Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Nukumäng

Mari Sarv Karksi (1960)

Vanasti ku mia alle* viil säänte jõmpsik, kodu-laits alle viil oli, sis jaanitule all mängiti nukumängü. Vanainimese laulive ja noore pidiv sis nukku juuskme, üits tüdruk oli nukk ja poiss pidi püünje* oleme. Sis akati tal laulme, et:

Ehi, ehi, nukukene,
nukku,
mõse* suud, nukukene,
suiu* pääd, nukukene,
pane jalgu, nukukene,
el´me kaala, nukukene,
võta lina, nukukene,
joose, nukku, nukukene!

Sis tä pidi juuskme mineme. No poiss püünme. No sis ku poiss ta kätte sai, sis ta jäi muiduki poisi kätte, a-ku poiss kätte es saa, tüki maad juusk ärä juba, s´-akati laulme, et:

Tule kodu, nukukene,
nukku!

Aga mis tal sääl kodun-s uuta oli, vata sedä mia änäp mitte ei mälete, sii om nõnda meelest är lännu. Vanainimese laulive, nemä mõistive taad rohkem, latse es mõista tähelegi panna. Kui miä juba nuur olin, sis me änäp es mängi sedä mängü.

* alle – alles

* püünje – püüdja

* mõse – pese

* suiu – kammi

RKM, Mgn. II 397 f < Abja raj., Nuia al. (Karksi khk.) – S. Lätt Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil 1960. a. < Mari Sarv, 76-a.
[LP VII 6; CD3-6].