Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 9177 (1) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jõululaupäeva õhtu kaetakse kõik aknad kinni, muidu tuleb kurat sisse, kui tuld näeb. Paistab tuli põllu pääle, siis ei kasva sääl kohal vili. ka tehakse kriidiga või söega kolm risti õueukse pääle, et sellega kuradit ära peletada. Tüdrukud kannavad puuhalge sisse. Sääl loevad järele: on nende arv paar, siis saavad varsti mehele.
Ka visatakse selg ukse poole pöördud king jalgade vahelt läbi ehk ka üle õla. Kukub king maha ninapidi ukse poole, siis läheb see viskaja inimene sellel aastal sellest majast ära, on aga konts, siis jääb sinna.
Ka pannakse kirves loomalauda ja ohert hobusetalli ukse ette, et surm sisse ei pääse.
ÖÖsel jätavad inimesed omale sukad ja kingad jalga, muidu tulevad jalgele paised külgi.
Ka pannakse käsikivi vahele kaks pulgakest, nõnda et sinna keiksugu söögi- ja joogikraami võib pandud saada, mis veskitoiduks jääb.
Õlgi tuuakse sisse ja inimesed on keikse öö üleval ja söök seisab laua pääl, aga süüakse üheksa korda. Hommiku antakse loomadele tule valgel soola ja leiba ja selle pääle ka heinu.
E 9178 (2) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kes jaanipäeva hommiku ühe musta täku rangide läbi volliaugust välja vaatab, see näeb kuradit oma raha lugevat ja kui tema ühe härjaikkega sinna pääle viskab, siis jääb kõik see raha, mis sinna alla jäänud, tema omaduseks.
Jaaniöösel olevat ka kõik nõiad ametis ega puhka keigi, sest keda sellel öösel (enne jaanipäeva) nõiduda saab, see ka sellest ei pääse. Ka olevad sellel ööl omajagu võimu selle kohta.
E 9188/9191 < Halliste khk., Vana-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Rahamatja
Uks vana ihnus taluisake läinud metsa, kajunud suure augu kuuse alla, ise vaadanud igast küljest hoolega järele, et keegi tema toimetust ei näeks. Kui nägi, et keegi tema toimetuse pealt vaatajaks ei olnud, jättis labida augu äärde ja sammus ise kodu poole.
Tõiste talu sulane olnud parajste säälsamus lähedal metsas nõu vitsa otsimas. Näinud, et va ihnus Jaan sääl auku kajunud ja labida maha jättnud. Tema mõtelnud: "Ei täh, mis ta nüüd sinna sisse tahab matta, võibolla, et on küll niisugune narr, et matab enda raha sinna sisse." Ise läinud kuuse otsa augu kohale üles vaatame, et asja hõlpsamine näha saaks (vaatama), mis va Vere Jaan sinna matab. (Jaan oli kupulaskja, sellepärast kutsusivad rahvas teda Vere Jaaniks.)
Vanake ei lasknud ennast ka mitte kaua oodata. Tulli varsi suur kott sellas otse kohe augu juurde. Viskas koti seljast maha, vaatas natukene aega ümberringi, kui kedakist ei näinud, võttis kotisuu lahti ja kallas kotist hõbetaaldrid auku mis kõlab ja ütles: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehe hinge saad."
Mats kuuse otsast: "Sada kuuseteibast." Vanake vaatas üles, ei näidus kedagid hingelist. Viskas jälle peoga mulda pääle ja ütles: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehehinge saad."
Mats jälle jämme bassihäälega: "Sada kuuseteibast."
Vanake vaatab uuesti üles ja alla, ei näe, ei näe midagi.
Jälle viskab kolmad korda mulda ja ütleb: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehehinge saad."
Mats jälle: "Sada kuuseteibast."
Vanakese kannatus lõppis otsa, tõmbas mütsi maha, vaatas taeva poole ja ütles: "Issant,süntku ka kord sinu tahtmine."
