Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Liis Alas

Liis Alas ja Reet Sutt heliplaadistamisel Tallinnas 1937.–1938. a. Foto: P. Parikas. ERA, Foto 779.

Kihnus püsis vanapärane pulmalaulutraditsioon täies elujõus veel II maailmasõja järgsetel aastakümnetel. 1937. a. Riigi Ringhäälingus toimunud plaadistamisele jõudsid Kihnust kaks naist – Liis Alas ja Reet Sutt. Liis Alas (Elisaveta; Kuraga Liis, Aia vana, 1850–1939) oli väga hea traditsioonitundja, rahvaluule- ja murdekogujate hinnatud konsultant. Liisu mees oli varakult surnud, Liis oli asunud venna juurde ja hiljem elanud rändava käsitöölise elu kuni 70. eluaastateni, kui talle Lemsi külas väike majake ehitati. Liisu mäletati kui kiiret ja väsimatut tööinimest. Laulik oli haruldase huumorimeelega, kihnlaste meenutuste järgi “kräbe, tuline ja erk nagu süsi”. Omaette tööd tehes armastas Liis siiski laulda ka nukraid vaeslapselaule, üheks tema lemmiklauluks oli harja otsimise laul. Liis oli tuntud pulma eestlauljana, oluliseks laulmise kohaks oli ühine veimede valmistamine – neljapäevaõhtused “ülalistumised”. Liisu lauluvara oli suur ja mitmekesine – temalt on jäädvustatud ligi 100 laulu, kuid helisalvestatud üksnes 9 laulu, neist 5 koos Reet Sutiga.