Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Kari kaugel

Anne Vabarna Setu (1959)

Mõtsa, kul´la kar´akõnõ,
mõtsa-ks nu mõtsa, meeli- küll -mar´akõn!

Oo-ks küll kago minno taad vaestlasta,
ilma küll ilma imeldäk kanan.

Ime-ks no imekeistä mul helläkeistä,
maama- küll maamat meeli- mul -mar´akõist!
Minno-ks tä aie üles küll inne ako,
kisi iks kisi ülest küll inne kikast,
lasõ-i-ks lasõ-i üüse tä maada,
päivä õks lasõ-i panda mul päütsei.

Külä-ks ti külänäio küll, noorõkõsõ,
au- no aulinna ti linnukõs!
Miä-ks teil miä viga nu veerätel´lä,
kua teil kua viga külk kul´atõl –
rõõsa-ks ti süüde piimä küll pudikõista,
koho- ti süüde -piimä külk koorõkõist.

Edo küll edo minno jal, vaestlasta,
ilma küll ilma imeldä kanan!
Kui iks ta nakas´ vihma küll sadamahe,
mamma küll nakas maalõ küll tulõmai,
kagoh ma kagoh saa küll linalikõ,
lina- küll saa -likõ ma, vesihämm.
Olõ-i iks olõ-i üteh mul vihmavilti,
vihma- õks olõ-i -vilti mul, raüsärät´t.

[Miä-]ks nu miä viga teil veerätel´lä,
kua no kua viga teil kul´atõl!
Kui ti iks no kui ti lääde külk kulla kodo,
kulla no läädek kodo teil, mar´a maj,
teil õks no ommõk kuivak ka kolkijani,
hämme küll ommõ päält teil päästijän´,
ommõ-ks küll ommõ uma teil imekene,
mesi- küll ommõ -marja küll maamakõn.

Süü-ks no süük, kul´la külk kar´akõnõ,
maidsa küll maidsa, meeli- küll -mar´akõn!

Ega-ks no egat tohi-i mi kodo minnäq,
tohi-i-ks tohi-i, mar´a, ma majja sai.
Lehmä-ks ti lehmäkese küll, Lil´lokõsõ,
Ris´to- küll Ris´tokõsõt ti, Maas´okõs,
sööge-ks ti sööge kõtu külk kui tuu kõdõr,
sööge-ks ti sööge mago külk kui tuu mar´,
sis õks külk kõtut teil kodo veese,
mago küll mago majja küll veerätõs.
Ese-ks sis veese muialõ morolõ,
vel´lo-ks sis veese laiõtõ veerel´,
sis õks küll saa-ai, näio, ma tõrõlda,
kabo- no kabokõnõ ma karistõl.

Viirku-i õks viirku-i meele nu, vihmakõnõ,
saagu-i õks saagu-i mullõ ta saokõn!
Veerä-ks no veerä, vihma, sa Vinnemaalõ,
mine küll mine, sado, sa Saarõmaal!
Vinne- küll Vinnemaalõ ka vihma vaja,
Saarõl om Saarõmaalõ ka sato vaj.
Sääl õks küll omma näio kõik unidsõ,
tüte- no tüteriku kõik tühmätet,
suvõl õks ommõ suu näil mõskõmaldaq,
talvõl õks ommõ tarõ näil pühkimäld.
Oodi-ks nä oodi oia küll ussõ ala,
lätet õks oodit tarõ nä läve al,
oodi küll oodi suvõst nä suu mõskõ,
oodi küll oodit talvõst nä tarrõ püh´k.

Süü-ks no süük, kul´la meil kar´akõnõ,
maidsa küll maidsa, meeli- meil -mar´akõn!

Aja-ks nu aja liina ma lepistöhe,
aja-ks nu ajat turu ma toomistoi,
kohe küll kohe putu-i ta pur´o tuuli,
kohe küll kohe paista-i ta pallav päiv –
sinnä-ks ma sinnä aja küll kar´akõsõ,
keer´ä- ma keer´ätelle küll kir´äkes.

