Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Linad liulaskjale!

Liisa Kümmel Tori (1961)

No vastla õhta, siis keedeti seajalad ära. Kes tuli mäe otsa – seajalg pius. Ja ollid vastlakukled, need tehti siis kah, vastlakuklid, vastla saiad. No need kätte ja siis mäe otsa kõik liugu laskma. Kus vidasime vahest ree mäe otsa ja, ja seal siis mäest alla, nii kudas – kudas aga läks. Jaa, aga vanad inimesed siis ikke laultsid:

Liugu, laugu!
Linad pikad, luust lahti ja libedad,
liugu, laugu,
linad liulaskijalle,
tutrad* tuasistujalle!
Ei sa tohe ümmer minna,
siis jääb linad koerusesse*.

Siuke oli see liulaskmise laul. – Ah nii, et vanemad inimesed laulsid? – Vanad inimesed jah. Kui nad tullid vahest noortega sinna siss, sis laulsid, nemad laulsid ikke, noored inimesed oskand laulda kedagi.

* tutrad – umbrohi linas

* koerusesse – kanepi kohta: isakanepiks

RKM, Mgn. II 522 a < Pärnu raj., Tori kn., Ore k. (Tori khk.) – H. Tampere Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil 1961. a. < Liisa Kümmel, 73-a.
[LP II a 4; CD1-19]. Lippus 1988, 38 (nr. 22).