Ajab labidaga mulla pääle ja lähab kodu. Mats tuleb maha, kaevab augu lahti, ei midagi sees, otsib ja otsib, ei midagid. Lähab metsa, toob sada kuuseteibast, viskab sinna augu peale. Ja vaata imet, raha tuleb august välja mis kõlab.
Mats topib ruttu kotti täis ja kõnnib kodu ja on rikas mees tänapäevani.
E 9214 < Tõstamaa khk., Pootsi - Jaan Jagoschmidt (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kõhuvalu arstimise sõnad:
Kiitsakale kibedust,
varesele valu,
mustalinnul muud häda,
xx kõht saagu terveks!
E 9242 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Jaana Puksa 1998 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tuulekerast.
Muiste kui kellegile tahetud kurja teha ja häda ning viletsust saata, valmistanud nõiad, kes kurjategijaid olnud, üheksast pihutäiest üheksat seltsi rohtu, lisanud sõnaldud soola sekka, sidund neid nartsutopsikese sisse, sajatanud vande ja langetuse sõnu sinna peale, kerinud natuke villast sukalõnga sinna ümber ja saatnud nõiakera tuulega minema. Nõiduse aga laulnud
Tuulispaska, laena tiiba,
Tuleämma, hõlmakesta.
Kiirustage kerakesta,
tuulekiirul tuiskamaie,
suretava sõudemaie,
langetava lendamaie.
Kohe lendanud nõiakera minema ja surmanud seda kohe ära kelledele seda on tahetud saata.
E 9243 (1) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui majas veiksed lapsed, ja seal ja seal üks võeras inimene käib ja kui selle järele lapse kõht haigeks jääb ehk tal muidu haigus on, siis õeldakse, et kuri silm on lapse ära teinud ja antakse siis lapsele kaetisrohu juurte vett ja rauaroostet sisse.
E 9265 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Lausumise sõnad.
Harakale haigus,
vareksele valu,
mustalinnule muu tõbi.
Tõbi tulgu, teine mingu,
ärgu vaksa vahet olgu!
E 9267 < Ambla khk - Karp Kuusik (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vinguv luu
Palmsis nähtud vanaste mereliiva ääres üht jalaluud. Päeval olnud luu paigal, aga igal neljapäeva õhtul ajanud selle sääreluu mõlemist otsast vahtu välja ja olnud ühte häält kuulda, mis karjunud: Umhu, umhu, umhu.
Üks mees matnud teda mitu korda liiva sissem, aga sealt tulnud ta jälle välja. Pärast võtnud üks karjane ja matnud selle sääreluu sügavasse liiva sisse ja lugenud siis matmise sõnad sinna kohta.
Kolme päeva pärast läinud ta vaatama, kas seda sääreluud veel näha on, aga põle enam midagi olnud, muud kui mees leidnud sealt kohast, kus sääreluu enne seisnud kotitäie hõberaha.
E 9274 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vana usk kodukäija viirastuse vastu.
Kui kellegile kodukäija juhtub vastu tulema, siis on see koige parem abi, kui Isameie palve kolm korda saab ära loetud, siis ei tee kodukäija midagi ega ole, kui midagi viiratsust on, paha ja häda karta.
E 9276/9277 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tuulispasaks käija
Vanal ajal käinud inimesed sagedaste tuulispasaks ja korjanud viljakülvamise ajal vilja, mis põllu peale külvatud, enamiste puhas ära. Virumaal käinud ka üks kubjanaine tuulispasaks vilja korjamas.
Esimesel pääval, kui tuulispask väljal keerutanud, öölnud üks teumees aidamehele: "Va Kubja Kai keerutab mööda välja ja korjab vilja." Aidamees öölnud teumehele: "Kust sa seda tead, et see Kubja Kai on?" - "Miks ma ei tea," öölnud moonamees, "küll ma ta homme kivi otsa istuma panen. Kubjas kiusab mind muidugi ja ma tahan selle eest tema naisele tüki teha."
