Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Ann läks aita

Anne Vabarna Setu (1959)

Ann lät´s aita,
an´d mulle vatska,
an´ni vadsa rihele,
riih an´d mulle ol´gi,
anni olõ pelolõ,
pelo an´d mulle pippi,
anni pipi tiid´olõ,
tiid´o an´d mullõ poigõ,
an´ni puja rebolõ,
rebo an´d mullõ raigu,
an´ni raia tsialõ,
tsiga mullõ kül´ge.

Olgõt terve, tarõtütrik,
kor´as´ luu kokko,
mähe valgõ närtsu sisse,
veie mõtsa kannu pääle –
sealt sai valgõ jän´opoig,
innemuistine eläjäkene.

Susi uigas´ oro veereh:
“Tulõ siiä, jän´opoig,
sullõ umblõ uvvõ kängäk,
kua kundsõni kapudaq!”

Ann läks aita,
andis mulle karaskit,
andsin karaski rehele,
rehi andis mulle õlgi,
andsin õled valgele lehmale,
lehm andis mulle piima,
andsin piima kiisule,
kiisu andis mulle poegi,
andsin pojad rebasele,
rebane andis mulle karukoldi,
andsin kollad seale,
siga mulle külge.

Olgu terve toatüdruk,
korjas luud kokku,
mähkis valge nartsu sisse,
viis metsa kännu peale –
sealt sai valge jänesepoeg,
ennemuistne elajakene.

Hunt huikas oru veerel:
“Tule siia, jänesepoeg,
sulle õmblen uued kingad,
koon kontsadeni sokid!”

RKM, Mgn. II 320 b < Räpina raj., Värska kn., Tonja k. (Setu) – S. Lätt, A. Strutzkin Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ekspeditsioonil 1959. a. < Anne Vabarna, 82-a.
[LP III c 2; CD1-37].