Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Tütar itkeb ema

Anne Vabarna Setu (1936)

“Kuulja ikminõ (maamakõist)”

Maamakõnõ-ks, mu kuku maamakõnõ,
maamakõnõ-ks, mu meelimar´akõn!
Sullõ-ks tul´li no, kuku maamakõnõ, ma mano mar´akõnõ,
ligi-ks tul´li no, kuku maamakõnõ, ma suvilinnukõn.
Mullõ-ks ütle no, kuku maamakõnõ, sa üt´s sõnakõnõ,
tõnõ-ks ütle no, kuku maamakõnõ, sa sõnapoolõkõn!

Pantu olõt õks, kuku maamakõnõ, jo pikä pingi pääle,
käekese-ks sul, kuku maamakõnõ, no riste rinna pääl –
selle-ks ütle-i imp, kuku maamakõnõ, sa ütte-ks sõnakõist,
tõist õks ütle-i imp, kuku maamakõnõ, sa sõnapoolõkõist.
Külmä-ks ommõ sul, kuku maamakõnõ, jo lehek küle all,
pähnä-ks ommõ külk, kuku maamakõnõ, sul lehep päitsen.
Selle painu-i imp, kuku maamamõnõ, sul pardsisuukõnõ,
selle-ks liigu-i imp, kuku maamakõnõ, sul linnukeeleken –
käe-ks omma sul, kuku maamakõnõ, jo mulda murdunu,
sõrmõkõsõ ks sul, kuku maamakõnõ, küll liiva liit.

No-ks sinult õks, kuku maamakõnõ, ma künnü küsümä,
vaesõkõnõ-ks mak, kuku maamakõnõ, no nõsõ nõudmai:
mille jät´id õks, kuku maamakõnõ, mu varra vaesõsta,
inne- jät´id õks, kuku maamakõnõ, mu -aigo armõtust?
Esekene-ks ta, kuku maamakõnõ, mul kuuli väikosta,
kasvataja-ks lät´s, kuku maamakõnõ, mul kalmu kanasõst,
maalõ jäie-ks sis, kuku maamakõnõ, ma mar´asuurukõnõ,
põrmandullõ-ks küll, kuku maamakõnõ, ma põlvõkorugõn.
Minno-ks hoijit õks, kuku maamakõnõ, sa hobõstõ jalost,
minno-ks kaidsit õks, kuku maamakõnõ, sa kar´atii veerest.

No-ks sinolt ma, kuku maamakõnõ, sääl ka künnü küsümä,
neiokõnõ-ks mak, kuku maamakõnõ, küll nõsõ nõudmai:
mille jät´id õks, kuku maamakõnõ, mu tuulõlõ tougadaq,
mille jät´id õks, kuku maamakõnõ, sa vihmalõ visad?
Minno-ks andas no, kuku maamakõnõ, sa väl´lä väikokõsõst,
kül´ä l´ää-ks mak, kuku maamakõnõ, no karja kasinast –
pehme-ks saasõ sis, kuku maamakõnõ, mul asõ pingi all,
lämmi saasõ-ks sis, kuku maamakõnõ, mul asõ läve all,
leevä- mullõ-ks sis, kuku maamakõnõ, no -koorõ kor´atasõ,
vadsa- mullõ-ks sis, kuku maamakõnõ, no -veere visatas.
Sis õks ikõ ma, kuku maamakõnõ, küll tiigi tii pääle,
sis õks ikõ ma, tsirgu maamakõnõ, küll järve jäl´e pääl.

Oo-ks minno taad, kuku maamakõnõ, küll vaesõkõista,
ala ilma külk, kuku maamakõnõ, ma armõtukõn!
Kagoh lää-ks nu, kuku maamakõnõ, ma mustalt muidõ mano,
tõrvas- lää külk, kuku maamakõnõ, ma -kando tõistõ man.

Surnu itkemine (emakest)

Emakene, mu armas emakene,
emakene, mu meelemarjakene!
Tulin ma, marjakene, sinu juurde,
ligi tulin ma, suvilinnukene.
Mulle ütle üks sõnakene,
teine ütle sõnapoolekene!

Oled pandud ju pika pingi peale,
käekesed sul risti rinna peal –
sellepärast ei ütle sa enam ühte sõnakest,
teist ei ütle enam sõnapoolekest.
Külmad lehed on sul ju külje all,
pärnalehed päitsis.
Sellepärast ei paindu enam sul pardisuukene,
ei liigu sul linnukeelekene –
käed on sul ju mulda murdunud,
sõrmekesed sul liiva liitunud.

Sinult ma küüni[ta]n küsima,
ma vaesekene, tõusen nõudma:
miks jätsid mu vara vaeseks,
enneaegu armetuks?
Isakene mul suri, kui olin väike,
kasvataja läks kalmu, kui olin kanapoeg,
maale jäin ma marjasuurune,
põrandale põlvekõrgune.
Hoidsid mind, emakene, sa hobuste jalust,
kaitsesid karjatee äärest.

Sinult ma küünin küsima,
neiukene, küll tõusen nõudma:
miks jätsid mu tuulele tõugata,
miks jätsid vihmale visata?
Mind andsid sa välja väiksena,
külakarja lähen ma kasinana,
pehme ase saab mul olema pingi all,
soe ase läve all,
leivakoored mulle korjatakse,
karaskiservad mulle visatakse.
Siis nutan ma, linnu emakene, küll tiigi tee peale,
nutan ma järve jälje peale.

Oh mind vaesekest,
alailma ma armetukene!
Vaat kus ma lähen mustalt muude sekka,
tõrvaskänd, teiste juurde.

ERA, Pl. 26 B1 < Setu, Järvesuu v., Tonja k. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1936. a. < Anne Vabarna, 58-a.
[LP IV b 1; CD1-53]. Tampere 1960, 384–385 (nr. 1).