Teisel päeval, kui teumehed jälle väljal kündmas olnud, hakanud tuulispask jälle mööda välja keerutama ja tulnud kohe moonameeste ligidale ja moonamees, kes enne öölnud, et Kubja Kai tuulispasaks käib, võttis piitsa ja lõi kolm korda ristamisi tuulispaska ja ütles: "Kai, istu!" ja kohe nägivad kõik moonamehed ja aidamees, et Kubja Kai kivi otsas istus ja hulk odre põlle sees oli.
Kui mõisahärra seda lugu kuulda sai, lasi ta mõisa aidast moonamehele selle eest, et ta kubja naise tuulispasaks käimise avalikuks tegi, 10 tündred nisu anda ja pani teda kubjaks ja lasi vana kubja lahti ja lasi naisele mõisa karjaaedas 30 kepihoopi anda. Lõpp.
E 9308/9309 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kalevi haud.
Kui suurmees Kalev ju kaua aega siin ilmas oli elanud ja ju kaunis vanaks saanud, ütles ta ühel päeval oma naise Lindale: "Ma tunnen, et ma varsi pean alla Maanalasse minema ja enne tahan ma veel süüa saada. Mine too sa puid ja tee tuli ülesse ja küpseta mulle liha."
Linda läks, tõi metsast suure seljatäie puid, mis mitmel hobusel oleks vedada saanud ja Kalev ise tõi kolm suurt härga, tappis nad ära ja pani tule peale küpsema. Kui härjad ju küpsend olid, hakkas ta sööma ja ütles: "Kui ma surnud olen, siis pese mu keha puhtaks ja pane puusärki ja lase mulle ühe künka otsa teha ja pane mu haua peale palju kiva hunnikusse, et merevood mu hauaküngast ei saa ära ajada."
Teisel päeval heitis Kalev oma asemele puhkama ja suri ära. Linda leinas teda nutupisaratega, viis ta surnukeha mere äärde ja pesi teda esite mere, siis vihma ja allikaveega ja kõige viimaks silmaveega. Siis pani teda puusärki ja läks ja võttis süllapikkuse labida ja hakkas hauda kaevarna ja tegi haua kolmkümmend küünart sügava ja pani oma mehe sinna sisse ja kattis haua mullaga kinni ja hakkas kiva haua peale hunnikusse kandma, et merevood ei saa Kalevi hauda ära ajada.
Kui ju suur hunnik kiva koos oli, läks Linda veel ligidalt metsa äärest üht kivi ära tooma. Ta tõstis kivi põlle sisse ja hakkas haua poole minema. Tee oli aga pehme, liivane ja Linda oli kurbtusest väga väsinud. Ta ei jaksand kivi kanda ja kivi libises põlle seest maha. Linda kurbtus oli väga suur. Ta katsus kivi ülesse tõsta, aga ei jaksanud. Ta hakkas kibedaste nutma ja ta pisarad langesid ojana mööda palgeid alla, nii et ta silmaveest järv sigines.
E 9403 (75) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Metsa hulli, metsa halli,
metsa ilusa isanda,
metsa karvane kasuka!
Kui sa kuuled minu jääle
ja mu kalli karja jääle,
pista pea põesaasse,
nina nirki mättaasse,
hambad ajaroikaasse,
otsi muida oinaaida,
katsu muida karjatseida,
murra muida mullikaida!
E 9416/9417 (94) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Laul koerale.
Uist, tuled, koera, aukumaie,
Muri musta, murdemaie,
kirju litsi kiskumaie.
Mine sina küla vainujale,
seal on vare varsaluida,
teine vare tedreluida,
kolmas vare koeraluida.
Haugu väilale hanida,
põllu peale põrsaaida.
E 9418/9419 < Viljandi khk., V.-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Soenditest
Ennemuiste on palju nõidasid elanud ja nad on neid inimesi, kes nende tahtmist ei ole teinud, kohe ära nõidunud nagu altpoolt näeme.
