kohe tõusenud tonn ülesse ja pannud minema, aga läinud igasse külasse kinni, tahtnud poisi just surnuks tappa. Kui ta nõnda küll mässanud olnud, läinud tulihänd viimaks tagasi kodu. Poisil olnud ikka veel hea meel, et ikka hingega oli ära pääsenud. Kodus leidnud poiss, et peremees juba tagasi olnud. Ja kui poiss tulihännast juttu teinud, hakanud peremees temaga taplema, et ta ilma tema teadmata selle katsega jahtima oli hakanud. Poiss aga lausunud peremehele tema tapeluse peale: "Ei ole selle tulihännast küll kedagi kasu, tapab mehe kah sinna manu ära."

E 27240/27241 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Rahasaak Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896. Ühel saunamehel juhatatud öösel unes ja kästud oma talu vana keldri lae peale minna, sest seal olla linaluude sees üks närtsutükk ja selle sees olla hulk kuldraha. Ei kästud aga ka midagi karta, kui ka küll midagi isiäralikku juhtub. Saunamees olnud kehv mees ja elanud oma elupäevad väga viletsal ja valusal viisil, ei saanud naljalt süiva, vaid pidanud alati tühja kõhtu kiitsutama. Et kord raha oli juhatatud, siis olnud tal suur hea meel ja läinud hommiku vara kohe vaatama, kas unenäos ka midagi tõtt on. Läinud ja näinud keldri lae peal üks verise peaga mees pikali maas ja temast natuke maad eemal närtsutopus. Saunamees arvanud, et see nüüd tõeste raha on. Ta ei pannud mehest suuremat tähelegi, astunud sellest mööda ja võtnud närtsutopusse ära. Kodus vaadanud mees asjalugu järele ja leidnud, et unenäo juhatus täitsa õigeks oli läinud, sest närtsus olnud päratu hulk raha. Mees elanud pärast seda selle rahaga veel vaesemat elu. Sel rahal ei olnud mingid põhja, kadunud käest õige ruttu ära ja nälg ning hädaldamised olnud jälle külalised vanal tuttaval viisil.

E 27251 (2) < Viljandi khk. - Karl Kullama < L. Saari (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tont kaevus Olnud kõueaeg. Heinategijad jooknud koju vihmavarju. Järsku tulnud metsast üks mees välja ja jooksnud kaevu poole. Nõnda kui müristanud, karganud mees kaevu. Kui vihm üle jäänud, läinud inimesed kaevu juure vaatama, kuhu see imelik mees nii järsku ära kadus. Otsitud kaev kümnel korral läbi, ei leia kedagi. Sulane tahtnud juua, võetud vesi välja. Nõnda kui sulane joonud, hüpanud ka kohe kaevusse. Kistud küll keha kohe välja, aga ei ole hinge sees. Peremees lasknud selle kaevu kinni ajada. Pärast kuuldud kaevust mitu korda oigamist. Kaevatud uuesti lahti, aga ei ole kedagi leitud. L. Saari suust.

E 27255/6 (6) < Viljandi - Karl Kullama (1886) R. Põldmäe "Eesti naljandid" I. Mees tahab kinnipüütud jänest püssiga tappa. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Jänest lastakse püssiga Mees saanud heinaniidu ajal jänesepoja kätte. Viinud koju, pannud vaka alla ja käskinud eite tublisti süüa anda. Hääke küll. Tulnud sügise kätte. Mees mõtelnud jänest ära tappa. Aga kõrtsis jälle räägitud, et jänest püssiga lastakse. "No suurem lugu sest, lasen ka püssiga," rääkinud mees. Toonud teise tare juurest püssi. Küstud: "Kas rohtu on?" Mees ütelnud, et küll. Läinud koju. Naene hoidnud jänest kinni ja mees ütelnud: "Kui ma kolm loen, siis lase lahti!" Mees lugenud: "Üks..." ja vaadanud naese poole. Naine pole hästi kuulnud, mõtelnud, et mees juba kolm ütles, ja lasknud jänese lahti. Ah sa tolm ja suits, kuidas nüüd jänes metsa poole valas! Naene ja mees jäid mõlemad pärani suudega vahtima.

