Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Tunnen tuima neiu

Hella Keem õppinud Ann Rammolt, Põlva (1966)

Velekene helläkene,
kui lääd naista kosjomalle,
püvelindu püüdemälle,
ubasuusta otsimalle,
sõidad sa läbi Sõmmõrpalo,
ajad sa läbi Ahja valla,
ajad sa hiiro hiivalõ,
ajad sa varsa vatolõ –
sa-s saa naista naarulistä,
kaasa kaalaarvolistä.

Võtaq minno ütehnänni –
mina tunne tuima näio,
näe noo näio näl´ätse.
Tuimal ummat tutsaku hiusse,
kur´al mustas silmäkolmuq,
vihatsõl omma silmä vesitse,
pahatsõl um palõh punanõ,
laisal lajas särgisiiloq,
madalal maani sukakirjäq,
pikk lätt pingile magama.

Võtaq sina til´lokõnõ,
til´lokõnõ, teräväkene,
ul´likõnõ, usinakõnõ,
kiä mõist iks esi minnä,
mõist muida opata.
Käs´k muid, käüse esiq,
aas´e muid, astus esiq
usseq kääväp pirr ja parr,
lat´s täl ripus rinna otsah.

Vennakene, hellakene,
kui lähed naist kosima,
püülindu püüdma
ubasuud otsima,
sõidad sa läbi Sõmerpalu,
ajad sa läbi Ahja valla,
ajad sa halli hobuse vahule,
ajad sa varsa vahule –
sa ei saa naist naerulist,
kaasat kaelaväärilist.

Võta mind kaasa –
mina tunnen ära tuimad neiud,
näen ära need näljased neiud.
Tuimal on pulstis juuksed,
kurjal mustad silmakulmud,
vihasel on silmad vesised,
pahasel on pale punane,
laisal laiad särgisiilud,
madalal maani sukakirjad,
pikk läheb pingile magama.

Võta sina tillukene,
tillukene, teravakene,
hullukene, usinakene,
kes oskab ikka ise minna,
oskab teisi õpetada.
Käsib muid, käib ise,
ajab muid, astub ise –
uksed käivad pirr ja parr,
laps tal ripub rinna otsas.

ER < Tartu l. < Põlva khk., Koiola v., Adiste k. – O. Kõiva Eesti Raadios 1966. a. < Hella Keem, 52-a. < Ann Rammo, s. 1864. a.
[LP V b 3; CD2-8].