Kord näinud üks mees, et õige sirge ja ilus hunt jooksnud. Mees võtnud ka kohe püssi ja lasknud hundi maha. Võtnud siis nülgimise nua tupest, läinud juure ja tahtnud hundikoevi lõhki ajama ja nahka nülima hakata. Aga näeb, mis see on, hundil helmed kaelas? Vaatab teravamine järele ja näeb nüid, et tema ees noor ilus naisterahvas maas on. Nõid oli teda omale naeseks tahtnud, aga tüdruk pole läinud ja nõid nõidunud ta selleperast hundiks või "soendiks" nagu sellel ajal hundiks nõiutud inimesi hüitud!
E 9418/9419 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Teine soendi lugu on nii
Ühel talul olnud pulmad. Pulmarahvas istunud pulmalaua ümber. Kõige ülevel pool otsas istunud pulmaisa oma suure kübaraga nagu see muiste moodiks olnud. Nõid juhtunud aga sealt mööda minema ja näinud ka pulmarahvast. Kohe olnud ta aga jälle oma kurja kunstiga valmis ja nõidunud kõik inimesed, kes pulmas olnud, soenditeks. Ja kõik see soendikari pistnud nüid jooksu ja tormand uksest välja.
Vana pulmaisa olnud kõige suurema peaga soend ja jooksnud kõige ees otsas. Nõnda hulkunud see inimestest saanud hundikari mööda metsi ümber.
Kord olnud paha saone ilm. Soendid tahtnud küla kõlgussi vihmavarju minna. Koer aga maganud kõlgusas, karanud sealt vana suure peaga soendile vastu ja tõmbanud tal nina lõhki.
Kui nad viimaks inimesteks saanud, olnud vana pulmaisal nina lõhki.
E 9422/9425 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kütid jahil.
Noor kütt läinud esimese püha hommiku vara jahi peale. Hulkunud juba tüki aega metsas ümber, aga ei ole kedagi looma näinud. Mõtelnud siis, ega täna midagi looma ei saa, tarvis ära kodu minna. Pöörnudki kodu poole tulema. Vaadanud aga korra veel ringi tagasi ja näinud, et üks imeilus lind üsna tema lähedal puu otsas istunud. See lind olnud siis nii ilus, et kütt veel enne kunagi nii ilust lindu ei olnud näinud. Mõtelnud, niisugune lind maksab palju, tarvis teda maha laske. Pannud püssi palge ja annud karkõmm linnule alt üles. Rabanud isi aga ruttu ümber vaatama, kuhu ta kukkus.
Aga lind ei kukugi. Istub liikumata omal kohal paigal. Kütt laadinud ruttu püssi jälle täis ja lasknud jälle. Aga seesama lagu nugu enne.
Nõnda paugutanud ta tühja kuni rohi ja haavled lõpnud. Lind ei ole sugu liigutanudki. Noor kütt läinud kodu ja rääkinud asjalugu algusest kuni lõpuni vana kütile.
Vana kütt mõistnud kohe, kuidas asjalood on. Laadinud püssi täis, pannud natukese vanahõbedat peale, võtnud noore küti ka ligi ja läinud metsa.
Ilus lind olnud ka alles sellesama koha peal, kuhu ta noorest kütist jäänud. Vana kütt võtnud püssi, sihtinud ja lasknud. Kohe käinud ka linnul suled seljast laiali ja ta kukkunud puud mööda natukese allapoole ja jäänud okste peale ripendama. Noorel kütil olnud hea meel, et nüid ommeti selle ilusa linnu kätte saab. Vana kütt kostnud aga: "Mine too enne maha, küll siis näed, kas on veel nii ilus." Kohe roninud ka noor kütt üles, aga ilust lindu ei ole enam kuskil olnud. Linnu asemelt leidnud ta ainult kaks vana vihta tüvesi pidi kokku seotud ja okste peal ripendamas. Ta tulnud maha ja hakanud sulgi järele vaatama. Ka need ei ole muud olnud kui kuivad vihalehed.
E 9425/9427 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kord elanud väga osav kütt, kes alati hulga linda kodu toonud, kui ta aga püssiga välja läinud. Viimaks ei ole ta aga enam ühte lindugi saanud ehk ta küll päevad otsa metsa mööda ümber hulkunud ja kõik oma kunstid ära teinud.