E 27256/7 (7) < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) R. Põldmäe "Eesti naljandid" I. Mees saab mustlaselt Punapardi hobuse. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Suure mehe hobune Talutaat läinud laadale hobust vahetama. Vahetanud oma ilusa hobuse ühe mustlasega ühe vana ronu vastu ära. Läinud õhtu koju. Tulnud naene vastu ja hakanud mehega käratsema, et niisuguse hobuserona kodu toonud. Aga mees olnud nii rõõmus, et tahtnud püksidest välja hüpata ja ütelnud: "Naesukene, ole vait! Kui sa tääksid, kui suure mehe hobune see on! Mustlane ütles, see olevat Punapardi hobune!"

E 27265/7 (13) < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Karu ja vanapoiss Ühte talusse tulnud karutantsitaja. Pandud karu tarre nurka naarihuniku veerde magama. Karutantsitaja heitnud ise ahju pääle magama. Umbes poole öö ajal läinud tare uks lahti ja üks must mees tulnud uksest sisse ja läinud üle tare naarihuniku poole. Karu hakanud urisema. Vanapoiss ütelnud: "Kõtt, kasi välja!" Ei karu kuula midagi, vaid tõusnud kahe käpa pääle püsti. Vanapoiss ütelnud: "Oot, oot, küll ma sulle näitan!" Tõmbanud karul turja päält kinni. Karu küündega vanapoisil näkku. "Kõtt, ära silmi välja kisu," ütelnud vanapoiss. Ei karu ei küsi kedagi, muudkui rebib mehe moodi. "Lase lahti, ma annan sulle kulda, säh!" Karu ei tää mitte midagi. Viimaks saanud vanapoiss lahti ja pannud plagama. Karutantsitaja pannud plagama. Karutantsitaja tulnud kära pääle ahju päält maha ja näinud karu keset tare ja suur rahakott karu kõrval maas. "Mischa, mis teed siin?" ütelnud karutantsitaja ja tahtnud rahakotti maast ülesse tõsta, aga võta näpust, ei jõua tõsta. Võtnud mees kotisuu lahti, aga kuidas ehmatas mees ära: kotist veeresivad selged kuldrahad välja. Sidunud kotisuu kinni ning läinud peremehele ka rääkima. Tulnud peremees ja võtnud kotisuu lahti - kott olnud lepalehi täis. Poleks karutantsitaja mitte peremehele näidanud, oleks tema rikkaks meheks saanud.

E 27276/7 (4) < Kadrina khk., Tõdva-Kõnnu k. - Johannes Schneider < Paul Schneider, 13 a. (1897). AT 105 B*, 2 t. 79. Tuhat mõtet. Pille Kippari loomamuinasjuttude raamat. Sisestas USN
Rebase ja kuke mõtted Mees läinud metsa ja kaevanud sügava augu maa sisse ning katnud hagudega pealt kinni, et mõni metsloom, kes sealt üle läheb, sisse langeks. Rebane, kes omale toidust otsinud, tulnud, nina püsti, haisu nuusutades augu ligemale, hakanud üle augu minema ja kukkunud põmdi sügavasse auku. Sealsamas ligilähedal elanud üks kurg, kes ka toidust otsides augu lähedale tulnud ja üle hakanud minema, aga õnnetuseks ka auku langenud. Augus mõtelnud mõlemad: kudas nüid välja peaseda sügavast august. Rebane käinud ümber augu ja ise rääkinud: "Mul on tuhat, tuhat mõtet." Kurg sorinud nokaga liiva ja ka rääkinud: "Minul on üksainus mõte." Rebane keeritanud ikka ümber augu ja ise mõtelnud: "Küll on aga see kurg loll! Ta ei mõista muud teha kui liiva nokkida, nagu tahaks ta sedaviisi mulda läbi nokkida ja ära peaseda." Mees läinud metsa auku vaatama, kas on ehk mõni elajas sisse langenud. Rebane kuulnud müdinat augu kaldal ja hakanud veel enam keerutama ning ise ikka ütelnud: "Mul on tuhat, tuhat mõtet." Kurg kuulnud ka müdinat ja visanud augu põhja külleli maha ning teinud ennast surnuks. Mees võtnud haud*1 augu pealt ära ja õnneks leiab august rebase ja kure. Rebane jooksnud ümber augu, aga kurg olnud külleli maas ja pole liigutanudki. Mees kiruma: "Oh sina kurjategija rebane! Ta on mu kalli kure surnuks hammustanud!" Läheb toob kure august välja, paneb augu kaldale maha ja ise hakkab rebasele teenitud palka kätte maksma. Mees saanud aga auku rebase juure, kui ju kurg ülesse tõusnud ja lendu läinud, kisendades: "Minul oli üks ainus mõte." Aga rebane, kellel tuhat, tuhat mõtet oli, mehe kätte langes ja soojaks kasukakraeks sai. Paul Schneideri suust, 13 a. vana. *1 haod

