Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Oma ema ja võõrasema söök

Helmi Vill Urvaste (1965)

Aeti mu mõtsa, aeti mõtsa ummukult,
varra inne, varra inne valgõt,
an´ti mul peiu, an´ti peiu pik´k vits,
kandli alak, kandli alak karjavits.

Olõs mul olnu, olõs olnu uma imä,
elänü, elänü uma esä,
andnu mul peiu, andnu peiu piimämuru,
kan´dli alak, kan´dli alak karjamuru –
võõras an´d peiu, võõras an´d peiu pik´ä vitsa,
kan´dli alak, kan´dli alak karjavitsa.
An´d luu, an´d luu, ütel´ liha,
an´d koorigu, an´d koorigu, kuulut´ ärq,
nädsä leevä, nädsä leevä, är n´aagut´.
Imä an´d liha, imä an´d liha, ütel´ luu,
an´d tük´ü, an´d tük´ü, ütel´ tühä.

Aeti mind metsa hommikul,
vara enne valget.
Anti mul pihku pikk vits,
kaenla alla karjavits.

Oleks mul olnud oma ema,
elanud oma isa,
oleks andnud mul pihku piimapala,
kaenla alla karjapala –
võõras andis pihku pika vitsa,
kaenla alla karjavitsa.
Andis luu, ütles liha,
andis kooriku, kuulutas välja,
[andis] nätske leiva, ära näägutas.
Ema andis liha, ütles luu,
andis tüki, ütles: tühi(ne).

RKM, Mgn. II 1134 f < Võru raj., Antsla kn., Säre k. (Urvaste khk.) – H. Tampere Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ekspeditsioonil 1965. a. < Helmi Vill, 61-a.
[LP V c 3; CD2-14].