Kari-ks vast kari läte sis kavvõndõhe,
meeli-ks mul läte -mari vast muilõ mail.
Ette-ks sis jovva-i ma kiviga visada,
mano-ks sis jovva-i sõuda ma sõmõral.
Kivi-ks sis kivi mul pehko pudõsi,
sõmmõr sis sõmmõr sõrmilõ lagos´.

Olõ-ks ma olõ, neio, küll vaenelat´si,
ilma-ks ma olõ imeldäk kanan.
Vaiva-ks om vaivaline ka vaese elo,
oho- no oholine mul olõmin.

Metsa, kulla karjakene,
metsa, meele[pärane] marjakene!

Oh vaat kus mind, vaeslast,
ilma emata kanapoeg.

Emakest mul hellakest,
mammat, mu meele marjakest!
Minu ta ajas üles enne koitu,
kiskus üles enne kukke,
ei lase öösel ta magada,
päeval ei lase [pead] panna peatsisse.

Külaneiud küll, noorekesed,
au[lise] linna linnukesed!
Mis viga teil veeretada,
mis viga teil lõbutseda –
rõõsa- te sööte -piima pudikest,
kohu- te sööte -piima koorekest.

Näe kus mind, vaeslast,
ilma emata kanapoeg!
Kui hakkab vihma sadama,
nestet maha tulema,
vaat kus ma saan, linana märg,
linamärg, vesiniiske.
Pole mul kaasas vihmavilti,
vihmavilti, raherätti.

Mis viga teil veeretada,
mis viga teil lõbutseda!
Kui te lähete kulla koju,
kulla koju, marja majja,
teil on kuiva[ks] kolkijad,
niiske pealt päästjad,
on teil oma emakene,
mesimarja mammakene.

Söö, kulla karjakene,
maitse, meele marjakene!

Ega me ei tohi koju minna,
ei tohi, marjad, ma majja saada.
Lehmakesed te, Lillokesed,
Ristokesed, Maasokesed,
sööge kõht [niisuguseks] nagu kõder,
sööge magu [niisuguseks] nagu mari,
siis teid kõht koju viib,
magu majja veeretab.
Isa siis viib mujale murule,
vend viib aiamulgu äärde,
siis ei saa, neiu, ma tõrelda,
kabokene karistada.

Ära veere meile, vihmakene,
ära saa mulle, sajukene!
Veere, vihm, Venemaale,
mine, sadu, Saaremaale!
Venemaal ka vihma vaja,
Saaremaal sadu vaja.
Seal on kõik neiud unised,
tütred tuimaks muudetud,
suvel on suu neil pesemata,
talvel tuba pühkimata.
Ootasid nad oja ukse alla,
allikat ootasid maja läve alla,
ootasid nad suveks suupesemist,
ootasid talveks toapühkimist.

Söö, kulla karjakene,
maitse, meelemarjakene!

Ajan linna lepikusse,
ajan turu toomikusse,
kuhu ei puutu purjetuul,
kuhu ei paista palav päike –
sinna ma ajan karjakese,
keeran ma kirjakese.

Kari vast läheb kaugele,
meelemari muudele maadele.
Ette ei jõua ma kiviga visata,
juurde ei jõua ma sõuda sõmeral.
Kivi mul pihku pudenes,
sõmer sõrmedele lagunes.

Olen ma, neiu, vaeslaps,
ilma emata kanapoeg.
Vaevaline on vaese elu,
ohte täis mu olemine.

Tekstis on märkimata hääldamisel peaaegu alati sõnale küll eelneva sõna lõppu kandunud k.

RKM, Mgn. II 320 c < Räpina raj., Värska kn., Tonja k. (Setu) – S. Lätt, A. Strutzkin Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ekspeditsioonil 1959. a. < Anne Vabarna, 82-a.
[LP I a 7; CD1-7]. Vissel 1982, 43–46 (nr. 20).