E 27284/5 (7) < Kadrina khk., Tõdva-Kõnnu k. - Johannes Schneider (1897) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kirikhärra kuradiks Ühel peremehel surnud üks laps ära ja sellepärast pidi õpetaja juurde minema. Ta läinud. Õpetaja juurde jõudes küsinud õpetaja: "Mis sa tahad?" Mees vasta: "Mul suri üks laps ära ja tulin õpetajahärrat paluma, et lubaks hauda surnuaeda kaevata." Õpetaja ütlema: "Maksa hauaraha ära, siis võid hauda kaevata, aga siiski ma ei luba, et sa haua surnuaeda kaevad, vaid surnuaia taha," sest ta olnud mehe peale vihane, et see kellakotti millagi raha pole pannud. Mees maksnud hauaraha ära ja läinud kaevanud haua surnuaia taha valmis. Hauapõhjast viimist mulda välja loopides tulnud üks kattel nähtavale, mis ääreni raha täis olnud. Mees võtnud katla välja ja läinud näidanud õpetajale. Õpetaja ütlema: "Kust sa selle rahakatla said, anna ta mulle. Ega sina mõista temaga kedakit teha!" Mees pole andnud. Ta hakkanud kohu minema. Õpetaja mõtelnud: kuda ma selle raha omale peaksin ometi saama. Hea nõu tulnud appi. Ta pannud omale sikunahad umber, härjasarved pähe ja läinud sedaviisi metsa äärde mehele vastu. Kui mees tema kohta oli saanud, astunud õpetaja kuradi näul mehe ette ja ütelnud: "Anna see rahakatel mulle kätte, sest see on minu jägu." Mees viskanud katla ka kohe maha, üteldes: "Kui see sinu on, siis võta ta ja mine jumala nimel minust minema." Õpetaja võtnud rõemsa meelega rahakatla ära ja tulnud koju. Aga hakanud sikanahkasid ja sarva ära võtma - ei tule. Nad kõik olnud nii kõvaste õpetaja külge kinni kasvanud, et mitte leigateski pole lahti tulnud. Ja nõndaviisi rahaahnusega jäigi õpetaja kuradimoeliseks kuni surmani.