Kord olnud ta jälle jahil ja näinud, et eemal puude otsas palju tetresi seisnud. Roomanud ka salamahti põõsaste tagant neile lähedale ja pidanud juba ühte laskma, aga kuulnud korraga imelikku kohinad. Vaadanud ja näinud, et üks imelik isimoodi lind tulnud suure hooga lennates tetrede juure, annud igale tedrele ühe nokahoobi selga ja kihutand kõik minema. Seda nähes võtnud kütt preesi rinnast, pigistanud suus kokku, pistnud püssi ja lasknud laengu imeliku linnu peale välja. Nõnda kui pauk käinud, nõnda kukkunud ka lind kohe maha.
Kütt läinud juure vaatama, missugune ta õige oo. Olnud paljalt pehme suletuustak, põle tal liha- ega luukübet sees olnud. Perast seda olnud kütil jälle linda ees kui ta metsa läinud.
E 9462/9466 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Arvata kolme-neljakümne ehk 50 aasta eest läinud mees Tarvastu mõisa metsa mõisasoovikusse puid vargille. Pannud ka puukoorma pääle, olnud juba aeg üle poole öö ja hakanud tulema. Näinud, üks mees ratsa tee kõrval metsas. Tema pidanud kinni, vaadanud, ratsanik jäänud ka seisma. Tema küsinud ratsaniku käest, mis asjamees ta olla ja kuhu ta minna, aga ratsanik ei ole talle musta eha valget lausunud. Hakanud siis edasi minema, ratsanik kah ühes ikka tema kohal metsa mööda.
Nüid mõtelnud puuvaras mees, et see mees keegi ei ole kui metsavaht ja seni kõrval tuleb kuni mõisa kohta, sest mõisast olnud mehel möödatulek. Jõudnud metsast välja Kurgelaane söödi pääle. Nüid näinud ta aga, et ratsanik vahel käinud hohuselaudja pääle, vahel olnud ka hobuse tagumiste kontide pääl ja pidanud sabast kinni, vahel jälle hobuse kõrvade vahelt.
Kui puuvaras oma hobusele piitsa annud, läinud ratsanik oma hobuse laudja ja kontide pääle, jäänud tal hobune tasamini käima, läinud ratsanik oma hobuse kõrvade vahele.
Külma südamega läinud puuvaras edasi, arvates, et mõisaõues kinni muidugi võetakse ja oma kakskümmend viis ära antakse.
Pidanud küll vahel puukoorma maha lükkama ja ise hobusega ajama pistma, aga läinud siiski ikka ühes puudega edasi, saanud mõisa kohta, ei ole ratsanik midagi tegemist teinud, jõudnud mõisast mööda, ratsanik ikka kõrval.
Nüid mõtelnud ta, et see vanapagan on ja mu viimaks ikka käsile võtab, teinud puust risti, istnud koorma otsa ja võtnud risti peosse, pitsitanud silmad kinni, mõtelnud, ega ta nüid ikka mulle kallale ei tohi tulla.
Kord aanud ta aga silmad lahti, et vaadata, kas on aeg juba suuretee päält oma tee pääle ära pöörda, annud ka hobusele piitsa, aga oh tulist äpartust, rist kukkunud käest maha.
Nüid olnud jälle hirm suur, näinud ka kudas maailma suured kogud ruttu joostes tema poole tulnud, ta pitsitanud jälle silmad kinni ja heitnud puukoorma pääle maha, tunnud, üks pidanud juba rege veertpidi kinni. Ta käratanud: "Nõõ!"
Kohe tunnud ta, et üks ta päädpidi kinni rabanud, ta tõmmanud küll pää ära, aga müts jäänud mummu kätte. Nüid lõhkunud ta hobusele piitsa ja olnud varsi kodus.
Nii jutustanud ta oma lugu kodurahvale, ka neilgi tulnud mõnel hirm pääle, mõned aga vaielnud vastu, et see ratsanik keegi muu ei olnud kui sinu ja su hobuse vari.
