Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Nooriku virkuseõpetus

Maria Koert Mustjala (1961)

Oidke rahvas, tehke ruumi,
ma tahan öde öpetada,
noorukesta noomida!
Kes tahab pereminiaks minna,
see peab une unustama,
magamise maha jätma,
ukselappe* uinuma,
lävelappe langema.

Kui kuuled kuked laulavad
ja ehmeslindu elkivad*,
siis töuse üles törjumata,
karga üles karjumata,
puhu tuli tulkimata*,
aja ase* aukumata.
Lippa läbi lehmilaudad,
tantsi läbi talleslaudad,
pööra läbi pörssapahnad.

Kui sa lehmal vassiga leiad,
vöta vassik öla peale;
kui sa lambal talle leiad,
vöta talled kainelusse;
kui sa sial pörssad leiad,
pane need pörssad pölle sisse,
vii aga neid siis äial näha,
vii aga neid siis ämmal näha.

Kui see äi pole sooga* rahul,
kui see ämm pole sooga rahul,
keri need sönad kerase
ja kerapöhi kergele*,
veereta kera vetesse –
vesi viib neid vendadele.
Vennad tulavad vehkides,
kahegesti kahkides
ämma ändi raiuma,
nau* sörmi noppima.
Ämm kui ännata arakas,
nadu kui nurme kirju kassi.

* ukselappe – ukse kõrvale

* ehmeslindu elkivad – kana kajavalt laulvat

* tulkimata – tõlkimata, siin: käskimata

* aja ase – tee ase

* sooga – sinuga

* kerapöhi kergele – [keri] kerapõhi pehmelt

* nadu : nau – meheõde

RKM, Mgn. II 465 a < Kingissepa raj., Mustjala kn., Ninase k. (Mustjala khk.) – H. ja E. Tampere Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil 1961. a. < Maria Koert, s. 1880. a.
[LP IV a 3; CD1-44]. VK V, 171–174 (nr. 281). Lippus 1988, 58–59 (nr. 39).