E 27287/8 (1) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Sangaste mõisa pähnäpuu Kolm versta Sangaste poolt Laatre poole minnaes on kolme teeharu vahel üks vana pähnapuu (pärnapuu), millest kohalik rahvas elavalt ühte ennemuistest/juttu/ räägib. Jutt ise käib nii. Ammu aja eest oli Sangaste mõisas üks karjatüdrukukene olnd. Selle järele oli juba mõnda päeva üks hall varju moodi mees käima hakand. Ei ole tütarlaps temale midagi ütelnud, ei ole ka nimetud mees midagi rääkind. Omas hirmus oli tütarlaps seda siis tõistele rääkind ja keegi targem oli arvanud, et see vist üks vaim olevat, kes enne ei tohi rääkima hakata, kui see inimene, kellega ta rääkida tahab, kõnet alustab. Kord, kui tüdruk kööki läks, tuli ka see hall mees tema järele ja astus tema kanna peale. Tütarlaps pööranud ennast ümber ja ütlenud: "Kuule, mis sa ometi tahad minust? Miks käid minu järele ja kiusad mind?" Siis hakand mees temaga kõnelema ja ütlend: "Mina olen üks vaim, kes kuskil rahu ei leia. Väga palju, palju aja eest olin mina üks rikas ja aus mees, ameti poolest lihunik ja loomadekaupleja. Korra tulin ma nii kui alati siia mõisa loomi ostma. Kõik inimesed olid põlli pääl töös, härra oli linna sõitnud. Ainult valitseja oli kodus. Sellega hakkasin ma kauplema. Kui ta nägi, et mul väga palju raha ligi oli, siis tikkus ta salaja minu peale ja tappis mind ära, võttis minu raha ja matyis mind selle suure pähnapuu alla maha, mis siis veel nii peenike oli kui piitsavars, nii et keegi seda ei näinud ega täädnud, kus mina olen jäänud. Et ma nüüd ilma kirikliku õnnistuseta maha sain maetud, siis ei antud minule mitte rahupaika ei taevas ega ka põrgus, enne kui ma niisuguse inimesega rääkida olen saanud, kes sel päeval on sündinud, kui mind tapeti, olgu ta aastal, mil tahes. Sina oled niisugune ja sinuga tahtsin ma juba mõnda aega rääkida, aga minul kui vaimul ei ole mitte luba enne juttu alustada, kui inimene minule midagi ütleb, selleperast astusin ma täna ka sinu kanna peale. Sina mine nüüd kirikuõpetaja juure, kõnele temale, et nõndaviisi olen tapetud ja et minu vaim enne rahu ei või saada, kui tema minu auakohta on õnnistanud. Keegi ei saa küll sinu juttu uskuma, vaid arvavad, et sa hulluks oled läinud ja tahavad sind hullumajasse viia, aga mina ei lase seda mitte sündida. Mina seisan tee peale ette, nii et mitukümmend hobust sind vedada ei jõua. Ütle neile siis, et nemad võivad sinu jutu tõenuseks pähnapuu all kaevata. Säält saavad nemad leidma ühe kuldsõrmukse, hõbedase kepinupu ja tükikese seljarooluud. Kui nad seda on leidnud, siis saavad nad uskuma, et sa õigust oled rääkinud. Pangu nemad need asjad sinna tagasi ja õpetaja õnnistagu seda kohta matmise sõnadega, siis saan ma igavest rahu." Seda üteldes kadund mees ära. Tütarlaps läinud õpetaja juure ja rääkinud asja kõik üles - aga ei õpetaja, ei ka keegi teine tahtnud teda uskuda, peetud rumalaks ja tahetud hullumajasse viia, aga ka kümne hobusega ei ole teda paigalt saadud viia. Viimaks mindud ka pähnapuu alla ja kaevatud tütarlaps juhatuse järele. Tõesti leitud ka vaimust juhatud asjad sealt ja õpetaja õnnistanud kohta ja sestsaadik ei ole keegi enam seda varjusarnast meest näinud.