Puuvaras ütelnud: "Hää küll, kui see ratsanik kuuvarigi oli, aga kes oli siis see, kes minul mütsi pääst ära rabas ja rege kinni tahtis pidada?"
Seepääle ei täädnud kennigi kosta.
Tõisel hommikul läinud üks vastuvaidlejatest teed mööda mõttega, ehk on puuvarga müts kuskil tee ääres maas. Läinud suurteed mööda natuke maad edasi, olnud müts verstatulba all maas. Võtnud säält mütsi, tulnud kodu, annud ta omanikule ja ütelnud, et verstatulp ta päädpidi kinni rabaja, mütsivõtja ja reekinnipidaja olnud.
Ikka ei uskunud puuvaras, vaid arvanud, et vanapagan täieste ta mütsi võttis, nägi aga risti maas ja siis maha viskas.
E 9467/9472 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mees ja naine tulnud vana-aastaõhtu kirikust. Natukene maad kirikust olnud kõrts, mees läinud kõrtsi, kutsunud naist kah, aga naene ei läinud kõrtsi, vaid läinud mööda, mees lubanud talle järele tulla.
Tükk aega läinud naine edasi, siis vaadanud tagasi, kas mees tuleb järgi, ei meest näinud tulevad, näinud aga kaks inimest sumbanud tükk maad tee kõrval lumehangesid mööda. Tema mõtelnud, mis inimesed need on, kes tee pääle ei tule ja kõrval sumpavad, aga õiget otsust vist ta ei saanud.
Jälle läinud tükk aega mööda ja ta tükk maad edasi, aga meest järgi ei tule. Istunud kivi otsa maha, et meest järgi oodata, rahvast tuleb tagant ja lähab mööda küll, aga tema meest ei tulnud. Aeg läinud tal ootes igavaks. Ta tõusnud üles, läinud jalg-jalalt edasi, aga meest järgi ei tule, ei tule. Läinud sedaviisi jälle hulga maad ära, näinud needsamad kaks inimest mis ennegi lumehangesi mööda sumbanud, tulnud nüüd risti tee poole. Naine jäänud seisma, et õge vaadata, mis inimesed need on. Tulnud lähemale, kadunud tõine kõrvalt ära ja tulnud tõine üksi teest risti üle ja mäest alla järve poole. Naene tunnud, et see tema mees oli. Hakanud küsima: "Mis tembud need sul nüid on, et sa tee kõrval suppad ja jälle teest üle lähed? Oled sa ennast purju joonud või mis sul viga on?"
Mees ei näidanud neid küsimisi kuulmagi, vaid läinud ikka edasi, naene hõiganud, käskinud ennast ka järele oodata, aga mees ei teinud tegemistki, vaid sammunud edasi. Naene tunnud selgesti ära, et see tema mees on ja läinud järgi vaatama, kuhu ta ommetigi läheb. Mees läinud kuni järve ääre ja järve sisse karsulps. Naine pistnud jooksma, et ruttu mehele appi, aga enne, kui ta läbi lume juure saanud, olnud mees kadunud kui tina tuhka. Natukese aja pärast tõusnud mees vee alt pääle. Naene hüidnud: "Jumal Issake!" ja rabanud mehe kättpidi kinni, tahtnud järvest välja tõmmata, aga ei jõudnud. Hakanud abi hõikuma, et tee kaunis lähedal olnud, tulnud ka varsi kaks meest hobusesaaniga appi, tõmmanud mehe järvest välja ja küsinud, kudaviisi see lugu on juhtunud.
Naene seletanud ka kõik, mis ta teadnud. Aga mehe käest küsides kudas ja mis aru pääle ta sedaviisi lumehangesi mööda supanud ja siia järve tulnud, ei saanud nad mingit vastust. Tõstnud ta saani pääle ja viinud kodu. Alles mõne päeva pärast saanud naene mehe käest paremat seletust sedaviisi.
"Kui ma kõrtsi läksin, võtsin sääl topsi viina, jõin ja andsin ka oma sõpradelle. Kui minu tops lõppis, ostsid mu sõbrad jälle ja sedaviisi purjutasime, kuni mul silmad kirjuks läksivad.
