Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Neiud itkevad sõpra

Anne Vabarna ja koor, Setu (1936)

“Kuulja ikminõ (sõbrakõist)”

Sõbra-, sõbrakõnõ, nu sõsarõkõnõ,
hallõ(-ks), hallõ sinno meil liitä liiva sisse,
muutsat, muutsat panda meil neiud mulla sisse!
Seo(-ks), seo mõtlit sa kuupa kulladsõ,
seo(-ks), seo ütlit sa hõpõdsõ havva –
seo(-ks), seo olõ-i joht kullanõ kuupa,
ega(-ks), ega olõ-i s´oo hõpõnõ hauda –
seo(-ks), seo ommõ külk kuupa kopitedu,
süvä(-ks), süvä ommõ küll hauda hallitõdu.
Suk-ka leime mi hunni huulitsalla,
vaski-(-ks), vaski- leime mi -tsõõri vaniulla.
Sõbra-, sõbrakõnõ(-ks), nu sõsarõkõnõ!

Surnu itkemine (sõbrakest)

Sõbrakene, õekene,
kahju on meil liita sind liiva sisse,
moekat neiut panna mulla sisse!
Mõtlesid selle koopa kuldseks,
ütlesid selle haua hõbedaseks –
ei ole see koobas kuldne
ega ei ole see haud hõbedane –
see koobas on kopitanud,
sügav haud on hallitanud.
Sinuga veeretasime me võru tänaval,
vaskratast lõime vainul.
Sõbrakene, õekene!

ERA, Pl. 26 A2 < Setu, Järvesuu v., Tonja k. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1936. a. < Anne Vabarna (eeslaulja), 58-a., ja koor.
[LP IV b 2; CD1-54].