E 27290 (3) < Pärnu l. < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas USN
Näkijärv ja Kaansoo Palupera vallas vastu Arula piiri on üks mägi. Tõisel pool mäge on soo ja tõisel pool järv. Soo kannab Näkisoo nime - ja järv - Kaanjärv. Vanal ajal olnud aga Näkisoo peal ilus, selge veega järv, aga nüüdse järve aset kutsutud Kaanisoo ja olnud heinamaa. Järve oli, ei tea kust tulnud, üks näkk asunud, kes palju inimesi oli järve ujuma meelitanud ja neid sääl siis ära uputanud. Nii tihtine inimeste surm teinud ka Taara taadi meele pahaks ja ta oli nõuks võtnud järve Kaansoosse lasta, nii et kuri näkk kuivale jääks ja siis ka sureks. Ükskord, kui vesitütar maganud, võtnud Vanaisa kätte ja kaevand kraavi mäest läbi - teinud lepapuust risti ette, nii et näkk ka ühes veega läbi ei lähas ja nõnda lasknud ta järve Kaanisoosse, kus ta ka praegu on ja Kaanjärve nime kannab. Näkk ei ole enam julgend Kaanjärve aset võtta ja kadunud ära. Endise ilusa järve ase - Näkisoo - on praegu üks mädasoo, kus muud ei kasva, kui ääri mööda mõni männajändrik. Mäe sees on üks äkiliste kallastega org kesk mäge, mis kohta tähendab, kust vana taat järvele teed oli juhtind. Kaanjärve ei ole hiljemalt vist mitte enam keegi upunud. Räägitakse aga, et järvel veel mõnda salaväge juures olla. Nii läinud korra keegi ligilähidane talupoeg järve ujuma Olnud väga osav ujuja ja ütelnud enne vetteminekut: "Ma lähan nüüd kui üks raudmasin." Mees läinud järve, hoidnud pää püsti, tulnud teise kaldale välja, aga pea olnud mehel kuklas ja kael kõver kui raudmasina korsten. Mees pidanud surmani pead kuklas kandma.

E 27291 (4) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Palupera lätte tont Palupera mõisa põldude lõpul, kolm versta mõisast Otepää kiriku poole minned on suure tee ääres üks läte (allikas). See on väga maitseva veega, nii et säält möödakäijad inimesed kõik joovad ja ka oma hobusid jootvad. Rahvas ütleb: "Vesi on nii hää, et kui muud nõu ligi ei ole, siis peab hobuse peakotiga vett ligi võtma ja kodu viima." Vanarahva jutu järele on sääl lättes tont elanud ja möödakäijatele mitmesugusi viiratusi teinud. Korra olid kaks peremeest magasiaida juures käies tagasi tulnud. Libasilla pääl oli neile üks jänes poolkolmat, poolkolmat vastu tulnud. Mehed vaadanud, kuhu poole ta läinud. Läinud mõisa poole. Mehed jooksnud tuldud teed mööda tagasi jänesse järele. Äkitselt jäänud jänes seisma, mehed vaadanud, olnd tee peal vana ratsapöid kahe kodaraga. Mehed viskand pöia maha, kohe saand see vareseks, keeritanud ümmer meeste pääde, lasknud siis lättesse maha ja kadunud vette ära. Teine kord läinud mõisamoonakate lapsed metsa vahelt läbi õpetaja ette lugema. Korraga tulnud lättest üks nülitud härg välja ja hakanud laste järele tulema. Lapsed hakand hirmuga jooksma, härg lasknud ka peenikest sörki laste järele. Viimaks hakanud lapsed tagurpidi issameiet lugema, siis läinud hing Libasilla alla ja kadunud ära. Kõneldakse, et lättetont omajagu oli ka ohvrisi pärinud. Nii joonud kord üks tüdruk kirikust tagasi tulles, kes sääl jutluse kuulamise asemal ainult oli maganud ja juttu ajanud, lättest ja oli sinna ära surnud. Aegamööda, kui rahvas rohkem oli hakanud Jumalat tundma, olid nad mööda käies kirikulaule hakand laulma ja palveid lugema. See oli tondi meele nii ära pahandanud, ta oli oma üliarmsa elukoha kardetavaks arvanud ja ennast ühe Libasilla juures kasvava kuuse külge ära poonud. Kuusk on praegu alles, on paari sülla kõrguselt kõver ja rahvas kutsub teda tänapäevani Tondikuuseks. Hiljemalt ei ole keegi enam viirastusi lätte ümbruskonnas näinud.

[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]