Sääl tulid sina, kutsusid mu tõise tuppa ja käskisid omale ka osta. Mina ostsin kah ja sina jõid ta ära ku lõnksati ja käskisid tõist veel osta, mida mina ka tegin. Viimaks kutsusid sa mind tulema. Ma tahtsin tõise tuppa minna ja oma sõpradelle hääd tervist ütelda, aga sa kutsusid mind salaja ära. Tee oli küll ummine ja vaevaline käia, aga sa ütlesid, et lund on sadanud.
Jõudsime viimaks koju, see oli aga imeilus tuba, ei olnud sugu seande nagu meil nüid on. Sääl olid küinlad põlemas, värmitud põrmand oli all ja nii libe, et ma sugu jalal ei võinud seista. Ma libestasin maha, sa hakkasid naerma. Ma kuulsin Jumala nime nimetatavad. Sa kadusid ära, küinlad kustusid ära. Ma tundsin ennast nagu külma vee sees olema ja üks võttis mu kättpidi kinni. Veel kuulsin ma nagu inimesi enese ümber karjuvat ja muud ei tea ma midagi."
Aru saamata jäi nüid naesele ainult see, kas see vanapagan või näkk või mõni muu olnud, kes ta mehe järve petnud.
Sääl on siis see kirikust tulek ja kõrtsi minek.
E 9481/9484 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jälle elanud vanamees ja vananaene oma saunahurtsikus metsa sees. Elatanud endid sellega, et vanamees talusid mööda ümmer andid palumas käinud.
Kord tulnud ta õhtupoolt ööd kodu, saanud juba metsatuka sisse, kus nende saun olnud, tulnud talle üks must kogu vastu. Vanamees kohkunud ära ja heitnud risti ette "Jumalitte, Jumalti pojake!" aga must ei ole sellest midagi hoolinud, vaid tulnud juure ja ajanud mööda püsti üles, mida rohkem ikka vanamees risti heitnud seda rohkem must püsti ajanud. Jõudnud viimaks sedaviisi koju. Vanamees karlips sauna ja uks eest kinni, et must sisse ei pääse. Saunas jutustanud ta oma naesele seda imelikku tondikogu, mis metsas talle vastu tulnud ja nüid välja jäänud.
Jutustamise ajal kuulnud nad mõlemad, kudas tont väljas lällutanud. Pannud siis õige kõvaste saunaukse kinni, et ta sisse ei pääseks. Teisel hommikul tulnud alles asi ilmsiks. Tont ei olnud muu keegi, kui nende eneste oinas, sest muud looma nemad ei jõudnud pidada, lehma või sellesarnast.
Oinas hulkunud metsas hommikust õhtuni ja toitnud ise sedaviisi ennast. Sel õhtul olnud ta aga väha hiljaks metsa jäänud ja siis tunnud ta oma peremehe ära ja tulnud talle vastu ning et ta peremehel leivalõhn juures olnud (sest leivakott olnud tal muidugi seljas) ja nagu omale küsides ajanud ta mööda oma peremeest üles ning et see talle vastu rääkinud, saanud oinas kah nagu julgust nagu ta oma naesele rääkinud. "Mina heitsin risti ja must aas püsti, mida rohkem mina risti heitsin, seda rohkem must püsti aas."
E 9511 (1) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noorkuu lapsed on rasked, vanakuu lapsed kerged.
E 9511 (2) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noorekuu lapsed olla rikkad, vana kuulapsed vaesed.
E 9512 (4) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noores kuus hobused rautada on parem kui vanas kuus.
E 9512 (5) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noores kuus sündinud härikvasikas on tugevam kui vanas kuus, noores kuus sündinud lehmvasikad on paremad piimalehmad kui vanas kuus. (Iseäranis head piimalehmad tulla neist, kes noores kuus pehme tuulega ja vihma- ehk lumesajuga sündivad.)
E 9512 (6) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noores kuus tehtud õlgkatuksed on paremad kui vanas kuus ja pidavad rohkem vastu.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]